Olen alati olnud kindel kraanivee pooldaja – mitte sellepärast, et ma arvaks, et kraanivesi on kahjutu, vaid sellepärast, et mõte mingis kauges hoidlas villitud ja üle poole maakera transporditud veest ei meeldi mulle. Pudelivee joomine võtab inimestelt mure oma lähima jõe või põhjaveevaru ökoloogiliste ohtude pärast. See on samasugune mõtlemine, mis mõnel puhul viib enesega rahuloleva järelduseni, et kui Maal asjad väga hulluks lähevad, eks siis tuleb kuskile mujale kosmosejaama kolida. (lk 100)
Selgub, et mitte joomise, vaid hoopis hingamisega saame suurema hulga kraaniveest lenduvaid saasteaineid, näiteks lahusteid, pestitsiide ja vee kloreerimise lisaaineid. Iga kord, kui tõmbame tualetis vett, keerame kraani lahti – või vannivee jooksma, või duši lahti, kasutame õhuniisutajat või pesumasinat – lenduvad need saasteained veest õhku. Ühe uurimuse kohaselt on kõige kindlam viis kraanivees leiduvate kemikaalidega kokku puutumiseks lülitada sisse nõudepesumasin. (Kas see üllatab teid?) Kui te joote pudeli Prantsusmaalt pärit vett ja lähete siis kümneks minutiks duši alla, olete saanud sama suure koguse vee võimalikke saasteaineid kui umbes kahe liitri kraanivee joomisega. Kraaniveega on meie suhted kõige intiimsemat laadi, tahame me seda või mitte. (lk 100)
