Kultuuri­poliitika

Proosa

• "Suurepäralise maja juures on näitelava liig ahtake – see on kõigi asjatundjate arwamine olnud, kes uut teatri senini vaatamas käinud," kirjutas Eduard Wirgo 1913. aastal. Möödas on üle sajandi, aga ikka ei ole meil päris ooperiteatrit. Kui see pole kultuuri­poliitika suurimaid läbikukkumisi, siis mis veel?
  • Anne Prommik, intervjuu: "Kultuur 2030: Anne Prommik" Sirp, 24.08.2018

• ... tegelikult on meie rahvaarvu silmas pidades Eesti raamatuturg hetkel täiesti üleküllastunud ja inimesed ei jõuaks piisava raha olemasolulgi kõike, mida tahaks, lihtsalt ajapuudusel läbi lugeda. Ületootmine eksisteerib selgelt, teisalt on just see vaba turg loonud olukorra, kus meil on praegu ka kvaliteedi poolest käes selline külluse ja mitmekesisuse ajastu kui ei kunagi varem. Paraku on see saavutatud suuresti valdkonnas tegutsevate inimeste närvide arvelt ja oma tööd tublilt tegevate spetsialistide süstemaatilise alatasustamise hinnaga. Erinevalt õpetajatest, päästjatest või arstidest sellest inimesteringist (tõlkijad, toimetajad, kirjastajad, kujundajad, autorid) lihtsalt ei räägita. Või siis visatakse neist sadadest inimestest paarile aastas kätte mingi 1000 eurot kuus miinus maksud, mida serveeritakse riikliku kultuuripoliitika tohutu töövõiduna. 25 aastat pärast iseseisvuse taastamist! Aga õnneks pole neil ju kuhugi minna, kuna nende põhiline tööriist on eesti keel.
  • Raul Sulbi, Kiri kodukandist ehk kunas sureb eestikeelne raamat? ERR, 2. jaanuar 2019

• Kultuur ei ole kunagi majanduslikus mõttes kasumlik. Seda peab kõige enam kultuuripoliitika juures silmas pidama.
  • Kai Lobjakas; "Kai Lobjakas: kultuur ei ole kunagi majanduslikult kasumlik", ERR, 04.02.2019 (ettekanne 19. jaanuaril Kanuti Gildi SAALis toimunud üritusel "Poliitikapidu")

• Väiksemad ja eksperimenteerivamad on meil Sõltumatu Tantsu Lava ja Kanuti Gildi SAAL, nii et neid on ainult kaks! Lugesin hiljuti, et Tartu Uus Teater mõtleb sulgemisele, Von Krahl kolib, Paide teatri kollektiiv jääb väiksemaks. Mõte sellest, et varsti pole enam isepäisemaid, loovamaid, sõltumatumaid, eksperimenteerivamaid inimesi, teatreid ja asutusi, on ikka väga apokalüptiline. Mis riik me siis oleme? Jäävad suured korporatsioonid, suured teatrid ja kõik kuulub ainult paarile mehele?
• Mina tahan ka, et eesti kultuur kestaks, aga mida meie poliitikud teevad selle nimel? Peamiselt tegeletakse ikka selle hävitamisega! Väiksemate ja eksperimenteerivate teatrite sulgemine, vabakutseliste aastakümnetepikkune alatasustamine ja ravikindlusetus näitabki, et kultuuripoliitika on laiemalt läbi kukkunud.
• Stipendiumid, kirjanikupalk ja „Ela ja sära“ on pelgalt plaastrid, vaja on laiemat struktuurset ja kultuurist endast mõtlemise muutust.
• Tahame lugeda lehest, et maailma enim mängitud nüüdisaegne helilooja on Arvo Pärt, mitte lugeda neist, kel pole ravikindlustust. Mida rohkem kultuuri toetada, seda rohkem ju iseseisvalt ja kriitiliselt mõtlevaid inimesi juurde tuleb, mis on loomulikult oht neoliberaalsusele ja nendelesamadele poliitikutele, keda siis vastustama hakatakse.
• Pealegi pole vabakutselistel endiselt haigekassat, mis on aga Eestis olemas näiteks karistust kandvatel vangidel. Et põhimõtteliselt ütleb riik mulle: Sveta, enne toetame mõnd vägistajat kui sind, kes sa oled üle kümne aasta panustanud siinsesse kirjandusse ja teatrisse. Ja siis öeldakse, et mina olen ülbe ja tänamatu. Aga mille eest peaksin tänulik olema?
• Ka riigikogu katuseraha ei lähe kultuurile, vaid veidratele ühendustele või religioonile. Aga ärge rääkige siis kultuurist ja selle kestmisest, ärge tsiteerige oma kõnedes Juhan Liivi, tsiteerige oma usutegelasi.
• Fašism on igal pool tõusuteel, kõik lähebki aina konservatiivsemaks, mitte ainult Venemaal, vaid ka Ungaris, USA-s, Itaalias ja Rootsis, mis on eriti veider. Aga fašismi ongi hea toita rahulolematute inimestega, ongi hea toita riigis, kus toit on meeletult kallis, riigis, kus polegi ehk palju kriitiliselt mõtlevaid inimesi, vaid pigem neid, kes Margus Oti asemel peavad lugema paaritumissaadete kangelastest. See kõik on lihtsalt suurepärane pinnas populistidele.
• Sveta Grigorjeva, intervjuu: Peeter Kormašov, "Sveta Grigorjeva: poliitikud tegelevad Eesti kultuuri ja loovisikute hävitamisega", Eesti Päevaleht, 17. jaanuar 2023

Draama

• TEATRIJUHT: Kuidas rahaga jääb?

MINISTER: Ärge muretsege. Küll ma midagi välja mõtlen. Võib-olla lisada rahaküsimise steenile koor ja orkester ja paarkümmend statisti, kes mängivad laipu. Teie senikaua lihvige oma rollisooritust ja õppige tekst korralikult pähe. Aeg-ajalt läks tekst ikka laperdama küll.

TEATRIJUHT: Aga… mis teatrist saab?

MINISTER: Kahjuks hetkel pole mul rohkem aega teatriga tegeleda. Ees ootab kohtumine kunstnike liidu esi­mehega, ma õpetan teda purki kakama.

Eesriie

• Mart Juur, Juurikas: Teatrikunsti rahastamisest Stanislavski meetodil. Postimees, 4. veebruar 2023