Liiklusohutus

Proosa

• Aga samas langesid teovõimsad käed ripakile: kraavi põhjas, viljakott vatsal ja terav plekkvitsaga palistatud vankriserv kõri peal, lamas Künkamäe vana. Tema, ei keegi muu. Nägu must, silmad pahupidi — valmis mis valmis! Teadagi, palju sihukesele piibuorgile vaja! Ei õiget konti ega kõhtu, nii oli eluaja hea kerge kiirust taga ajada. Ja väle ta oli, see Künkamäe kuulus kruubitegija, väle oma otsani. Jõudis paari tunniga metsakülast siia teelahuni. Küllap kiirustas ja laksutas ohjadega, et rutemini edasi jõuda, — kartis, et mõni uudismaa hädaline tuleb veel kiusama ja puudakest paluma. Aga kiirustades oli vaene mees unustanud, et täkk võib hakata perutama ja et täissöönud loomal on lihtne asi lagunenud soosillalt liivateele käänates kõrge koorem kummuli lüüa. (lk 40)
  • Veera Saar, "Puud otri", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 38-41

• Nõiad ei hoolinud iialgi elementaarsest liiklusohutusest. Niipalju kui Lancre’i teedel liiklust oli, käis see ringiga ümber nende, või kui see võimalikuks ei osutunud, siis lihtsalt ootas, kuni nad eest ära läksid. Vanaema Weatherwax oli selle kindla teadmisega üles kasvanud; ainus põhjus, miks ta selle kindla teadmisega ei surnud, oli see, et Magrat, kelle refleksid olid märksa kiiremad, tiris ta kraavi.
• Terry Pratchett, "Õed nõiduses". Tõlkinud Piret Purru ja Aet Varik. Varrak 2001, lk 160