Mathilde polnud kunagi kalk, kuid passiiv-agressiivsus oli naisel veres. Kui restoranis ei maitsenud toit, ei puudutanud naine seda, hoidis silmad maas ega iitsatanud, kuni Lotto oli sunnitud kelnerile ütlema, et roog on liiga soolane või alaküpsenud, semu, ja kas me saaksime palun midagi muud, aitäh. Kord manööverdas naine nad Martha's Vineyardi pulma, seistes terve õhtu pruudi — teeneka Broadway näitlejanna - läheduses leebe sõnatu naeratusega, kuni pruut esitas neile spontaanse kutse. Nad käisidki ära, keerutasid tantsu; ja üks produtsent helistas sarmikale Lottole seoses "Minu veetleva leedi" uuslavastusega; ning kuigi Lottot ei võetud rolli, sest tema hääl jättis soovida, saatsid nad näitlejannale igati kena komplekti odavmüügist ostetud vanaaegseid hõbedasi greibilusikaid, mille poleerisid enne üle, et need paistaksid kallid.
Lotto ette kerkis nägemus, nagu oleks tema sõrmede, laugude, varvaste, suulihaste külge kinnitatud sada säravat niiti. Kõik niidid viisid Mathilde nimetissõrmeni, mida naine võngutas filigraanselt tema tantsitamiseks. (lk 60)
Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad". Tõlkinud Lauri Saaber, 2017
