Martin Körber

Martin Georg Emil Körber (17. juuli (ukj 29. juuli) 1817, Võnnu kirikumõis, Tartumaa – 7. aprill (ukj 19. aprill) 1893, Kuressaare) oli baltisaksa päritolu eesti kirikuõpetaja, kirjanik, koduloolane, helilooja ja muusikategelane.

Luule

Mu isamaa armas,
kus sündinud ma,
sind armastan ma järjest
ja kiidan lauluga.

Ei seedrid, ei palmid
ei kasva me maal,
meil siiski kenad männid
ja kuused, kased ka.

Ei hõbedat, kulda
ei leita me maal,
meil viljakandvat mulda
on küllalt igal pool.

Oh õitse veel kaua,
mu isade maa,
see maa, kus palju vahvust
ja vaimuvara ka!

Su hooleks end annan
ja truiks sulle jään,
nii kaua kui kord suren
ja oma hauda läen.

Martin Körber, "Mu isamaa armas", rmt: antoloogia "Sind ma tahan armastada", 2018, lk 24; tuntud lauluna saksa rahvaviisil

Vaikne, kena kohakene
kõige kallim surmani.
Armas isamajakene
minu meeles alati.

Minu isamajakene
linnupesa sarnane,
siiski kui üks linnukene
igatsen ta järele.

Seal mind ema ilmal' toonud,
seal mind kandis käte pääl,
seal ta mind on õpetanud,
oh sa helde ema meel!

Selge allikas seal jookseb,
sealt ma lapsepõlves jõin.
Kenas koplis paju õitseb,
sealt ma pajupilli tõin.

Kena, sirge kask seal seisab,
temast magust mahla jõin.
Pihlapuu seal õues õitseb,
temast magust marja sõin.

Vaikne, kena kohakene
kõige kallim surmani.
Armas isamajakene
minu meeles alati.

Martin Körber, "Mu armas isakohake", rmt: antoloogia "Eesti lasteluule kuldraamat", 2018, lk 29; "Armas isamajakene", rmt: antoloogia "Eesti luule", 1967, lk 57

Kiigu, liigu, laevukene,
lained, lahkelt lükake!
Tõuka tagant, tuulekene,
purjed, hästi paisuge!

Kena, ilus ilmakene,
juba jälle meil on käe'.
Soojalt paistab päevakene,
taevas selge, sinine.

Laintest läbi, laevukene,
lenda kui üks linnuke!
Jõua, sõua, laevukene,
jõua ikka ülesse!

Tere, merelinnukene,
pole purje tarvis teil -
tiivad palju paremini
aitavad kui purjed meil.

Ennäe, kena kalakene
hüppab veest seal ülesse.
Läheb jälle loomakene
vilu vete voodisse.

Kaugelt kenad paadid paist'ad,
purjed kenast' paisuvad.
Kaugelt nähes nemad näit'ad
läikjad luiged olevat.

Oh, sa meie armas meri,
suur ja sügav, sinine!
Ei me lahkuks, lõbus meri,
sinu sülest iialgi!

Martin Körber, "Õhtulaul, kui meresse lähevad", rmt: antoloogia "Eesti luule", 1967, lk 58

"Sõrvemaa lõoke"

Tsitaadid väljaandest: Martin Körber, "Sõrwema löoke ehk 30 mönnusat laulo", 1862.

Mul on halle meel, kui selle peale hakkan mötlema, et suremal hulgal — ep olle muud mele jahhutamist kui: wiin, laiskleminne ja tühhine naljaheitminne. Ma sowiksin rahwale parremat melejahhutamist: se on head laulmist. (lk 3)
Mis olleks kallis kewwadene aeg keige omma illoga, kui lauljad linnud ei laulaks, igga lind omma laulo. Agga keigeüllemaks laulolinnuks siin meie maal jääb ikka kallis löoke. Wata kuida ta ni röömsa healega lauldes ikka körgemale üllesse taewa pole lennab, omma Lojat kites, kes temmale ni kenna healt suhho ja ni röömsat süddant rindo on lonud! Oh et meie Sarema rahwa seas ka hea laulmisse himmo saaks ärratud Sörwema kitsast rannast Muhhoma weinast sadik! (lk 3)
Minne siis mo löokenne, hakka siit omma merreäärtse sündimesse kohhalt lendama — keik Saremaad läbbi — weinast sadik, ja ärrata iggas kohtas, kuhho tulled, laulmisse himmo, et keik Sarema rahwas laulorahwaks saaks. Se olleks neile kassuks, agga mulle römuks. Sest ma ollen lapse põlwest sadik üks rahwa armastaja ja sowin neile süddamest, et nemmad ommast hirmsast pimmedussest, rojussest ja tuimussest peaseksiwad. Selle asja polest on hea laulminne ka hea abbimees. (lk 4)

"Kolm lilli waimolikko rohhoaedast"

Tsitaadid väljaandest: Martin Körber, "Kolm lilli waimolikko rohhoaedast", Tartu: H. Laakmann, 1856.

Agga ma tean üht kohta, kus lillikessed õitsewad, mis mitte ei närtsi, kelle maggus hais ilmasgi ei kau, mis omma illoga ikka so süddant römustawad, kewwade, sui, süggise ja ka talwe, so ello hommikul ning ello õhtul. - Mis koht se peaks ollema, küssid sa, kus nisuggused ärranärtsimatta lillikessed õitsewad ? — So lauloramat, — kostan ma. Sest eks need armsad laulud ep olle kui kennad lillikessed, mis so ello tee peäl õitsewad? — Nenda need mitmesuggused laulud hädda aial, laulud rõmo aial. Mõnned on sul wägga armsad, agga ma lodan, et sulle weel armsamaks lähhäwad, kui sulle kulutan, kes neid teinud ja essimeseks kirja pannud ja mil aial. Need waggad innimessed, kes neid teinud, on ammo Issanda jure läinud ja õitsewad seal isse Paradisi aedas, kui taewa taimed, agga nende laulud on nad meile jätnud armsaks mällestusseks. (lk 4)
Mitme made sees on se wiis, et Joulo õhtul ehhitakse Ioulopuud. Pissokenne kenna ladwaga kuusk pantakse toas seisma, paljo pissokessed küünlad ja õunad okste peäle. Wimaks südetakse keik küünlad põllema. Oh mis immelik walgus siis toas! Agga lapsed ootwad pimmedas toas ukse tagga, kunni issa ehk emma ukse äkkitselt lahti teeb. Oh sedda rõmo, mis siis laste palgest paistab, kui korraga pimmedusast astuwad sure walgusse sisse! (lk 8-9)

Tema kohta

Kramplikult on ta hoidunud mere teemast, sest meri oli aegade jooksul nõudnud paljude tema koguduseliikmete elud.
- Anu Vissel, "Körberid - sakslastest estofiilid, Kirikuõpetajad, heliloojad, ajaloolased...", Postimees, 21. juuli 1997

Kirjandusloo tegemisest on loomulikult ka häid mälestusi, näiteks lugu Martin Körberiga. Tema on meie kultuuriloos üks empaatiline kuju, nagu sain aimu, tehes teda II köitele. Aga Vinkel oli üliõpilasena Körberist seminaritöö teinud ja avaldanud kaks head artiklit Saksa okupatsiooni aegses "Postimehes", mida meil ei olnud bibliografeeritud. Vinkel neist ise ei rääkinud ja ma leidsin nad pärast tagantjärele, juba V köite kriitikapeatükki tehes. Tõrelesin siis oma kalli juhendajaga ja ta tõi mulle vabanduseks terve seminaritöö lugeda, mille kallal ta oli senikaua tööd teinud, kuni 1944 Saksa sõjaväkke võeti. Lilla pliiatsiga kollakashallil paberil - tõeline eksponaat. Ma trükkisin töö masinal ümber ja kinkisin autorile 70. sünnipäevaks, et avaldagu ära. Tänavu kevadeks saigi uurimus arvutisse ja loodetavasti ilmub veel sel aastal. Vinkel oli Suitsu üliõpilane ja tema seminaritöös on Suitsu koolkond selgesti näha. Körberite vana haritlassuguvõsa oli õige tore. Mulle on ajalooliste isikute pool-pseudo-elulugudest nüüdseks küllalt saanud, ja usun olevat teisigi, kes eelistaksid lugeda ehedat dokumentaalset haritlase isikulugu. (lk 45; Aarne Vinkeli monograafia ilmus 1994)
- Maie Kalda, "Väike-Maarjast postmodernismini", rmt: "Maie Kalda. Kaastekste", 2014, lk 49-63

Teosed

Luule

"Lapse palwe", 1859
"Sõrwema löoke ehk 30 mönnusat laulo", 1862
"Sarema laulik...", 1864
"Laulud Sõrwemaalt, mitme healega", 1864
"Sarema Kuldnok...", 1879, valikkogu

Proosa

"Öndsa Lutteruse weikene Katekismus"

Välislingid