Muiduleivasööja

Proosa

• Kuulama sättis end Adam Pawlikowski, nagu alati hooletult riides, vanu kampsuneid kandes: see on tema stiil, minu arvates teedrajav. Adam on üks viimaseid, kes ei ole end kuhugi kasti paigutanud: ta on terava keelega, andekas, pole teada, millest ta elab. Juba see, lisaks tuntud perekonnanimi, sobitaks ta metafooriks, isegi sümboliks, aga ta ei taha seda. Ta eelistab irvitava muidusööja mainet, sest meie oludes võtab see temalt mässaja sildi. Peamiselt kasutab ta ära õukondlike kommunismile pühendunud, kas siis siiralt või mitte, kirjanike ja kunstnike lahkust, mis on omal kombel režiimi ja valitseva korra heakskiitmine: režiim toidab kuulekaid kirjanikke, kuulekad kirjanikud omakorda Pawlikowskit.
• Leopold Tyrmand, "Päevaraamat 1954", tlk Hendrik Lindepuu, 2021, lk 43

• Kunstnikupalga asutamisega kerkis taas pinnale kusagil kihistustes settinud müüt kunstnikust kui muiduleivasööjast. Töö, mida ei anna paigutada enamlevinud vormidesse (nt vabriku- või kontoritöö) ja mis on seotud individuaalse tegevusega, tundub siiani paljudele arusaamatu (mida sa seal ateljees siis ikkagi teed?) ja seega kahtlustäratavad (kas see on ikkagi töö?). Sarnane müüt käib kaasas kodanikupalgaga – arvatakse, et kui pole ette kirjutatud, mida inimene peab tegema, lõpetab ta töötamise ja ühiskonda panustamise.
  • Marge Monko, "Mul on hea meel, et kunstnikupalk ei jäänud vaid ühekordseks populistlikuks žestiks", ERR, 08.01.2019/kaasaegse kunsti uudiskiri, 07.01.2019