Mine sisu juurde

Naissaar

Allikas: Vikitsitaadid
Julius Sergius von Klever, "Küla Naissaarel" (1881)

Naissaar (saksa keeles Nargen, rootsi keeles Nargö) on saar Eesti põhjarannikul, pindalalt viies Eesti saartest.


Proosa[muuda]

  • Õues kräunusid kassid, nagu oleks märtsikuu. Või läks kasside ajaarvamine sassi, nagu oli sassi läinud Maie pea: Sassi õde ja Sass ise ja Sassi ema Nõmme Koss ja Sassi isa, kes lasti Naissaarel maha, ja kassid kisklesid omavahel nagu inimesed. Ent nemad ei kaevanud üksteise peale, nad kiskusid üksteiselt karvatuuste ja kriipisid silmad lõhki. (lk 299)


Luule[muuda]

Mees põdes ränka tõbe:
Jäi ahtaks abaluust,
Palg valgem veel kui hõbe,
Käis kuumi lõõtsutusi suust,
Ja higi leotas juust.
/---/
Kõik liha on kui rohi...
Kuid naine jalutsil:
„Ei, surra ta ei tohi!"
Nii palus, rätik silme üll,
Kui murtud piibelill.
/---/
Ü k s väärab iga tõve,
Ü k s surmast päästa võib,
Kuid selle took on rõve:
See röövit sakramendileib,
Mis elu anda võib.
/---/
Ju kirik valge näitus,
Ja ristil kiikus kukk;
Lai astmestik kuust läitus —
Ja ime! järel' andis lukk!
Kas elu nüüd või hukk?
/---/
Apostlid seisid sirgelt,
Ei pahandust neil näos.
Siis naine kadus virgelt
Ja hoidis armuleiba peos,
Meel tuksus lootuseos.
/---/
Ja naine istus lidus,
Kui taplema lõi kõu,
Umbsõlme räti sidus,
Kus all tal aaret varjas põu,
Ja palvetas üle jõu.
/---/
Kesk vahtund lainitihu.
Kui puudus jalgel pind,
„Kui oled Kristuse ihu,
Siis päästa ise end ja mind!"
Nii palus hukkuv lind.

Sääl nagu mulla pehmust
Tal oleks tunnud kand —
Juhm suurest rõõmuehmust,
Ta nägi: Maa ta alla pand!
Oo, taeva andeksand!
/---/
Ja ilvesheina valgust
Ees, ümber pehme kaar.
Maailma sunni algust
Jõi sõgestunud silmepaar:
Uus merest sündind saar!
/---/
Et oli sündind ime,
Siis kätel laeva kant,
Sai naine, õnnest pime . . .
Naissaar sai saarel nimeks pand,
Kui sõuti selle mant.
/---/
Kui üle läve sammus,
Tolm tantsis päiksejoas,
Lehm aknast sisse ammus
Ning tuhnis murul värskes roas...
Kuid koolja oli toas.

Kirst keskel, sõuab vene —
Ja naisel kalkvel laud.
Ning kamber esimene,
Mis tugevam kui kivi, raud,
Saab uuel saarel — haud.

  • Marie Under, "Naissaare sünd" kogus "Õnnevarjutus" (1929), lk 46-52


Kaldajärsangus tähed,
aastaarv, süda ja nool.
Kuhu sa eales lähed —
armunuid igal pool.

Põhja pool sinetab Naissaar,
Aegnagi tilluke triip
ilusa ilmaga paistab
päris selgesti siit.

  • Muia Veetamm, "Muraste rand", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974, (lk 21)
Vikipeedias leidub artikkel