Mängisin kohale jõudmist oma peas läbi kümneid kordi. Kujutasin endamisi ette, kuidas valan pisaraid ja õnnest joovastunult naeran. Viskun pikali ja püherdan aru kaotanuna püha paiga tolmuga kaetud kivisel platsil.
Aga nüüd olen kohal ja seisan tardunult, pilk suunatud suursugusele katedraalile. Ma ei naera ega nuta, vaid värisen külmast vappudes.
Minu sees on tühjus - nagu oleksin päralejõudmisega jõudnud nullpunkti. Kõik vana on justkui ununenud ja jäänud seljataha. Sellest hetkest algab kui uus lehekülg. (lk 227)
