Saabumine

Proosa

Täna, 30. märtsil kell kümme hommikul puhkes minu selja taga esimene forsüütiaõis. Kolm päeva jälgisin tema kõige suuremat, väikese kuldse kõdra kujulist punga, kartes seda ajaloolist silmapilku maha magada; ja see saabus, kui ma vaatasin taevalaotusse, et ehk hakkab sadama. Homme on forsüütiate oksad juba kullakarva tähekesi täis. Need ennast oodata ei lase.
- Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 37

Korraga kostsid eemalt pasunahelid ja saabus kohale valitseja ise koos sidrunitest ja sidrunikestest saatjatega. Vürst Sidrun oli üleni kollases riides. Ka barett oli tal kollane ja selle tipus tilises kuldkelluke.

Õukonnasidrunitel olid kellukesed hõbedast, lihtsõduritest sidrunikestel aga pronksist. Kõik need kellukesed koos tegid suurepärast kontserti ja rahvas jooksis seepeale kokku: inimesed arvasid, et on saabunud rändorkester.

Gianni Rodari, "Cipollino seiklused", tlk Aleksander Kurtna, 4. trükk, 2011, lk 6

Siis saabus Jupiter. Kui ma ka teda poleks ära tundnud, oleksin võinud seda järeldada teiste jumalate käitumisest. Aga Jupiter oli vahest kõige vähem oma kuju muutnud. Kuigi ka tema oli kuivanud väiksemaks. Aga veel võis ära tunda ta suursuguseid näojooni, mida isegi viha polnud suutnud palju moonutada. Aga siis, kui ta ennast pööras, nägin et ta oli täiesti lame, nagu mingi pilt või reljeef. Ja siis mõistsin, miks ta nägu mulle nii tuttav tundus, kuigi ma temast polnud näinud ühtki kuju. See polnud ju keegi muu kui kuningas kaardimängus ja oma lameduses sarnanes ta tõepoolest mängukaardiga.
- Karl Ristikivi, "Rooma päevik". Lund 1976, lk 219

Oli kord algamas järjekordne kirjanike liidu juhatuse koosolek, aga algus viibis, sest paar meest oli veel puudu, üks neist Lennart Meri, kes oli tuntud hilineja juba toona. Siis sisenes üks neist kahest ja ütles, et Lennart tuleb ka kohe. Selle peale lausus Debora Vaarandi luuletajalikult tabava lause: "Lennart ei tule, Lennart saabub."
- Andres Langemets, "Lennart saabub". Delfi, 27. märts 2009

Sõda algas ja sõda lõppes, sest saabus talv ja mõlemal osapoolel hakkas külm.
- Undinė Radzevičiūtė, "Pahurad pooljumalad" kogus "Ei mingit Baden-Badenit", tlk Tiiu Sandrak, 2014, LR 2/3, lk 70

Mängisin kohale jõudmist oma peas läbi kümneid kordi. Kujutasin endamisi ette, kuidas valan pisaraid ja õnnest joovastunult naeran. Viskun pikali ja püherdan aru kaotanuna püha paiga tolmuga kaetud kivisel platsil.

Aga nüüd olen kohal ja seisan tardunult, pilk suunatud suursugusele katedraalile. Ma ei naera ega nuta, vaid värisen külmast vappudes.

Minu sees on tühjus - nagu oleksin päralejõudmisega jõudnud nullpunkti. Kõik vana on justkui ununenud ja jäänud seljataha. Sellest hetkest algab kui uus lehekülg.

Kertu Jukkum, "Ma naeran, et ma nutan", 2020, lk 227

Luule

kui vähe sõnu
kahanevas valguses
kõige selle jaoks
mis saabub teiselt poolt
päevase maailma piire
argist ja tuttavat kogemust -
videvik, hämarus, pimedus, öö.

Maarja Pärtna, "park" kogus "Vivaarium", 2019, lk 38

Karjatan pilvi
nagu mõtteid:
te kiiremini sõudke,
just nüüdsama siia saabus
loodetuul —
jah, toosama — taevaluud.

Livia Viitol, "Karjatan pilvi", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 14