Ohvriloom

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • Aastast aastasse näevad moslemimaades elavad inimesed, kuidas linnadesse tuuakse veokitega tuhandeid elusloomi, et neid ohvripüha Eid al-Adha puhul veristataks. Nii juudid, kreeklased, roomlased kui ka islamieelsed paganlikud araablased tõid ohvriks loomi, et pälvida jumaluselt kaitset, tunnustust või materiaalset kasu.
  • Aabrahami ohvritoomist mälestades näidatakse vereohvriga Jumalale pühendumust, aga ühtlasi on see heategevus, sest vähemalt kolmandik looma lihast läheb kombekohaselt neile, kes kannatavad puudust. Vereohvrite kultuur on üldrahvalik, Türgis ja teistes maades tuuakse ohvreid ka muudel põhjustel. Näiteks, kui inimesel pole pikka aega hästi läinud, võib ta Jumalale meele järgi olemiseks ja enda patukoorma vähendamiseks tappa ohvrilooma, et selle liha vaestele jagada.
  • Pealegi tuleb mõelda hügieenile ja eetilistele kaalutlustele. Seepärast on paljud moslemid hakanud seadma kahtluse alla vajadust kellegi surma põhjustada. Jah, halal-tapmine on õigesti teostatuna valude ja piinadeta, aga kui palju ohvriloomi suudetakse õigesti veristada?
  • Nii nagu ka ülejäänud maailmas, toimub ka moslemite vahel huvitav debatt selle üle, kas näiteks praegusel ohvripühal on looma ohverdamine moslemile range usunõue, või on elusolendi ohverdamine ja lihasöömise vajalikkus üleüldse kaheldav.
Selle üle vaieldakse kirglikult, kas usk nõuab ainuvõimalikuna just eluslooma ohverdamist või saab oma pühendumust näidata ka muul moel. Tean moslemeid, kes visalt väidavad, et olenemata isiklikest söömisharjumustest või vaadetest peab moslem, kes endale seda lubada saab, looma ohverdama, et tema liha kombekohaselt jagada. Teised tahavad looma oma kätega veristada, et pühendumist tõendada.
Kolmandad ütlevad, et kuna Koraanis on rohkem viiteid loomade ohverdamisele, kui nende kaitsmisele (näiteks tuleks palverännakul ohver tuua), siis pole veretu ohver moslemile alternatiiviks. Nad kahtlevad, kas vegan üleüldse saab olla moslem, kui ta tahab tõsimeeli Koraanist juhinduda. Nii taandub arutelu viimaks sellele, kas usus on üldse uuendused lubatud.