Hille Hanso

Hille Hanso (sündinud 3. mail 1976) on eesti ajakirjanik, kriitik, produtsent, Lähis-Ida ekspert ja inimõiguslane.

Artiklid

Nii mõneski patriarhaalses riigis on sündivad lapsed isa omand, madala iibega Eestis aga üritatakse hankida õiget verd lapsi heldele isamaale. Seaduslikust abordiõigusest võivad naised ilma jääda nii, et keegi neid kuulda ei võta, mõnes kontekstis aga hoopis võidakse abordile sundida. Eestis nügitakse tüdrukuid ja naisi pühendunult õppima, aga tööturul alla neelama madalamat palka, sest "mehed saavad hakkama palju laiema tööde spektriga kui naised". Ja nii edasi.
Eriti kuumaks läheb asi siis, kui naine tahab kohalikust enamusest usuliselt eristuda. Usumaailm on teadupärast meeste maailm ja pole riiki, kus poliitikud ei armastaks seda enda eesmärkide saavutamiseks ära kasutada.
Poliitiliseks kisub asi ka pealtnäha sekulaarsetes ühiskondades sellepärast, et osale poliitikutest on kasulik inimesi usu alusel üksteisest fundamentaalselt erinevateks tsivilisatsioonideks ja seeläbi "meieks ja nendeks" jagada. Euroopas oleme sekulaarsed küll, aga ainult nii kaua, kuni "nende" usk ja identiteet teemaks tõusevad. Siis hakkab korraga tulema ohtraid viiteid kristlikule komberuumile isegi usuleiges Eestis. Jaga ja valitse.
Olla taoliste debattide passiivne subjekt, kes ise enamasti sõna ei saa, on eelkõige Euroopas elavate muslima'de kogemus. Erinevalt moslemimeestest on nad kaetud juuste tõttu kergesti eristatavad ning nende riietusviisi üle diskuteerimisele on kulutatud lugematu hulk rahvasaadikute ja ametnike töötunde.
Eestis on burkade keelustamisega usinalt, aga tulutult tegelenud ministrid Margus Tsahkna (isamaalasest sotsiaalkaitseminister 2015–2016, nüüd Eesti 200) ja Urmas Reinsalu (isamaalasest justiitsminister 2015–2019, nüüd välisminister), kes kaasas protsessi justiitsministeeriumi ametnikud.

See meenutab Iraani, kus naiste rõivastusega tegeleb pea mitukümmend organisatsiooni ja ametiasutust. Iraanis, kus riigiusundiks kaheteistkümnenda imaami šiiitlus, kulub naiste rõivaste üle arutamisele samuti palju aega, ent erinevalt Euroopast mõtlevad poliitikutest usuisad, kuidas naisi vagadust väljendavasse kangasse mähkida, mitte kuidas neid sellest väevõimuga lahti mähkida, nagu Euroopa populistidel tavaks.

Miks on selline ettekirjutus, olgu siis hidžaabi kandma sundiv või kandmist keelav, vale ja inimväärikust alandav?

Aga sellepärast, et naised kannavad vaba valikuga Euroopas pead ja keha katvaid religioosse konnotatsiooniga riideesemeid lõputul hulgal põhjustel. Kes on uhke enda identiteedi ja etnilise päritolu üle; kes tõlgendab pühakirja nii, nagu juuste katmine oleks usuline nõue (siin lähevad mosleminaiste arvamused tihti täielikult lahku). Kes tahab seeläbi islamofoobia vastu protestida; kes peab seda lihtsalt ilusaks.

[K]õik on kinni kontekstis: naiste kehad on naiste omad, naiste otsus end katta või mitte katta olgu individuaalne valik. Ükskõik kus, inimõigused, sh usu- ja veendumusvabadus, on universaalsed. Debatt selle üle, kas hidžaab on kohustuslik või ei, jäägu moslemite pidada.
Meil tuleb seista selle eest, et Iraanis võiksid naised end mitte katta, kui nad seda tahavad, ja Euroopas katta, kui seda tahavad.
Poliitikute ülesanne vabas maailmas olgu naiste õiguste eest seismine ja nende igasuguse valiku austamine. Miniseeliku kandja olgu kaitstud seksuaalrünnaku eest ja hidžaabikandja usulise diskrimineerimise eest. See teebki liberaalsest demokraatiast parema poliitilise süsteemi kui ajatollade Iraan. Meie reliikvia on vabadus ning valikuvabaduse austamine, sealjuures igasuguse naistevastase vägivalla tõkestamine ja naiste õiguste ning vabaduste edendamine, olgu see etnilise eestlase või mõne moslemipere kodus.
Iraanis astuvad naised välja selle eest, et neil oleks vabadus kanda seda, mida nad tahavad. Rõhk on sõnal vabadus ja hidžaabe põletades nõuavad nad üldisi inimõigusi, mitte ei võitle lihtsalt riidetükiga. Tihti seisavad nad selle eest, et teine naine saaks end katta, kui talle see meeldib. Igasuguste ettekirjutusteta ja meestargutuseta, miks see talle hea või halb on. Minu keha, minu teha!
Patriarhaalsus ja mehi eelistav poliitika on moslemienamusega maades vaieldamatu probleem, aga see on universaalne probleem. Naiste vabaduse egiidi all mosleminaiste rõivastust reguleerides aga laskuvad eurooplased ise samale tasemele. Need Euroopa – ja Eesti – poliitikud, kes naisi nende valikuvabadust eirates lahti rõivastavad, ei erine sisuliselt tegelikult milleski Iraani ajatolladest.
- Hille Hanso, "Eesti ja Euroopa enda ajatollad", ERR, 12.01.2023

Aastast aastasse näevad moslemimaades elavad inimesed, kuidas linnadesse tuuakse veokitega tuhandeid elusloomi, et neid ohvripüha Eid al-Adha puhul veristataks. Nii juudid, kreeklased, roomlased kui ka islamieelsed paganlikud araablased tõid ohvriks loomi, et pälvida jumaluselt kaitset, tunnustust või materiaalset kasu.
Aabrahami ohvritoomist mälestades näidatakse vereohvriga Jumalale pühendumust, aga ühtlasi on see heategevus, sest vähemalt kolmandik looma lihast läheb kombekohaselt neile, kes kannatavad puudust. Vereohvrite kultuur on üldrahvalik, Türgis ja teistes maades tuuakse ohvreid ka muudel põhjustel. Näiteks, kui inimesel pole pikka aega hästi läinud, võib ta Jumalale meele järgi olemiseks ja enda patukoorma vähendamiseks tappa ohvrilooma, et selle liha vaestele jagada.
Halal-tapmine on iseenesest lihtne: ideaalis loeb väljaõppinud lihunik lihaloomale õnnistust, toidab ja joodab teda, ütleb bismillah (Jumala nimel) ja lõikab seejärel kiiresti looma kõri vaheda noaga läbi. Tapmine peab toimuma teiste loomade eest varjatuna, sekunditega, nii et loomal ei tule valu kannatada.
Kiiresti kasvavates suurlinnades on paraku raske rituaali ideaalselt läbi viia, veristajate kogenematuse tõttu lõppevad need algatused tihti looma piinlemisega ning veristaja enda tõsiste kehavigastustega või muidu õnnetult.

Seepärast on pärast sadade aastate pikkust kombetäitmist hakanud moslemid küsima: kas seesugust ohvritoomist ikka on vaja? On üldteada, et proteiine, vitamiine ja muid toitaineid saab inimorganism ka mujalt kui lihast. Kas liha on tänapäeval üldse väärtuslik ohverdus?

Pealegi tuleb mõelda hügieenile ja eetilistele kaalutlustele. Seepärast on paljud moslemid hakanud seadma kahtluse alla vajadust kellegi surma põhjustada. Jah, halal-tapmine on õigesti teostatuna valude ja piinadeta, aga kui palju ohvriloomi suudetakse õigesti veristada?

Nii nagu ka ülejäänud maailmas, toimub ka moslemite vahel huvitav debatt selle üle, kas näiteks praegusel ohvripühal on looma ohverdamine moslemile range usunõue, või on elusolendi ohverdamine ja lihasöömise vajalikkus üleüldse kaheldav.

Selle üle vaieldakse kirglikult, kas usk nõuab ainuvõimalikuna just eluslooma ohverdamist või saab oma pühendumust näidata ka muul moel. Tean moslemeid, kes visalt väidavad, et olenemata isiklikest söömisharjumustest või vaadetest peab moslem, kes endale seda lubada saab, looma ohverdama, et tema liha kombekohaselt jagada. Teised tahavad looma oma kätega veristada, et pühendumist tõendada.

Kolmandad ütlevad, et kuna Koraanis on rohkem viiteid loomade ohverdamisele, kui nende kaitsmisele (näiteks tuleks palverännakul ohver tuua), siis pole veretu ohver moslemile alternatiiviks. Nad kahtlevad, kas vegan üleüldse saab olla moslem, kui ta tahab tõsimeeli Koraanist juhinduda. Nii taandub arutelu viimaks sellele, kas usus on üldse uuendused lubatud.

Vaatamata eelnevate argumentide tõsidusele on siiski kasvav hulk neid, kes ütlevad, et kliimamuutusi ja maailma rahvastiku kasvu arvesse võttes saab midagi väärtuslikku ohverdada ning jagada ka teisiti. Nad peavad loomulikuks, et usulised kombed ajaga kohanevad ning see, mis võis prohvetiaegses Araabias olla väärikas ohverdus, pole seda praegu enam teps mitte.
Tean isiklikult moslemeid, kes teevad ohvripühal annetusi tüdrukute haridust edendavatele ühendustele üle ilma, sest lähtuvad loogikast, et vaesele on õige anda õng, mitte kala. Tean moslemit, kes lihaportsu annetamise asemel rajas Pakistanis oma kodulinna avaliku veevõtukoha, tänu millele saavad janused joonuks mitte üksnes pühade ajal, vaid aasta ringi.
Tean moslemitest lapsevanemaid, kes ei taha, et nende lapsed näeksid avalikes kohtades loomade veristamist, sest vägivalda on ümberkaudu niigi palju ja nad ei soovi seda põlistada. Neile on lahenduseks maksta raha heategevusorganisatsioonidele või väljavalitud lihunikele, kes töö diskreetselt ära teevad ja liha vaestele laiali jaotaksid. Hulk riike on linnades täiesti keelanud loomade tapmise suvalistes avalikes paikades, seda tehakse vaid linnavalitsuse määratud kohtades.
- Hille Hanso, "Kas ohvripüha saab olla vegan?", ERR, 21.07.2021

Ehkki kodumaal arvatakse tihti, et "mugavuspagulased" mujal assimileeruvad, juhtub nii haruharva. Peresid intervjueerides selgub pigem, et neil on südamel, mida Eestist arvatakse.

Enamik neist pingutab iga päev, et Eestiga sidet hoida ning lapsed oskaksid eesti keelt kõnelda. Neile läheb väga korda, mida Eestist teatakse ja mõeldakse. Nad teevad vabatahtlikult seletustööd. Igaüks oma asukohariigis on hästi kursis, kuidas Eestit nähakse täiesti tavaliste inimeste pilguga.

Kaugetes riikides on enamasti eestlased ise need, kes saavad meie riigi mainet kujundada. Hoopis teine on lugu meie lähiriikides, eriti mujal Euroopas, kus ajaloost tulenevalt leidub meie suhtes eelhoiakuid. Just Kesk-Euroopas, Suurbritannias ja Skandinaaviamaades elavatel eestlastel tuleb alatasa rinda pista meie rahvuse kohta tekkinud stereotüüpidega.

Need stereotüübid on juba saja-aastased. Tänu Esimesele maailmasõjale vabanesid arvukad rahvad tsarismi küüsist ja rajasid oma riike. Kui meie saime siin maailmanurgas oma pisiriigi, oli poliitiline maastik õige kirev. Kes tahtis Balti liitu, kes igatses Põhjamaade sekka, kes kiikas lausa Suurbritannia poole, neljandad ei osanud elada ilma Vene impeeriumi kõva käeta.

Lääneriikides leidus küllalt poliitikuid, kes pidasid meie armast Eestit geopoliitiliseks anomaaliaks. Ajalugu näitas, et kindlate liitlaste puudumise tõttu läks Eesti okupeerimine lihtsamalt.

Kui me raudse eesriide taha lõksu jäime, asusid Lääne- ja Idablokk teineteist propagandaga pilduma. Stereotüübid meist kui nõukoguliku mentaliteediga massist süvenesid. Vaatamata meie diasporaa argumentidele kujutati meid ideoloogilises võitluses sarnasena slaavi rahvastega ja vaatamata osa riikide mittetunnustamispoliitikale ikkagi osana Nõukogude Liidust, nii geograafiliselt kui ka mentaliteedilt.
Pärast okupatsiooni alt vabanemist saime üleminekuajal tunda teiste riikide haletsust. Kes ei mäletaks, kui saabus Rootsi välisabi või Ameerika ususektide annetused ja meie inimesed tormasid rüseledes riideid kahmama. Veel hullem, kui tegu oli rootslaste-taanlaste iganenud tehnikaga - selle pärast mindi lausa kaklema.
Meie kui abivajaja kuvand pole kerge kaduma. Nukraks teeb, kui hästi mujal Euroopas seni mäletatakse Eesti üleminekuperioodi tumedamaid varje – inimkaubitsejaid, vargaid, prostituute, narko- ja relvaärikaid.

Uurivate ajakirjanike üksikasjalikud artiklid, mis neid teemasid lahkasid, püsivad teiste riikide inimestel meeles tänini. Nii mõnigi kord tuleb välismaal elavatel eestlastel imestada siinsete naiivse usalduse üle, et mõni matslik poliitik või üksik kriminaalne eestlane ei saa Eesti kuvandit välismaal rikkuda.

Uudisteloogika on paraku kõikjal sama - meelde jäävad skandaalid, mitte ülejäänud tublide eestlaste igapäevased ponnistused. Täpselt sama võime kogeda Eestis, kus tublidest võõramaalastest või pagulastest, kes annavad endast parima selleks, et meil hakkama saada, kuuleb harva. Kui neist üks aga paneb toime kuriteo või terroristliku rünnaku, seatakse ülejäänud temaga ühele pulgale.

Välismaal elades tuleb tihti selgitada elementaarset geograafiat, näiteks et Ida-Euroopa koosneb isemoodi rahvastest ja riikidest ning mind ei pea kõnetama vene keeles lihtsalt sellepärast, et juuksed blondid on. Selline on reaalsus.
Muidugi oleme juba üpris kaugele sammunud. 30 aastat kestnud väsimatu töö mainekujunduse vallas, NATO-sse ja Euroopa Liitu astumine, eurotsooni pääsemine, äsjane saamine ÜRO Julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks ning kuulumine veel paljudesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse on aidanud meil saada pildile edumeelse väikeriigina, mis on oma vaimulaadi ja kuuluvuse osas valiku teinud.
Oleme saanud välisabi saavast riigist välisabi andvaks riigiks. Maailma näinud inimesed teistes riikides teavad Eesti IT-võimekust meie e-teenuste, välisabi ja e-valimiste näitel, nad peavad Eestit üheks kõige edukamaks postsovjetlikuks väikeriigiks.

Need inimesed on kursis, et oleme inimõigusi kitsendavale maailmavaatele selja pööranud, ehitanud üles toimiva õigusriigi ja haridussüsteemi ning isikuvabaduste vallas teeme silmad ette paljudele vanadele riikidele.

Teisalt aga kurdavad teises riikides elavad eestlased tihti, et tavainimesed Põhjamaades ja Euroopas teavad meist ikkagi liiga vähe, et paljudel on meeles propaganda, mida tehti siis, kui olime alles raudse eesriide taga või hiljem, kui vanades Euroopa riikides olid arvukad poliitikud Euroopa Liidu laienemise vastu ning otsisid meie alavääristamiseks põhjuseid.

Paljud ei oska praegugi Poola torumehel ja Eesti kalkunikitkujal vahet teha, oleme ühteviisi kahtlane element, kes olemuslikult Euroopasse ei kuulu.

Praeguseni tuleb Kesk-Euroopas elavatel eestlastel alailma selgitada, et ei, Baltikum pole Balkan ja ei, eestlased ei räägi vene keeles. Isegi riikides, nagu Norra, Taani ja Rootsi, kohtavad eestlased pahatihti neid stereotüüpe. Neist riikidest on Eestis käinud üllatavalt vähesed ja meie uhkustamist Skype´iga kuulavad paljud heatahtliku irooniaga.

Tihti peetakse Eestit hoopis vähem arenenumaks, tagurlikumaks ja brutaalse mentaliteediga riigiks, mis on kimpus homofoobiaga ning kus naiste ja vähemuste õigused jätavad soovida.

Juba fakt, et kõike rahvuslikku ülimaks väärtuseks pidav seltskond on lörtsinud emakeelt selliste väljenditega nagu "lilla brigaad," "homoteerull," "tolerastia," tõstatab küsimusi nende aadete siiruses ja seda ka väljaspool Eestit.
Paljude välismaal elavate eestlaste mure ongi see, et populistide valitsuses oleku ajal said paljud teistes riikides samadele eelhoiakutele kinnitust. Matslikud väljaütlemised, verbaalne lajatamine geide, pagulaste, Euroopa Liidu ja teiste riikide riigipeade suunal taasalustasid kiiresti neid ammueksisteerinud eelhoiakuid.

Sestap on just viimastel aastatel tulnud välismaal elavatel peredel tulnud väideldes kinnitada Eesti ühiskonna küpsust ja pühendumist universaalsetele humanistlikele väärtustele.

Minul on näiteks on tulnud selgitada Türgi naisõiguslastele, miks Eesti-suguses arenenud riigis on samuti partei, kes Istanbuli konventsioonist taganeda tahab nagu patriarhaalne Türgi valitsuspartei?

Teistel on jälle tulnud nuputada, kuidas selgitada soomlasele - kellele on kõrge naiste osakaaluga valitsus suur ja kaitsmist väärt saavutus ning kes on uhke selle üle, et naised on saavutanud ühiskonnas neile õigusega kuuluvad juhtpositsioonid -, et kommentaarid huulepulkade teemal on lihtsalt ühe valjuhäälse oraatori matslikud siseauditooriumile suunatud solvangud?

Kolmandatel on tulnud selgitada taanlastele, kellele kiusamisvaba ühiskond on elementaarne eesmärk ja prioriteediks kõigi inimeste vaimne tervis, miks Eesti riigikogus on jõud, mis ei taha lasta noori psühhiaatri juurde, sest nad on absurdse mõtte küüsis, et nood võivad noortele pähe panna sookorrektsiooni soovi.

Vaid need, kes on Eestis käinud, avastavad, et stereotüübid Eesti kohta ei pea tingimata paika. Aga nagu öeldud, on Eesti külastajaid suhteliselt vähe ja teadlikkust Eestist kui väärt avastusreiside sihtkohast ning eelkõige meie väärtusruumist on vaja tõsta veel pikki aastakümneid, kuni meie kuulumine progressiivsete demokraatiate hulka muutub üldtunnustatud tõeks. Et me oleme eestlased, aga vaimult kuulume Euroopasse.
Ei tahaks tagasi valitsust, kes kisub meid poliitiliselt ja mentaalselt tagasi kahe maailmasõja vahelisse perioodi, kus igaüks ajas oma asja ilma suurt pilti nägemata.
Rahvuslus on oskus hoida õitsvana meie keelt ja kultuuri, mitte meid Euroopast irrutada ning sisepoliitiliste võitude nimel geopoliitilisse lõksu peibutada.
- Hille Hanso, "Pilk üle õla - sammud tärkava kevade poole?", ERR, 22.01.2021

Vao motorallil põristasid vennakesed ja õekesed pealuudega näomaskides ja hirmutasid külaelanikke. Burkamurest rääkides pole aga veel kuulda olnud, et meil suusamaskide, näole tõmmatud kapuutside, mootorratta- ja meditsiiniliste maskide kandmise vastu turvalisuse põhjendusel võideldaks. Vaid murdosa kuritegevusest Euroopas on pandud toime burkas kurjategijate poolt. Sama ei saa aga öelda muude eelmainitud näokatete kohta.
Kui nikaab keelata, siis on inimesel alati võimalus kanda suurt kapuutsi või, meie kliimas eriti, näo ees salli. See mõjutaks juba ka meile Aasiast, näiteks Jaapanist tulijaid, kes hügieeni ja naha heleduse säilitamise nimel nägu katavad. Oleks tunduvalt kergem nõuda kõigilt, et nad ametiasutustes või lihtsalt vajadusel isiku tuvastamiseks ametnikele nägu näitaksid, aga mitte mingeid konkreetseid riietusesemeid ära keelata.
Loen vägivallaks ka kellelegi riiete osas riiklikul tasandil ettekirjutuste tegemist, kui kogukonnaga, keda see seadus puudutab, on teema enne põhjalikult läbi arutamata.
Naiste õigus otsustada ja seaduse jõuetus ongi see, mille pärast burkat keelama hakata on lihtsalt mõttetu.
- Hille Hanso, "Burkakeeld ei ole naiste vabastamine", Feministeerium, 08.01.2016

Välislingid