Orangutan

Proosa

• Olen alati arvanud, et päris halbu kirjanikke ei peaks soliidsetes ajakirjades nuheldama. Targad toimetajad teevad sama vea, mis indialased, kes peavad orangutangi omataoliseks ja selle loomupärast kõnevõime puudumist kangekaelsuseks, millest nad looma rohke peksuga võõrutada püüavad.
  • Georg Christoph Lichtenberg, "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, Loomingu Raamatukogu 28/1972, lk 19

• Muidugi leidsime ahvipuuri. Lisaks tervele hulgale väikestele pärdikutele oli seal üks suur orangutan. Ta oli inimesesuurune ja kaetud pikkade punaste karvadega. Kuigi ta näis väga nutikas, oli tal kombeks suurte mitte midagi nägevate silmadega kaugusse vaadata ja samal ajal oma pikki punaseid karvu sihitult ja hullumeelselt üle pea tõmmata, mis oli väga võluv. Arst tahtis talle pähkli anda, aga kartis kätt trellide vahelt sisse pista. Võre oli liiga tihe, et ahvivanamees võinuks oma käe läbi pista, aga ta ei kavatsenud petukaubaga oma õigustest loobuda, niisiis surus ta mokad läbi võre, kuni nende pikkus oli suisa neli tolli. Puhkesin naljaka vaatepildi peale naerma. Olin suudest üht-teist kuulnud, aga see ületas kõik, mida ma iial näinud olin, ja ma naersin seni, kuni vanameeski mõistvalt naeratas. Ta sai oma pähkli!

Arst pakkus ahvile sigarit. Seda too ei võtnud, kuid puudutas seda käeseljaga, nuusutas seejärel kätt ja vajus siis endisesse unelusse, tõmmates sihitult karvu üle kukla.

• Nellie Bly, "Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma", tlk Riina Jesmin, LR 23–25/2021, lk 91

• Mõelge orangutanidele.

Kõigis maailmades, mida nad oma kohalolekuga ehivad, valitseb kahtlus, et nad oskavad rääkida, kuid on otsustanud seda mitte teha, sest muidu panevad inimesed nad tööle, võimalik, et televisiooni. Tegelikult nad oskavadki rääkida. Nad lihtsalt räägivad orangutani keeles.

Inimesed aga oskavad seda kuulata ainult hämmastuse keeles.

• Terry Pratchett, "Relvis mehed", tlk Kaaren Kaer, 2003, lk 201-202