Mine sisu juurde

Ott Kangilaski

Allikas: Vikitsitaadid

Ott Kangilaski (pseudonüüm King Kong Kongivere; 14. juuni 1911 – 28. aprill 1975) oli eesti graafik, karikaturist ja publitsist.

Artiklid[muuda]

  • Antagu andeks, kui ma oma sõna võttu viisipäraselt ei süstematiseeri ja ainult seoseta märkmetega lepin; samuti antagu andeks, kui mu väljenduslaad ei ole küllalt juhtkirjalikult teaduslik ja soliidne, nagu seda nõuaks niisuguste tõsiste küsimuste arutamine. Aga kuna just juttu on individuaalsusest, siis arvan end olevat õigustatud väljendama individuaalseid mõttekäike individuaalse oskuse kohaselt. (lk 4)
  • Püüame esmalt seda raamiasjandust mõninga näite varal illustreerida.
Viis aastat tagasi ei leitud meie kirjandusteadlaste poolt nii väikest raami, mis Kitzbergile paras oleks olnud — ikka jäi tühja ruumi raami ja pildi vahele. Nüüd, juubeli puhul, oli samadel tegelastel raskusi nii suure raami leidmisega, millest Kitzbergi servad mitte üle poleks ulatunud. "Mäeküla piimamehele" kohandatud raamidest võiks avada terve raamikaupluse. Niisamuti on muutunud raamid lühikese aja jooksul paljude muude kirjandus- ja kunstiküsimuste ümber. Iseloomulik on, et iga raam, olgu ta suur või väike, on "meistri" käest tulles väga tugeva ja soliidse ehitusega: kõvasti tapitud, liimitud ja naelutatud tsitaatidega marksismi klassikutelt ja teistelt autoriteetidelt. Aga sellele vaatamata, nagu nägime, on raamide ahenemise ja paisumise koefitsient väga suur. (lk 4)
  • Piirid ... Millised on täpsed, vastuvaidlematud, kõikide poolt tunnustatud piirid realismi, formalismi, naturalismi vahel? Kunsti, tarbekunsti, dekoratiivkunsti vahel? Karakterportree ja karikatuuri vahel (Daumier!)? Subjektivismi ja individuaalsuse vahel? Originaalsuse ja originaalitsemise vahel? Ja paljude muude eri mõistete vahel? Konkreetse kunstiteose analüüsimisel lähevad seisukohad tihtipeale diametraalselt lahku, nagu näiteks on juhtunud paljude Kitse tööde puhul. (lk 4)
  • Tähendab, ka piirid ei ole kunstis küllaldaselt stabiilsed. Ja kus üks kriitik näeb realismi, näeb teine realistliku kunstniku individuaalset väljenduslaadi, kolmas juba formalismi retsidiive ja neljas vana formalismi ennast! Järelikult piirikivide nihutamine võib mõnedes osavates kätes käia üsna kiiresti. Mis puutub piiridesse, siis siin oleneb väga palju järjekordse maamõõtja silmamõõdust, aastaajast, õhu temperatuurist ja tuule suunast... (lk 4)
  • Mina ei ole kunsti- ega muu teadlane ja seepärast ma ei suuda nii paljudes, pealegi kiiresti muutuvates piirides, raamides, retsidiivides ja tendentsides küllaldase osavusega orienteeruda. Püüan läbi ajada üheainsa piiriga: siinpoole piiri on kunst, mis mulle mõjub, mulle midagi ütleb, ja teisel pool piiri kunst, mis mind külmaks jätab. Kuulugu nad antud momendil mis "-ismi" tahes. Sellejuures ma mõtlen kunstiteose mõjuvust just positiivses, terves mõttes, mitte seda piinavaid unenägusid tekitavat mõju, mida võib avaldada mõni teos just iga suguse kunstipuudusega ja vulgaarse naturalismi või metsiku formalismi kaudu.
Ja mul on kuri kahtlus, et seda piiriküsimuse lihtsustatud lahendust kasutab rahva enamik. Loomulik, et see piir igal indiviidil kulgeb ise suunas. (lk 4)
  • Kirjandust ja kunsti nimetatakse vaimutoiduks. Usun, et see annab õiguse tõmmata väikese paralleeli vaimu- ja ihumenüü vahel.
Karbonaad kartuli ja hapukapsaga on väga maitsev ja toitev eine. Aga kui meile serveeritakse hommikul, lõunal, õhtul, täna, homme, tuleval aastal ainult karbonaadi, siis ta pole vist enam maitsev, ja tõenäoliselt tekivad isegi tervisehäired. Kui meil on valida juba karbonaadi, šnitsli, kotleti, strogonovi jne. vahel, muutub olukord märksa kergemini talutavaks. Aga olen kindel, et olgu inimese organism ja tahtejõud nii tugev, kui tahes, pika peale ta ei suuda alla suruda igatsust klaasi piima või veini, vürtsitatud kilu või hapukurgi, kompoti või isegi roosamanna järele! Sööja enesetunne on ju seda parem, mida rikkalikum on menüükaart ja mida vähem seal on mahakriipsutatud retsepte. Seejuures ei pruugi minu arvates sugugi hirmu tunda, et normaalse tervisega inimene valiks oma põhitoiduks hapukurgi või roosamanna. Sellega võib hakka ma saada ainult mõni üksik ülikomplitseeritud aju- või seedimisrikete ohver. (lk 4)
  • Meil on kujunenud endastmõistetavaks nähtuseks, et kunstnike kavandid, etüüdid ja poolikud tööd on märksa huvitavamad, elavamad ja isikupärasemad ja lasevad loota palju rohkemat, kui nende põhjal tehtud valmis teosed.
Millest see tuleb? Oma kogemuste põhjal võin öelda, et peamiseks põhjuseks on kartus "vigade" eest, tahe teha "korralikku" pilti, mis teeks auga läbi tuleproovi kõigis instantsides, kus otsustatakse selle töö avalikkuse ette pääsemise küsimus.
Igal kunstnikul on oma individuaalne nägemisviis. Uks näeb (ja tahab nähtut ka vastavalt edasi anda) kujutatavas objektis eeskätt vormi, teine kontuuri, kolmas värvi, neljas valgust ja varju, viies dünaamikat jne. Selle asemel, et viimisteldavas töös oma individuaalset nägemisviisi süvendada ja selgelt esile tuua, ta hakkab seda hoopis retušeerima "nõrkade" külgede tugevdamise arvel. Näiteks kunstnik, kes algselt ehitas oma pildi tugevale varju ja valguse kontrastile, hakkab seda kontrasti pehmendama, valgust summutama, varju helendama, sest tal kumiseb juba kõrvus mõne "asjatundja" kriitiline märkus: "See on ju prožektori valgus! Elus nii ei ole." Teine, kelle esialgne idee oli rajatud kontuuri silueti kasutamisele, hakkab seda siluetti vormima, ümmargusemaks tegema, detailiseerima, sest ta teab juba otsust: "Need figuurid on papist lõigatud, neis puudub elu." Kolmas, keda valitud teemas veetles kõige pealt õhulisus, atmosfäär, hakkab oma tööd "konkretiseerima", asjalikumaks tegema, teades, et muidu öeldakse: "See on ju udukogu ja varjukuju." Tagajärg on see. et pilt, mis tahab ühel hoobil olla liha ja kala, ei ole kumbki.
Muidugi oleneb see peamiselt kunstniku karakteri tugevusest, kui palju ta suudab oma algmõttele truuks jääda. Kuid kahjuks peab ütlema, et rida möödunud aastate kunstiarutelusid ei ole soodustanud seda enesele ustavaks jäämist, vaid tihti viiliti maha veel needki individuaalsed sarvenukikesed, mida kunstnik lootis juuksekahlude vahele salamahti ära peita. Viimasel ajal on kunstnike omavahelistes aruteludes küll olukord õnneks palju muutunud, kuid väljaspool, kriitikas ja publikus on arusaamad kunstniku individuaalse väljenduslaadi vajalikkusest kahjuks visad juurduma. (lk 4)
  • Sm. Stolovitš väidab, et formalistide tööd mõjuvad ühetoonilistena ja et realistlik meetod tagab mitmekesisuse. Aga nagu näitab see hallide ja ilmetute teoste hulk meie näitustel, mille rohkusele sm. Stolovitš ise tähelepanu juhib, ei taga ainult meetod kunsti teose mõjuvust. Meetodi taga peab olema kunstniku isiksus. (lk 4)
  • Söandan pidada Eesti NSV üheks huvitavamaks, omapärasemaks ja jõulisemaks maalijaks Tartu kunstnikku J. Saali. Kuid harva pääsevad ta teosed meie näitustele. Mispärast siis? Päris paadunud formalistide hulka ma ei ole kuulnud teda liigitatavat. Võib olla selgitab seda natuke alljärgnev episood.
Kui Saali "Krimmi maastik" oli esimest korda Tallinnas näitusel, siis see oli asetatud väikese saali akna kõrvale, nii et pilti vastu valgust peaaegu võimatu oli vaadelda. Kui ma ühelt maalijalt pärisin, miks see töö nii ebasobivasse kohta on paigutatud, sain vastuseks: "Kui see pilt suurde saali panna, siis ta lööks ju oma koloriidiga kõik teised maalid enda ümber surnuks!"
Kivinuka ja Leškini maastikud ei löö kellegi töid surnuks. Sellepärast või vad need rahulikult rippuda suures saalis. (lk 4)
  • Kahekordselt kummalisena tundub mulle sm. Stolovitši retooriline küsimus Gauguini puhul: "Kas sama Gauguini loomingus leiab väljendust tema kui mitte kunstniku, vaid kui inimese võitlus Tahiti põliselanike huvide eest?"
Esiteks, see küsimus Gauguini puhul. Pruugib ainult lugeda tema kirju prantsuse koloniaalinspektoritele (mille eest ta surmahaigena kohtulikult süüdi mõisteti koloniaaalvõimude laimamise pärast), et näha millise kirglikkusega ta süüdistab prantsuse koloniaalrežiimi ja kaitseb põliselanike eksistentsiõigusi. "Süüdistus oli külm, kaitsmine soe," nagu ütleb tema poeg Pola Gauguin neid kirju iseloomustades. Ja minu arvates just see soojus, see sümpaatia, millega ta kujutas tahitilasi, ongi tema võitluse kunstis avalduvaks vormiks. Võitluseks koloniaalvõimude ja kiriku vastu kasutas ta kirjasõna, sest ta pidas seda võitlusvormi tagajärjekamaks, oma armastuse väljendajaks pärisrahva vastu aga valis ta pintsli ja värvid. (lk 4)
  • Võib-olla ka, et sm. Stolovitš ei näe Gauguini sümpaatiat tahitilaste vastu tema formalistliku vormikäsituse tõttu. Ja võib-olla, seda ei näe suurem osa publikust. Aga üks osa siiski näeb. Võin näiteks enese kohta öelda, et kui 15-aastase koolipoisina esimest korda nägin Gauguini maalide reproduktsioone, äratasid neil kujutatud inimesed (kunstist ja selle mitmesugustest "-ismidest" ma ei teadnud sel ajal midagi) nii suurt huvi, et sattusin täielikku Lõunamere hasarti: lugesin läbi kõik ilukirjanduslikud ja teaduslikud teosed, mis mul korda läks leida selle maailmajao kohta. Ja see huvi, mida ei suutnud äratada geograafia õpiku realistlikud pildid, on püsinud minus tänase päevani. Samuti pole ma saanud lahti sümpaatiatundest Gauguini kui inimese ja kui kunstniku vastu. (lk 4–5)
  • Teiseks, ülaltsiteeritud küsimus kui niisugune! Selles sisalduvast mõttest lähtudes võiksime küsida palju suurema õigusega: "Aga kuidas avaldub võitlus Itaalia kehvikute eest Leonardo, Raffaeli, Michelangelo loomingus? Mis on Tizian teinud inimese ja kunstnikuna Veneetsia galeeriorjade kohutava olukorra leevendamiseks? Kuidas aitasid Šiškin ja Levitan kaasa Venemaa mahajäänud agrotehnika edenemisele? Ja selle juures olid nende võimalused palju suuremad, kuna nad kasutasid realistlikku loomingumeetodit!"
Kas kunsti ülesannet võib näha ainult nii kitsast vaatevinklist?
Kui öeldakse, et seda paralleeli ei saa tuua kuna 16. sajandil üldse polnud veel üles tõstetud kehvikute probleemi. võtame teise küsimuse, mis, tänu humanistlikule liikumisele, oli kõvasti päevakorral: inimese vabastamine usu ja kiriku mõju alt. Kuidas toetasid ülalnimetatud vanameistrid oma loomingus seda progressiivset ideed? Nad maalisid pühapilte! Nad ei naelutanud kleeruse häbitegusid kinni žanrilistes kompositsioonides, ei võidelnud kiriku vastu mitte samade relvadega nagu omaaegne kirjandus.
Nad maalisid küll pühapilte, kuid nad maalisid teisiti kui enne! Nad kaevasid hauast välja, tõid päevavalgele ja ülistasid inimese ilu, mille keskaegne asketism oli tunnistanud pärispatu juureks ja mis tuhat aastat oli pidanud magama Okasroosikese und. Selles avaldus kunstnike võitlus uue eest ja vana vastu. Seda võitlemise moodust ei tohi unustada ka Gauguinist rääkides. (lk 5)
  • Võib-olla jääb mõnele lugejale mulje, et eelnenud kirjatükis kaitstakse formaliste ja propageeritakse formalismi, kuid minu arvates on formalismi tont meilt ammu parematele söödamaadele siirdunud. Kuna kunst on alati olnud ja jääb parteiliseks, peegeldab ümbritsevat elu, kaasaegset ühiskonda, siis ei saa meil, sotsialistlikus ühiskonnas tekkida kunsti, mis kajastab kapitalistliku ühiskonna ideid, ei saa elustuda formalism. Kuid et uus, meie kiiret arengut kajastav sisu ei piirdu ainult ühesuguse, kanoniseeritud vormiga, see peaks samuti olema selge. (lk 5)
    • Ott Kangilaski, "Loomingulisest individuaalsusest kunstis", Sirp ja Vasar, 16. märts 1956, lk 4–5