Postmodernism

Postmodernism (ladina post 'pärast, järel' + modernism) 1970. aastatel tekkinud kirjanduse, kujutava kunsti ja arhitektuuri suund ning kultuuritõlgendus, mis seab üheste universalistlike tõlgenduste olemasolu ja kehtivuse kahtluse alla, keskendudes selle asemel tõlgenduste ja väärtusskaalade pluralismile, suhtelisusele ja kontekstisõltuvusele.

Proosa

• Ilmselgelt on kvantgravitatsioon ... arhetüüpiline postmodernistlik teadus.
  • Alan Sokal, "Transgressing the Boundaries: Towards a Transformative Hermeneutics of Quantum Gravity" (1996)

• Prantsusmaa president Emmanuel Macron ütles vahetult pärast ametisse astumist mu meelest õigesti, et postmodernism oli halvim, mis võis lahke, üksteist arvestava elukorralduse ehk liberaalse demokraatiaga juhtuda. Prantslane ja eestlane, inimene üleüldse vajab jätkuvalt rituaale, midagi, mis on püha, mis liidab ega lahuta. Vaba ühiskonna ja vaba inimesega on selline ühistunne ühitatav. Nagu ka õigus end kuuluvustest lahti rebida.

Põhiseaduses seatud eesmärk – eriline Eesti, eestlus – läheb vastuollu postmodernistlike arusaamadega. Ja las läheb! Üleilmne ühetaolisus, kus kadunud on rahvuslikud-riiklikud rituaalid, sümbolid, keeled, kultuuriruumid, kõik, mis tekitab rahvuslikku ühistunnet, on utoopia.

• Ülle Madise "Ülle Madise: ilusa selge eesti keele ülistuseks" ERR, 14.03.2019

• Ühtlasi küsisin perenaiselt, millal nad selle hotelli ehitasid. Kahtlustasin üheksakümnendate algust, arhitektuur on niisugune, väga ebapraktiline ja segane, nn postmodernism, kõiksugu eri kallete ja paljude neelukohtadega katused (kergesti hakkavad läbi jooksma), aknad ebaloogilistes kohtades. Ühesõnaga, rahutu, segane arhitektuur. Meie aja ebaõnnestunud hüpe üle modernismi. Kana lend. Nüüd ei hüpata enam kuhugi, siblitakse agaralt juba valmis stiilide aias ja tegelikult poetakse ööseks ikka modernismi kanakuuti.
  • Tõnu Õnnepalu, "Viimane sõna", 2021, lk 99