Vaevalt oleks Darwingi leidnud paremat näidet loodusliku valiku kohta kui resistentsuse mehhanismi tegevus. Algpopulatsiooni hulgast, mis oma liikmetes varieerub tugevasti struktuuri, käitumise või füsioloogia osas, tõusevad esile "sitked" putukad, kes elavad üle keemilise rünnaku. Pritsimine tapab nõrgad. Ellu jäävad ainult need putukad, kellel on mõni kaasasündinud omadus, mis päästab neid viga saamast. Nemad rajavad uue generatsiooni, kellel on lihtsa pärilikkuse kaudu olemas kõik oma esivanemate "vintsked" omadused. Siit järgneb paratamatult, et intensiivne pritsimine tugevatoimeliste kemikaalidega ainult komplitseerib lahendatavat probleemi. Mõne generatsiooni järel on tulemuseks nõrkade ja tugevate isendite segapopulatsioonist tekkinud populatsioon, mis koosneb ainult tugevatest, resistentsetest rassidest. (lk 223)
