Sõjaootus

Proosa

• Sõjaeelsed aastad Dnepropetrovskis on meelde jäänud kõige pingelisema töö ajana. Pealtnäha oli kõik rahulik: kinodes jooksid komöödiafilmid "Volga-Volga" ja "Helge tee", tavalises töörütmis kulges elu linnades ja külades, põldudel valmis viljasaak. Ent me kõik tundsime: sõjaoht kasvab. 1940. aastal sai Dnepropetrovski oblastikomitee ÜK(b)P Keskkomiteelt vastutusrikka ülesande: viia osa oblasti ettevõtteid üle sõjatehnikavahendite väljalaskele. Moskvast tuli šifreeritud korraldus sisse seada uus ametikoht: oblastikomitee sekretär kaitsetööstuse asjus. Bürooistungit juhatas Zadiontšenko. Ta ütles, et arvestades selle töö tähtsust ja seda tähendust, mille annab talle Keskkomitee Poliitbüroo, on tarvis sellele kohale edutada mitte ainult tehniliselt ettevalmistatud ja metallurgiat tundev spetsialist, vaid ka toimekas organiseerija, kes oskab töötada inimestega. Umbes niimoodi ta kõneles ja esitas minu kandidatuuri. Hääletati ühel häälel poolt.

Kas me arvestasime reaalset sõjaohtu ja valmistusime selleks? Ilmtingimata arvestasime ja valmistusime. Selles, et sõjaoht paisub ja et fašism on meie peavaenlane, kahtlust ei olnud.

Nõukogudemaa vajas hädasti metalli. Juunis 1940 võtsid NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu ja ÜK(b)P Keskkomitee vastu määruse "Abinõudest, mis tagavad malmi ja terase sulatamise ning valtsmetalli tootmise plaani täitmise". Läks lahti metallurgide üleliiduline võistlus agregaatide võimsuse parimaks kasutamiseks ja minukandimehed saavutasid selles võistluses märgatavat edu. Käitised, mis olid valmistanud absoluutselt rahuotstarbelist toodangut, hakkasid nüüd töötama armee tarvis, Artjomi-nimeline tehas tegi lahingulennukite detaile, Kominterni-nimeline tehas miinipildujaid, Dzeržinski-nimeline Dnepri metallurgiatehas suurtükimürske... (lk 38-39)

• Leonid Brežnev, "Mälestused", 1981

• Sõja üleelanud inimesed teavad, et sõja lähenemisel tekib esialgu varjatud, teadvustamata vaimustus, otsekui taotaks mingit kuuldamatut trummi... õhus on kohutav, lubamatu ja pöörane erutus. Seejärel muutub vaimustus nii tugevaks, et seda ei saa enam tähelepanuta ega märkamata jätta - siis valdab see kõiki.

Enne Esimest maailmasõda kohtusid kogu Euroopa ja Ameerika sotsialistlikud liikumised ning olid ühel nõul, et kapitalism õhutab sõda ning et ühegi riigi töölisklass ei taha sellega mingit tegemist teha. Ent selsamal hetkel, kui sõda päriselt algas ning see mürgine ja paeluv vaimustus oli puhkenud, unustati kõik need sündsad, mõistlikud ja üllad otsused sõjast eemale hoida. Ma olen kuulnud, kuidas noored inimesed selle tõsiasja üle mõistmatuses arutavad. Asi on selles, et nad ei saa aru, kuidas see võis juhtuda. Asi on selles, et nad ei ole kogenud seda kohutavat ühiskondlikku vaimustust ja neile pole räägitud, et see on nii tugev - tugev sellepärast, et see pärineb inimaju ja inimkogemuse osast, mis on vanem kui see sünnis, humaanne ja mõistlik osa, mis võtab vastu sõda hukka mõistvad resolutsioonid.

• Doris Lessing, "Vanglad, milles me vabatahtlikult elame", tlk Krista Kaer, LR nr 22/2018, lk 13