Sandra Harding

Sandra G. Harding (sündinud 29. märtsil 1935) on USA feministlik filosoof, kes on muuhulgas tegelenud postkolonialismiteooria, epistemoloogia ja teadusfilosoofiaga.

"Kelle teadus? Kelle teadmised?"

Sandra Harding, "Whose Science? Whose knowledge?", Open University, 1991.

Ehkki neil kriitikatel on uurimis- ja selgitusloogika jaoks radikaalsed tagajärjed, tuleb tunnistada, et paljud naised teaduses, kes esitavad väiteid võrdõiguslikkuse kohta, ei esita loodus- ja sotsiaalteaduste olemasolevale sotsiaalsele struktuurile või poliitikale väljakutset. See on probleem. Kas naised peaksid tahtma saada teaduses meestega lihtsalt meeste sugusteks, nagu paljud neist uuringutest näivad eeldavat? Milliste meestega teaduses peaksid naised tahtma võrdsed olla? Arvatavasti pole vastuseks alamakstud ja ärakasutatud laboritehnikud või mehed rassilistest vähemustest, kes on samuti kannatanud tõrjutuse ja alahindamise all. (lk 32-33)
Leidub häid põhjuseid, miks tuleks tahta füüsikasse ja teistesse loodusteadustesse rohkem naisi [---]. Kuid neid on raske leida suures osas tavapärasest kirjandusest, mille eesmärk on meelitada tüdrukuid teadusharidusse ja hoida naisi teadustööl. Suur osa sellest värbamiskirjandusest jätab tuimestava, masendava ja isegi murettekitava tunne, nagu USA sõjaväe värbamiskirjutised Vietnami sõja ajast. (lk 33-34)
Kas on võimalik, et "rohkem" teaduslikke, meditsiinilisi ja tehnoloogilisi uuringuid rassi, klassi ja soo alusel kihistunud ühiskondades tegelikult suurendab sotsiaalset kihistumist? Võib-olla mitte, kuid küsimus vajab kindlasti kriitilist uurimist. (lk 36)
See teema toob meid täisringiga tagasi selleni, et mõistame paremini küsimust, miks meie teadused väärivad avalikku toetust. Miks peaks ühiskond konkureerivate sotsiaalsete vajaduste taustal eraldama tohutuid ressursse ettevõtmisele, mis väidab, et sellel pole mingeid ühiskondlikke tagajärgi? Sedalaadi teaduse puhtuse argument on tohutult irratsionaalne. Tekib tunne, et selle isegi kahtluse alla seadmine tähendaks riski kukkuda teistsugusesse reaalsusesse, kus domineerivate teadusdiskursuste kontseptuaalne raamistik tundub meile sama veider kui linlaste uskumused näisid lapsele valmis keisrist ja tema uutest rõivastest. (lk 38)
Teaduse seksuaalmetafooride feministlike kriitikute argumentatsioon on suuresti järgmine: mehed peavad mõtlematult loomulikuks mõelda stiilis "teadlane kui mees..." ja "loodus kui naine..." Looduse kontrollimise ja selle üle domineerimise metafoorid tunduvad domineerivates rühmades olevate meeste jaoks loodusest mõtlemise viisidena viljakamad kui naistele. Mehed – kuid harva naised – on sajandeid projitseerinud oma hirme ja soove ümbritseva maailma lõuendile enda konstrueeritud teaduspiltide kaudu. (lk 69)
Mida "teaduslikumaks" sotsiaaluuringud muutuvad, seda vähem objektiivseteks nad paradoksaalsel kombel muutuvad. (lk 140)
Naisliikumised on Läänes rebinud silmadelt katteid ja silmaklappe vähemalt sellest ajast saati, kui Christine de Pisan kirjutas 15. sajandil "Naiste linna", kuid me elame endiselt maailmas, mida valitsevad vägevad vanad alasti patriarhaalsed keisrid. (lk 66)

"Teaduse küsimus feminismis"

Sandra Harding, "The Science Question in Feminism", Cornell University Press, 1986.

Teaduslikud valemid on nagu kohtuotsused: seadused saavad tähendusrikkaks ainult õppides (või otsustades), kuidas neid rakendada, ja see on sotsiaalse tõlgendamise protsess. (lk 45)
"Seletus", mida me ei suuda mõista, ei ole seletus. Teooria tõlgendus võib ükskord avalikult viidata sotsiaalsetele või poliitilistele metafooridele ja teinekord mitte, kuid teooria kasutamise mõistmiseks on vältimatult vaja mingitki' sotsiaalset tõlgendustoimingut. Formaalsete "tekstide" tõlgendamine sotsiaalselt tuttavate mudelite ja analoogiate kaudu on füüsika seletustes kesksel kohal. (lk 46)
Keskmise või isegi erakordse lääne teadlase või intellektuaali tõekspidamistest enamik põhineb pigem "iidsete autoriteedil" kui isiklikul kriitilisel tõendite kogumisel. Ja see (kui julgelt väljenduda) fanatism, millega nende uskumuste kahtluse alla panekule vastu astutakse, toetab eeldust, et teadusliku maailmapildi põhieeldused põhinevad pigem usul, mis määrab usklike asukoha moraalses/poliitilises universumis, mitte kriitilisel mõtlemisel. (lk 184-185)

"Miks on bioloogiline ja sotsiaalne soosüsteem saanud nähtavaks alles nüüd?"

Sandra Harding, "Why has the sex/gender system become visible only now?" Rmt: S. Harding ja M. B. Hintikka (toim.), "Discovering Reality. Feminist perspectives on epistemology, metaphysics, methodology and philosophy of science", Dordrecht: D. Reidel Publishing Company, 1983, lk 311-324.

Sotsiaalne ja bioloogiline sugu on meeste domineerimise süsteem, mille teeb võimalikuks meeste kontroll naiste produktiivse ja reproduktiivse töö üle, kus "reproduktiivse" all mõistetakse laias laastus seksuaalsust, pereelu ja sugulussuhteid, aga ka sünnitamist, mis liiki bioloogiliselt taastoodab. (lk 311)
Bioloogilise ja sotsiaalse soosüsteemi geene võib nüüd tuvastada enamikus sotsiaalsetes interaktsioonides, mis on kunagi toimunud mis tahes soo, vanuse, klassi, rassi või kultuuriga inimeste vahel. Iga ajaloolist detaili võib nüüd tõlgendada vihjena konkreetsetele kultuurilistele vormidele, mida soosüsteem selles konkreetses ühiskonnas võtab. Võib-olla on vaid harva kusagil tehtud mõni üldinimlik tegu või sündinud üldinimlik mõte, sest teod ja mõtted on pidanud leidma koha soosüsteemi määratud võimaluste ja piiride raames. (lk 312)