Mine sisu juurde

Segametafoor

Allikas: Vikitsitaadid

Segametafoor ehk värdmetafoor on kahe või enama metafoori ristand, just nagu oleks sea selga pandud käo sadul, millest head nahka ei saa.

Proosa

[muuda]



  • ERR on Eesti meediamaastiku lipulaev ja ma annan endast parima, et ka edaspidi oleks üleriigiline vaatajas- ja kuulajaskond kursis kõige olulisega, mis Lääne- ja Hiiumaal aset leiab.


  • [Erni Hiirest:] Sääljuures juhtus veel see absurd, et poeet nüüd, kus ta pöördus töötava rahva poole, endisest veelgi rohkem hakkas rakendama kõiki poeetika kõige kunstlikumaid võtteid. Keegi pole meil vist samal määral kuhjand läbipaistmatuid neologisme (Suitsu omadele annab kunstikavatsuslikkus halvimalgi puhul vähemalt teatava meeleolulise läbipaistvuse, neil on ümber tundeaura), keegi pole tahtnud nii erinevaid häälikuteühtumeid kokku sundida riimideks ega nii hulljulgelt tarvitada segametafoore. (lk 403)
    • Ants Oras, "Elulähedusest, eriti luules", Akadeemia 6/1937, lk 397-404


  • Üheks märgiks esteetilise ja eetilise dimensiooni ristumisest on Tokeri analüüsi järgi segametafoorid (ingl mixed metaphors), mis on ka Wertschi ja Skultansi mõttes kultuurilised ehk tekstuaalsed ressursid: "Tundub, et elu kirjutab end omasoodu, vajutades jälgi valgele lumele, mälule, paberile, laagrikogemuse eetilisele kontiinuumile." Kuid mida teha tekstiga, milles metafoorid peaaegu puuduvad, mis üllatab pigem oma kasinusega? Segametafoorid kuuluvad Tokeri mõttes pigem professionaalsete kui asjaarmastajalike kirjanike pärusmaale.