Silmakreem

Proosa

• Ma õpetasin Monica Lewinskyle kõik, mida ta teab... silmakreemi kohta. Ma peaksin vist tagasi kerima ja seda väidet selgitama. 1999. aasta kevadel osalesin salajasel kohtumisel Monica Lewinsky, SNLi produtsendi Marci Kleini ja SNLi kaasautori Paula Pelliga. Marci helistas ja küsis, kui kiiresti saaksime Paulaga tema Tribeca korterisse tulla. Monica Lewinsky oli tulemas ja me kolmekesi tahtsime teda veenda, et ta SNLis esineks. See oli enne seda, kui Barbara Waltersi kurikuulus intervjuu preili Lewinskyga eetrisse jõudis. Keegi meist polnud teda varem isegi kõnelemas kuulnud. Ta oli ikka veel see salapärane baretiga tüdruk, kes ei käinud just väga tihti keemilises puhastuses.

Veetsime pärastlõuna veini juues ja wasabiherneid süües. (Me isegi ei ostnud vaesele tüdrukule lõunasööki! Kelleks me ennast pidasime, presidentideks või?) Monica oli särav ja meeldiv ning meiega väga avatud - võib-olla liigagi avatud, kui mõelda tema olukorrale. Ma lihtsalt arvan, et Linda Tripp ei pruukinudki olla selline luuremeister, kelleks teda peeti.

Rääkisime stringidest, kaalujälgimisest ja bikiinivahatamisest Brasiilia moodi. (Aga seda kõike te ilmselt juba teadsite, kuna ma ütlesin, et see toimus 1999. aastal.) Kui jutt läks silmakreemile, tahtsin rääkida, nii et ma jagasin ainsat teabekildu, mille olin säilitanud Saksis La Meri letis töötanud kurja naise käest. "Selle peaks peale panema sõrmusesõrmega õrnalt patsutades." Demonstreerisin liigutust. "Oi, kas tõesti?" küsis Monica sellise huvi ja kergeusklikkusega, mis seletas paljutki. Tänaseni mõtlen ma Monicale iga kord, kui silmakreemi peale määrin. Ja ma olen kindel, et tema mõtleb minust.

• Tina Fey, "Kamandaja" ("Bossypants"), NY etc: Little, Brown &Co, 2011.  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}