"See oli lillede töö," ütlesin ma. "Nemad päästavad valla olendite tõelise loomuse."
Vend pööras oma filosoofipilgu minule. "Kas sa ei arva, et sulle sobib hästi, et nende tõeline loomus on ühtlasi sama, mis sinu suurim südamesoov?"
Ma jäin teda ainiti vahtima. "Ma ei soovinud oma südamepõhjas muuta Skyllat koletiseks. Ma tahtsin ainult paljastada tema sisima inetuse."
"Ja sa usud, et see oli temas sügaval sisimas peidus? Kuue peaga ilastav jõletis?"
Mu nägu kipitas. "Miks mitte? Sina ei tundnud teda. Ta oli väga õel."
Aietes naeris. "Oh, Kirke! Ta oli samasugune tagasaalides üles mukitud hoor nagu kõik teisedki. Kui sa väidad, et tema sees oli peidus üks meie aja kõige hirmsam koletis, siis oled sa suurem narr, kui ma arvata oskasin."
"Ma arvan, et keegi ei oska öelda, mis peitub kellegi teise sees." (lk 73-74)
Ta pööritas silmi ja valas peekri uuesti täis. "Mina arvan," ütles ta, "et Skylla pääses pakku karistuse eest, mille sa tema jaoks välja mõelnud olid."
"Mida sa silmas pead?"
"Mõtle! Mida teeks meie kodades inetunümf? Mida tema elu väärt oleks?"
See oli nagu vanasti, tema küsis ja mina ei osanud vastata. "Ma ei tea."
"Muidugi tead. Sellepärast see olekski olnud hea karistus. Isegi kaunis nümf on suuremalt jaolt kasutu, inetu nümf oleks tühipaljas õhk, vähem veel kui tühi koht. Ta ei abielluks kunagi ega sünnitaks lapsi. Ta oleks oma perekonnale koormaks, häbiplekk maailma palgel. Ta elaks varjus, põlatud ja teotatud. Aga koletise jaoks," ütles ta, "on alati ruumi. Ta saab kogu au ja hiilguse, mis talle vähegi käeulatusse jääb. Teda ei armastata selle eest, aga keegi ei takista teda. Nii et unusta kõik see tobe kahetsus. Ma arvan, et võib öelda, et sa muutsid ta paremaks." (lk 74)
Nõiakunst, saar, lõvi - kõik oli alguse saanud Skylla muutumisest. Ma ei oleks olnud siiras, kui oleksin püüdnud väita, et ma kahetsen, et mul nüüd selline elu on.
"Ma ei ole midagi kuulnud selle kohta, mis juhtus temaga pärast seda, kui ta merre sukeldus. Kas sa tead, kus ta on?"
"Siit üldse mitte kaugel - vähem kui päevateekond surelike laevaga. Ta leidis väina, mis talle meeldib. Ühel pool on veekeeris, mis neelab laevad ja kalad ja üldse kõik, mis ette satub. Teisele poole jääb kalju, kus on koobas, kuhu ta saab oma pea peita. Kõik laevad üritavad keerisest mööda pääseda ja sõidavad otse tema lõugade vahele ja ta sööb nad ära."
"Sööb ära?" kordasin ma.
"Jah. Ta sööb meremehi. Kuus tükki korraga, üks iga suu kohta, ja kui nad sõuavad linga aeglaselt, neelab ta alla kaksteist. Mõni üritab võidelda, aga võid ise ette kujutada, palju sellest kasu on. Meremeeste karjed kostavad kaugele."
Ma tardusin toolil paigale. Ma olin kogu aeg ette kujutanud, et Skylla ujub sügavikes ja lutsutab külma kalmaariliha. Aga ei. Skylla oli alati armastanud olla valgusvihus. Ta oli alati tahtnud teisi nutma ajada. Ja nüüd oli temast saanud täitmatu isuga koletis, relvastatud hammaste ja surematusega.
"Kas keegi ei saa teda takistada?"
"Zeus või sinu isa võiksid seda teha, kui nad tahaksid. Aga miks nad peaksid? Koletised on jumalatele õnnistuseks. Mõtle, kui palju palveid." (lk 102)
Ma sundisin end üles vaatama, ja Skylla oli kohal.
Ta oli niisama hall kui õhk, kui kalju. Olin alati ette kujutanud, et ta meenutab midagi: madu või kaheksajalga, haikala. Ent seda, kuidas ta tõeliselt välja nägi, ei oleks ma osanud uneski näha, see peaaegu halvas kõik minu meeled. Kaelad pikemad kui mastipuud. Kuus pead jõllitasid, kohutavalt muhklikud nagu sulanud laavast tekkinud kivid. Mustad keeled lõmpsisid mõõgapikkusi hambaid.
Tema pilk oli naelutatud meestele, kes hirmuhigistena ei märganud midagi enese ümber. Ta roomas lähemale, libises üle kaljude. Tundsin sõõrmetes roomajate jäledat lehka, otsekui oleksin sattunud maa-aluse koopa peale, kus nad vingerdasid. Skylla kaelad lainetasid õhus ning ma nägin, kuidas ühe suu nurgast nõrgus kiiskav ilalartsakas ning plartsatas merre. Keha ei olnud näha. See oli udu sees peidus nagu kombitsadki, need koletud, luudeta moodustised, millest Selene oli nõnda ammu kõnelenud. Hermes oli rääkinud, kuidas Skylla kombitsad klammerdusid koopa külge nagu erakvähi konksjad jalajädemed, kui ta sööma kummardus.
Tema kaelad olid hakanud vibreerima ja kobarasse koonduma. Ta valmistus rünnakuks. (lk 118)
