Soojendus

Proosa

• "Bahtšisarai purskkaevu" tegi põhiliselt noortekoosseis, aga kord pidin ma ootamatult tantsima. Orkestriproovi ei antud, oli klaveriga lavaproov koos trupiga. Loomulikult olin närvis. Teen laval soendust, kui tuleb minu juurde Rein Ranniku: "Mida sa siis nüüd siin nii hirmsasti teed?" Ma palun, et mingu ära, teen end soojaks, olen närvis ja ärgu minuga parem rääkigu. "No kuule, mida sa siis endast kujutad?" "Kas ma sulle ei meeldi?" "Meeldid küll, kostüüm on ilus ja see turban sobib sulle. Sule oled endale ka pähe pannud, aga varsti on ta sul persses!" Närv oli järsku kadunud, mu tuju läks heaks, sest see ei olnud sugugi õelalt öeldud, ja nii proov kui ka etendus läksid hästi. (lk 9)
• Kui tantsisin "Kullaketrajates" Loksbergi osa, juhtus äpardus. Enne lavale minekut olid mul villased "soojendajad" jalas. Hüppan lavale, löön mantli eest lahti ja näen Tiiu Randviiru kohkunud nägu. Kohe meenus, et mul on närakad "tormiankrud" jalgade ümber. Nelja taktiga hüppasin lava taha, jõudsin need ära võtta ja variatsiooni esimese hüppega jõudsin jälle tagasi. Vaheajal sain Viktor Päri käest pragada, saalist tulevad kolleegid aga imestasid, millal mu väljatulekut on muudetud, niisugust kiirust pole nad minu puhul kunagi tähele pannud. Kui juba kolleegid ei märganud, siis publik loodetavasti ammugi mitte. (lk 9-10)
  • Inge Põder, intervjuu: Kustav-Agu Püüman, "Vastab Inge Põder", Teater. Muusika. Kino 1/1987, lk 4-12