Sõrve säär
Proosa
[muuda]- Tumma imetlusega kiindume vetemängu, mida pakub kahe murdlaine kohtumine madalal leetel, mis seob Vesitüki saart Sõrve sääre lõunapoolseima tipuga. Rõõmsa kohinaga tõttavad siin Läänemere võimsad vood sülelema Liivi lahe lustakaid laineid. Nagu pärleid paisatakse peotäis peotäie järel õhku seal, kus üksteise poole püüdlevad lained kokku puutuvad. Ikka uued ja uued lainepaarid tõttavad üksteise rüppe ning nende lõbus laul ja elev jutlemine ei tahagi lõppeda.
- Johannes Piiper, "Sõrve sääre tipul" [31. august 1922], rmt: "Pilte ja hääli Eesti loodusest" (1975), lk 130
Luule
[muuda]Ma leidsin halja künka ja sinna seisma jäin.
Täis valgeid laevu voogas mu jalus Muhu väin.
Just maltsakalda äärel
käis looklev metsatee
ja palmid Sõrve säärel
vahtisid üle vee.
- Betti Alver, "Unenägu" kogus "Tähetund", lk 123