Tänavamuusik
Proosa
[muuda]- Siis käisid mööda hoove kandlemängijad "arfenistid", ka need olid venelased. Üks või kaks mängisid kannelt ja kolmas, enamasti naine, laulis kähiseva häälega vene romansse, millede sõnad just alati lastele polnud määratud. Kuigi ma tol ajal vene keelt ei kõnelnud, jäid mulle ühest laulust meelde mõned laused ühes viisiga: "Ljubila ja, stradala ja, a on podlets sgubil menja" (ma armastasin, ma kannatasin, aga tema kaabakas hukutas minu). Mäletan, et üks majaelanikest, kes vene keelt oskas, pahandas, et lubatakse tänavamoosekante sisse tulla ja lastele sääraseid laule laulda. Meie perenaise vend aga, kes vanadusest juba nõder oli, plaksutas käsi, andis raha ja käskis korrata.
- Elfriede Lender, "Minu lastele", 2010, lk 27
Luule
[muuda]Aga ma kuulasin ka tänavamuusikuid, kes mängisid Sitsiilia
rahvalaule ja avasid pillikastid, et viskaksite sinna münte. Te ei
visanud. Aga nemad tänasid isegi tühjuse eest!
- Elo Viiding, "San Rufino" kogus "Assisi luulet" (2021), lk 30