Telefoniautomaat
Ilme
Proosa
[muuda]- Nõukaajal suheldi füüsilises mõttes tõesti lähemalt ja vahetumalt (isegi telefoniautomaat tänavanurgal oli tihti rikkis, nii et pidi ise kohale minema.) Küsimus on aga selles, kas säärase suhtlusega kaasnes tingimata helget sooja meeleolu, kas "inimlahkuse piimanired" voolasid? Tundub, et nõnda seda vahel vaikimisi kujutletakse. Ent kui see tõepoolest nii oleks olnud, siis miks üllatas turiste läänest, kui vähe meie inimesed naeratasid, kui sünged olid näod tänaval?
- Mihkel Mutt, "Millest jutustab meile ühistransport" Postimees, 6. oktoober 2018
- [Politseiuurija Parker Peter Wimseyle:] "Kuule, see telefonikõne, mida sa palusid välja uurida."
- "Jah?"
- "See võeti kell üheksa kolmteist Charing Crossi metroojaama telefoniputkast."
- "Kurat võtaks — ega operaator toda selli nägema ei juhtunud?"
- "Seal pole operaatorit. See on telefoniautomaat."
- "Oh, et nende leiutaja õlis praeks." (lk 70—71)
- Dorothy L. Sayers, "Korralagedus Bellona klubis", tlk Krista Kaer, 2013