See oli tiibade sahin, mis neile kõrvu kostis, ja küüniste krabin, mis tegi nad tähelepanelikuks. Ning siis kukkus midagi nõrgalt potsatades varakambri põrandale.
Ta ei osanud arvatagi, et võib siin naksitralle kohata, ja märkas neid alles pärast seda, kui oli oma saagi noka vahelt lahti lasknud. Nüüd tõstis ta küll koletut kisa, aga sellest polnud enam mingit abi. Juba oli Sammalhabe jõudnud ennast püsti ajada ja kummardus vargasaaki lähemalt vaatama.
"Trühvelkompvek!" hüüdis ta üllatatult.
See sõna tegi nagu imeväel ka Muhvile ja Kingpoolele jalad alla.
"Või trühvelkömpvek," kordas Kingpool, ei saanud aga edasi enam midagi öeldud, sest hakkas vahetpidamata neelatama.
"Jagame kolmeks," ütles Muhv lühidalt.
Rõõmsast erutusest värisevate kätega võttis Sammalhabe trühvelkompveki läikiva paberi seest välja ja lõikas selle Kingpoole taskunoaga kolmeks võrdseks osaks. Ning siis lõi igaüks oma tükile hambad sisse.
"Trühvel teeb kohe teise tuju," mõmises Muhv.
"Jajah," nõustus Sammalhabe. "Ja annab ikka jõudu ka."
Trühvelkompvek mõjus naksitrallidele tõesti imepäraselt hästi. Nad tundsid, kuidas elujõud liikmetesse iga suutäiega tagasi tuli, ja kui magus söömaaeg lõpule jõudis, olid nad otsekui uuesti sündinud. (lk 150-151)
