Samuel Vimesil oli alati piinlik, kui tsiviilisikud üritasid temaga rääkida keeles, mida nad ise pidasid "politseinike keeleks". Kui mõtlema hakata, siis ei meeldinud Vimesile sugugi neid tsiviilisikuteks nimetada. Kes on politseinik, kui mitte mundri ja ametimärgiga tsiviilisik? Aga viimasel ajal oli korravalvuritel kombeks nimetada niimoodi kõiki, kes ei olnud politseinikud. See oli ohtlik harjumus: kui politseinik pole enam tsiviilisik, siis saab ta olla ainult sõdur. (lk 184-185)
