Vaira Vīķe-Freiberga

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Vaira Vīķe-Freiberga.

Vaira Vīķe-Freiberga (sündinud 1. detsembril 1937 Riias) on Läti poliitik ja psühholoog, Läti esimene naispresident aastatel 1999–2007.


Intervjuud[muuda]

  • Olen mitmete liikumiste ja algatuste patroon, sealhulgas selliste, mis ärgitavad naisi minema rinnavähi või emakakaelavähi ennetuskontrolli. Samas on mul hoopis teistsuguseid tegemisi – võtame või Krišjānis Baronsi matka. Barons oli rahvalaulude kirjapanija ja klassifitseerija, kes õppis Tartus (aastatel 1856–1862 – toim), kuni tal raha otsa sai. Ja siis otsustas ta Tartust jalgsi läbi Vidžeme oma kodukohta Kuramaale Dundagasse tagasi minna. Nüüd on mitu aastat toimunud rattamaraton – kõndimine võtaks liiga kaua aega – mööda tema radu. Ratturid alustavad Tartust ning osa neist läbib kogu distantsi, osa teatud kilomeetrid. Mina olen siis selle ürituse patroon.
  • Abikaasa luges kokku, et kuulun ühtekokku 23 organisatsiooni nõukogusse. Toon siinkohal esile Alexandria raamatukogu, millel on praegu seoses revolutsiooniga väga rasked ajad. Hosni Mubaraki valitsus oli vähemalt ilmalik, nüüd aga on Egiptuses võimul islamistlikud liikumised, mis avaldavad kultuurikeskusena tegutsevale raamatukogule survet – mõned nõuavad koguni eraldi loengusaale meestele ja naistele –, ning rahvusvaheline nõukogu püüab sellele vastu seista.
  • Ma arvan, et teatud juhtudel oleksid kvoodid ainsad asjad, mis tooksid läbimurde.
Mulle isiklikult kvoodid ei meeldi. Ma poleks neid kunagi tahtnud näiteks ülikooli, sest siis võiks vaadata, et olen kvoodiinimene, mitte aga, et olen avaldanud artikleid ja teinud kõvasti tööd, et tippu jõuda. Ajal, kui Kanadas täisprofessoriks sain, oli naisi nende hulgas vaid üheksa protsenti. Kuid tundsin, et kvoodid pole akadeemilises maailmas vastus, sest sa tõesti pead end tõestama.
  • On tehtud uuringuid, mis näitavad, et firmadel, kus nõukogusse kuulub ka naisi, on paremad tulemused kui neil, kus kogu nõukogu koosneb vaid meestest. Naised on vastutustundlikumad, ettevaatlikumad ja väga head otsustajad. Mistõttu oleks mõistlik sundida ärimaailma naisi kaasama. Kuid praegu on need ainult poistest koosnevad võrgustikud. Mehed on mulle rääkinud, et kui nad koos teiste meestega nõukogus istuvad, siis nad ajavad omavahel meestejuttu, aga kui seal oleks mõni naine, siis... Härrased, kui te tahate, võite seda juttu tualetis ajada! Minu arvates pole see tõsiseltvõetav argument.
  • Meil on Kanadas maamaja, aga nüüd otsustasime selle maha müüa, sest muidu söövad okassead maja lihtsalt ära. Ja ega meil abikaasaga ega ka lastel pole ilmselgelt aega suviti seal käia.
  • Kui rahvas on juba parlamendi valinud, siis peaks rahvas ka oma tegude tagajärgi aktsepteerima ja mõistma, et nad peavad sellega elama.
  • Raske on tõmmata joont väga avatud demokraatia ja selle piiramise vahele. Mulle tundub, et koos sotsiaalmeedia ja elektrooniliste vahendite arenguga hakkab osalusdemokraatia edenema. Aga kas tasub teha referendumeid nagu Šveitsi kantonites, kus rahva arvamust küsitakse isegi katusevärvi lubamise kohta? Ma pole kindel, et see on demokraatiale parim.
  • Oma presidendikogemusest tean, et riigipea töö oli kahekordse täiskoha mahus suure hulga küsimuste tõttu, millega peab tegelema, mida tuleb kommenteerida või seaduseks kirjutada. See nõuab pühendumist, aega, energiat ja presidendi puhul ka loomulikult kantselei tuge.
Tavakodanikel seda pole: neil on täiskohaga töö ja pere, neil pole sekretäri ega kantseleid. Pole realistlik, et nad saaksid tõeliselt oluliste asjade üle vahetpidamata otsuseid langetada, kasutades sealjuures alusena vaid massimeediat. Selleks on meil esindusdemokraatia, saadikud ja valitsus. Igaüks ei saa osaleda valitsemises, ta on hõivatud oma elu elamisega.
  • Enne meie iseseisvuse taastamist rääkisid uudised üle maailma Baltimaadest kui ühest ühikust. Näiteks Balti kett jõudis kõikjal uudistesse just tänu sellele, et kolm maad suutsid ühendada oma pingutused ühe idee nimel. Ajaloolised asjaolud, meie 20. sajandi ajalugu, meie okupatsioon ja NSVLiga liitmine – kõik see tegi vältimatuks, et meil peab olema koordineeritud välispoliitika ja koordineeritud ajaloosündmuste tõlgendamine.
Kuid niipea, kui me taas iseseisvusime, muutus väga tugevaks soov olla erinev, valida oma tee, profiil ja nähtavus. Sellest sai iga riigi pingutuste peamine mootor. Kuigi meie kõigi eesmärk oli murda lahti Venemaa mõjusfäärist ja liituda Euroopaga, jooksis iga riik loomulikult enda eest.


  • Nüüd kriisiajal tulla poliitikasse... Kolme nädala pärast ütleb igaüks, et ahaa – tegelikult on kogu kriis just selle tulija süü, sest pahandav inimene ei suuda pangale tagasi maksta oma võlgu.
  • Põhjus, miks ma ei mõtle aktiivselt uue partei loomisele, on tõesti selles, et minu arvates on Lätis liiga palju parteisid. Kõik praegused parteid peavad tegema paremat tööd, et võita valijate usaldust. Ja inimesed, kes nurisevad, et parteisid on liiga palju peaksid nurisemise lõpetama ja poliitikasse minema, parteidesse astuma. Kui neile tundub, et nende häält ei kuulata, siis tuleb poliitikas aktiivne olla. Ma tahaksin poliitikas näha uusi nägusid, nii maal kui linnas. Selle asemel, et kodus istuda ja kaevelda, et kõik on halvasti, tuleb välja tulla ja alustada oma poliitilist karjääri kohalikult tasandilt.

Välislingid[muuda]