Veepark

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Ta sõitis liini lõppu, rahade lõppu, pöidlaküüdiga Weeki Wachee veeparki. Kui ta astus seal kabinetti, piidles pargi direktor tema punakuldseid pihani juukseid, tema kumerusi, mis olid nagu Ameerika mäed, ning pomises: Jah.
Merineitsinduse paradoks: mida laisem näib merineitsi, seda rängemalt ta rügab. Antoinette naeratas raugelt ning sädeles. Teda müksasid manaatid; tema juukseid näksisid päikeseahvenad. Ent kahekümne kolme kraadine vesi oli jahe, hoovus tugev, õhk kopsudes täpselt mõõdetud, et reguleerida kerkimist või vajumist. Merineitsid ujusid-laskusid teatrisse läbi pika mustendava tunneli; vahetevahel takerdusid juuksed ja naelutasid su skalpipidi paigale. Publikut ta ei näinud, kuid tajus klaasi taga nende silmade raskust. Ta küttis nähtamatud pealtvaatajad üles, pani nad uskuma. Aga vahetevahel, kui ta ajas suu kõrvuni, mõtles ta sireenidele, keda teadis tema: mitte teeseldud läägele Väikesele Merineitsile, vaid tollele, kes loobus keelest ja laulust ja sabast ja kodust surematuse nimel. Kes laulaks karidele mehi tulvil laevu ning jälgiks julmal pilgul sügavikus lõtvujaid. (lk 14)
  • Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad". Tõlkinud Lauri Saaber, 2017, lk 119