Sestsaati kui ma olin 15-aastane, siis kui inimesed mind millegi pärast kritiseerivad, olen seda muutnud. Nii et sa mõistad lõpuks, kuidas sa võid olla kogumik sellest kriitikast, millega sind on loobitud, ja mitte tegelik inimene, kes on mõne neist valikutest ise teinud. Ja nii ma otsustasingi, et pean elama omaenda vaikset elu, sest vaikne isiklik elu ei kutsu kedagi sind arutama, lahkama ega vaidlema. Ma ei saanud aru, et pakkusin inimestele tunnet, nagu neil oleks õigus mängida minu elu nagu arvutimängu.
