Kuna Marilyn oli paleobioloog, jäi kaasaegne maailm temast üldiselt kaugele, aga õde oli ta alati nõus ära kuulama.
Ja nii teataski Sharon kõrvalistmelt: "Marilyn, ma pean sulle midagi rääkima."
"Eks siis räägi," vastas Marilyn. Ta ohkas mõttes. Ilmselt hakkab õde ta välimust kritiseerima. Šikki soengusse kammitud blondeeritud juustega Sharon nägi muinasjutuline välja. Tema must pükskostüüm oli meeldiva lõikega, küüned moeka kujuga ja lakitud. Marilyn teadis, et tema igav akadeemiline välimus ajab õe hulluks, ent iidsed ammu surnud olendid, keda ta uuris, ei hoolinud sellest, et tema hallid juuksed olid krunni keeratud ja et tema sviiter ja püksid olid kakskümmend - või kolmkümmend? - aastat vanad. Marilyni elukutse juures olid kolmekümneaastased asjad tuttuued. (lk 29-30)
