Ja Reet Tammiku mõõdab jälle pika pilguga poisi kühmavajunud kogu, ta poisikeslikult pehmeid põski ja üksikuid heledaid habemekarvu lõua otsas ning mõtleb jälle, miks peab ta ometi nii pimedalt armastama, ilma et suudaks midagi muuta oma kaine mõistusega. Ainult armasta, keda saatus sulle teele ette paiskab, olles ise võimetu nagu kalaõngekonksu otsas.
Salme Kõiv, "Reet Tammiku", Eesti Raamat, 2011, lk 76
