Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2023/november

Allikas: Vikitsitaadid
jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember
  • [René:] "Asi on selles, proua, et MITTE KEEGI ei saa niimoodi elada. Keegi ei saa teha oma elust ootust, milles sündmused omasoodu üksteisele järgnevad. Sündmustel ei ole jalgu all."
"Minu elu ongi katse, et kas on jalad või ei ole," ütlesin nimme ebasiiralt; tegelikult teadsin, et tal on õigus.

Mu kodukandi lõhn on peidus õuna sees.
Löön hambad tasse kinnisilmi uneldes,
et uskuda: ma seisan seal, kus roheline aas.
Päiksest ja merest õhkub kõrge rohi maas,
seal pikki varje heitvad kõrged papliread
ja kuulen linnulärmi hekirivi seast
keskpäeval naasevate lainetega koos.

See on suur ilu.

Mis on väike, pärisin ja võtsin
sõrmega muraka ja maitsin ta mahla.
Suured sood end levitasid, sookaelad lõhna,
olid ka vaevakased ja kasvunappus.
Nii värske oli ta maitse.

  • Keset kõige paremat suiku voodist hüpates tunned alles, kui magus on uni. Nagu mõjuv arstim teine, paneb käe peale suurimalegi tusale.
    • Emma Liiv, novell "Painaja" novellikogus "Painaja", 1939, lk 50

Ma näinud elu kaheti
Küll alt, küll pealt, kuid ometi
Kõik, mis tast tean, on illusioon
Ei mina tea, mis elu on

  • Ja Reet Tammiku mõõdab jälle pika pilguga poisi kühmavajunud kogu, ta poisikeslikult pehmeid põski ja üksikuid heledaid habemekarvu lõua otsas ning mõtleb jälle, miks peab ta ometi nii pimedalt armastama, ilma et suudaks midagi muuta oma kaine mõistusega. Ainult armasta, keda saatus sulle teele ette paiskab, olles ise võimetu nagu kala õngekonksu otsas.
  • Meie maal ei ole olemas sellist eluala, kus naised ei töötaks ning kus nad oma tööga toime ei tuleks ja silma ei paistaks.
  • [Vanematest:] Nad armastasid mind. Kuid nad armastasid mind nii, nagu nad armastasid teineteist — ainsal viisil, kuidas nad oskasid — ebajärjekindlalt ja teatud tingimustel. Nendelt õppisin, et armastus oli midagi sellist, mille hoidmiseks pidi kisklema. Selle võis igal hetkel tagasi võtta põhjustel, millest isegi aru ei saanud, ja seda ei saanud kontrollida. Sellist armastust, mille saatel mina üles kasvasin, oli hirmutav soovida ja valus tunda. Ent kui ma ei tundnud rahutut valu, seda ärritavat ärevust kellegi juuresolekul, siis kuidas ma üldse teadsin, et see on armastus?
    • Demi Moore, "Pahupidi", tlk Kertu Niilus, 2020, lk 56
  • Nii tuleb ilmsiks kirjutuse kogu olemus: tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja on üksteisega dialoogis, väitluses või parodeerivas seoses; kuid on üks paik, kus see paljusus kokku saab, ning selleks paigaks pole mitte autor, nagu siiani on arvatud, vaid lugeja: lugeja on see ruum, kus liituvad kõik tsitaadid, millest kirjutus koosneb, ilma et ükski neist kaotsi läheks; teksti ühtsus ei ole tema päritolus, vaid tema adressaadis, ent see adressaat ei saa enam olla konkreetne isik: lugeja on inimene ilma mineviku, eluloo ja psüühikata; ta on pelgalt keegi, kes kogub ühele väljale kokku kõik need jäljed, millest kirjutatu koosneb.
    • Roland Barthes, "Autori surm" (1968). Tõlkinud Marek Tamm. Rmt: R. Barthes, "Autori surm. Valik kirjandusteoreetilisi esseid". 2002, lk 125
Oleksid seal aga karud, siis peaksid küll üsna paljud jahimehed oma püssi maha müüma, sest meie kütid on vaiksed, rahulikud ning luulelised, karu aga on suur elukas ja möirgab — võib mõne mehe ära ehmatada.
  • Ostap Võšnja, "Karu", rmt: Ostap Võšnja, "Jahimees muheleb", tlk M. Nurmik, 1959, lk 23
  • Otepää on minu jaoks tähtis paik siin ilmas ja sellest ei saa mööda minna. Otepää on nagu strukturalistlik keelemärk: tekkelt juhuslik, eluliselt möödapääsmatu. /---/ Kõigi mu hilisemate suurte sõnade taga on kuskil Otepää kuplid ja järved ning kuumade suveõhtute kumisev kollakas-violetne atmosfäär.
    • Jaan Undusk, "Asju, mida ma arvan". Rmt: "Eesti kirjanike ilmavaatest", 2016, lk 9-10
  • Igaüks meist peaks teadma, et tänapäeva maailmasõda, mida peetakse kõrgel teaduslikul tasemel, tähendaks tsivilisatsiooni allakäiku või isegi inimese kui liigi enesetappu. Ometi toodetakse selle heaks kordaminekuks järjest paremaid vahendeid, samal ajal kui inimeste kisendavad vajadused jäävad rahuldamata, nälg ja sotsiaalne viletsus maailmas kasvavad. Kus on siin siis mõistus? Igaüks neljast miljardist toimib nii targasti kui oskab, aga suurte arvude pealismoodustis selles üksiktarkuste meres vastab hullu arule.
    • Harald Keres, "Juhus ja suured arvud", Looming 12/1980, lk 1735

Juba enne, kui jõudsin õppima hakata,
olid kaardid ära värvitud.
Kui anusin, ütlesid kuningad mulle,
et avastada pole enam midagi.

Asusin ikkagi teele, kuid
kõikjal, kuhu läksin,
olid ajaloolased, keha ümber
vanikud ja võltshammastest
vööd; või kõrbetes kivikangrud
ja turistid. Isegi koobastes oli
küünlajuppe, kiiruga pimedas
sirgeldatud seinakirjutisi. Ma ei jõudnud

ealeski pärale. Alati
said nimed varem kohale.

Olen alati armastanud, kuidas sõnadel
endil on kuju ja värv,
vaarikpunased tutid ja tumerohelised lehvikud,
millega päikest ja vihma püüda,

ja kui ma kõneldes sõnu valin,
tunnen vahel, et koostan
sulle buketti, sättides neid
väiksesse türkiissinisesse vaasi vaatamiseks.

  • Üks viimastest kordadest, kui Mammi ärkas raskes seisundis - tema hemoglobiininäit oli kõigest kolmkümmend kaheksa, kutsusin talle kiirabi. Meditsiinitöötajad tulid kanderaamiga, et haige minema toimetada, aga Mammi muutus tõredaks.
"Mind te tassima küll ei hakka," põrutas ta neile ja lonkis mööda porist teed autosse.
Mina olin uksel pisarates, kui Mammi kiirabibussist pea välja pistis ja hõikas: "Kurat, kübar jäi maha - selleta ei lähe ma kuhugi!" Vat, oli Naine!

alamlehed