Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2023/juuni

1

• Eesti keel on minu elu armastus ja ma ei tüdine sellest.
  • Ilze Tālberga, intervjuu: Joonas Hellerma, "Ilze Talberga: Lätis ei ole pingviinide paraadi", ERR/ETV "Plekktrumm", 19.11.2019

2

Armastus on pime ja pimestab. Kas me Läänes siis seda ei tea? Kes näeb
sügavale igasse südamesse või tihnikusse? Ja millal viimati jumal
aias tüdrukut keppis? Tõeline sinine armastus on haruldane
nagu sädelev hirv või valge sabaga täht, ebatõenäoline
nagu Krišna. Ava oma silmade must vesi. Seal võib
kõike juhtuda. Sellest mõttest väriseb siniselt mu nahk.

• Nathalie Anderson, "Avanemine" ("The Opening"), The Journal of Mythic Arts, 2008

3

armastada sind hästi,
isegi seal, kus vari, mis ei anna varju,
lamab maha puistatuna tumedalt kui obsidiaan,
armastada sind ikkagi
ja nüüd armastada ärevuses ja rõõmus,
nähes väljal väikest kivi
värisemas ja heljumas elusana su tähenduse juurde,
elusana taevalael,
ja armastada sind rohkemgi, kui valgusehurm
naudib pidusöögina sõnasõnalist ja ilmutatut,
jättes tõest vaid kirgliku kolba,
väikse ja täiusliku sealsamas, kuhu see kukkus.

• Hildegarde Flanner, "Tõeline Lääne suvi" ("True Western Summer"), rmt: Paul Ebenkamp, Robert Hass (eds.) "Modernist Women Poets", Counterpoint, 2014

4

• See ongi metsloomade kasvatamisel kõige raskem — taibata, millal on õige aeg kuuri uks öösel lahti teha, oma käe all kasvatatud lapsuke loodusohtudele vastu saata ning selleks julgust leida, teades, et tema tulevik on nüüd looduse kätes. Ent see on rehabilitatsiooni oluline osa. Ainult sel juhul loksub kõik paika ning koduloomast saab see, kelleks ta oli loodud — metsaasukas, kes seisab silmitsi looduse võimsaima tööriista loodusliku valikuga.
  • Daphne Sheldrick, "Aafrika armastuslugu", tlk Karin Suursalu, 2013, lk 44

5

Oh valu, kui pole valu
eal antudki rändajale:
ta elutee luitund rohul
on aina sihitult lame.

• Federico García Lorca, "Ristee", tlk Ain Kaalep, rmt: "Kaneelist torn", 1966, lk 18

6

Ja oletame, et Mantovasse jõuavad armastajad,
lasevad krüptist jalga, mis edasi? Alustame
poisist, ajamata habemega. Ehkki ta pole, olge mulle tunnistajaks,
mingi nõme kukeke, on ta lõual alles munakollane.
Tema räbaldunud mantel laperdab, tilgub nina mis kole.
Vaesel tüdrukul praerasva suits ajab silmad veele.
Ehkki esimese lapse tagumik veel kuivadagi jõudnud pole,
on üsas järjekordne Montague juba pandud teele.
Tüdruk iganädalast kirja Ammele ketrab visalt,
kes tihkab läkitada talle Balthasariga särgi,
kord kuus saadab kukrutäie raha ta isa.
Verona uudised? Lõhnavad alati sõja järgi.
  Ebaõigluse heastamiseks aastaid nõuab neilt kibe saatus.
  Häbematult pikaks venib see viies vaatus.

• Maxine Kumin, "Purgatoorium" ("Purgatory"), poets.org

7

Ja kui päike tuleb,
kuidas me teda tervitame?
Kas me ei pelga teda,
kas me ei karda teda
pärast nii pikka
aega hämaruses?

Ehkki oleme tema pärast nutnud,
ehkki oleme palvetanud
kõik need ööaastad -
mis siis, kui ärkame ühel helendaval hommikul,
kuuldes ägedalt tagumas
tema kindlaid sõrmenukke
raskelt vastu ust?

• Gwendolyn Brooks, "tõde" ("truth"), Poetry Foundation; luulekogust "Blacks", Third World Press, 1987

alamlehed

• 1
• 2
• 3
• 4
• 5
• 6
• 7