Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2023/juuni

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid
jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember

1

2

Armastus on pime ja pimestab. Kas me Läänes siis seda ei tea? Kes näeb
sügavale igasse südamesse või tihnikusse? Ja millal viimati jumal
aias tüdrukut keppis? Tõeline sinine armastus on haruldane
nagu sädelev hirv või valge sabaga täht, ebatõenäoline
nagu Krišna. Ava oma silmade must vesi. Seal võib
kõike juhtuda. Sellest mõttest väriseb siniselt mu nahk.

3

armastada sind hästi,
isegi seal, kus vari, mis ei anna varju,
lamab maha puistatuna tumedalt kui obsidiaan,
armastada sind ikkagi
ja nüüd armastada ärevuses ja rõõmus,
nähes väljal väikest kivi
värisemas ja heljumas elusana su tähenduse juurde,
elusana taevalael,
ja armastada sind rohkemgi, kui valgusehurm
naudib pidusöögina sõnasõnalist ja ilmutatut,
jättes tõest vaid kirgliku kolba,
väikse ja täiusliku sealsamas, kuhu see kukkus.

  • Hildegarde Flanner, "Tõeline Lääne suvi" ("True Western Summer"), rmt: Paul Ebenkamp, Robert Hass (eds.) "Modernist Women Poets", Counterpoint, 2014

4

  • See ongi metsloomade kasvatamisel kõige raskem — taibata, millal on õige aeg kuuri uks öösel lahti teha, oma käe all kasvatatud lapsuke loodusohtudele vastu saata ning selleks julgust leida, teades, et tema tulevik on nüüd looduse kätes. Ent see on rehabilitatsiooni oluline osa. Ainult sel juhul loksub kõik paika ning koduloomast saab see, kelleks ta oli loodud — metsaasukas, kes seisab silmitsi looduse võimsaima tööriista loodusliku valikuga.

5

Oh valu, kui pole valu
eal antudki rändajale:
ta elutee luitund rohul
on aina sihitult lame.

6

Ja oletame, et Mantovasse jõuavad armastajad,
lasevad krüptist jalga, mis edasi? Alustame
poisist, ajamata habemega. Ehkki ta pole, olge mulle tunnistajaks,
mingi nõme kukeke, on ta lõual alles munakollane.
Tema räbaldunud mantel laperdab, tilgub nina mis kole.
Vaesel tüdrukul praerasva suits ajab silmad veele.
Ehkki esimese lapse tagumik veel kuivadagi jõudnud pole,
on üsas järjekordne Montague juba pandud teele.
Tüdruk iganädalast kirja Ammele ketrab visalt,
kes tihkab läkitada talle Balthasariga särgi,
kord kuus saadab kukrutäie raha ta isa.
Verona uudised? Lõhnavad alati sõja järgi.
  Ebaõigluse heastamiseks aastaid nõuab neilt kibe saatus.
  Häbematult pikaks venib see viies vaatus.

7

Ja kui päike tuleb,
kuidas me teda tervitame?
Kas me ei pelga teda,
kas me ei karda teda
pärast nii pikka
aega hämaruses?

Ehkki oleme tema pärast nutnud,
ehkki oleme palvetanud
kõik need ööaastad -
mis siis, kui ärkame ühel helendaval hommikul,
kuuldes ägedalt tagumas
tema kindlaid sõrmenukke
raskelt vastu ust?

8

Sa üürisid korteri.
Sa tuled sellesse tarandikku füüsilise kergendustundega,
su raske keha ronimas pimedas trepist üles,
koridori pirn põles läbi, majaperemees
on Kreeka päritolu ja arvatavasti fatalist.
Korteris toetub ühe seina vastu
su tütre maal suurest säbrulisest kapsast
vastu tumedat, tähetäppidega taevast.
Innukas köögivili avab end,
justkui tahaks ta süüa õhku või rääkida kapsa-
keeles tähendustest tähenduste sees;
samal ajal varjavad tähetäpid oma massiivset
vägivalda maali tumedas ülemises pooles.
Sellega suudad sa elada.

9

10

  • "Kui sa iga päev natukegi kraamiksid, siis see asi nii hull poleks," luges ema veel sõnad peale.
"Hea öelda, iga päev," porises Kati vastu ja küsis vanaema moodi käsi laiutades:
"Kust see aeg võetakse?"
Aga kõik olid ametis ja keegi ei pannud teda tähele.

11

Üks rott, kes sibab põrandal, on liikuv õhk,
kaks aga - sosistamas inimkeel.
Üks hingeõhk, kaks - hääl;
üks unenägu, rohkemast saaks uni liig pikk veel.

Kaks märk on, mida võime jääda uskuma,
kaks hõim on, mille ehtsust silm meil näeb.
Kaks tervik on, nad kõnelevad üha,
nii peame mõtlema, mis meile teha jääb.

Eks iga silmanurgast nähtud liikumine
meis mingit mõtet mõtte kohta küsib,
kuid kaks on enam: liikuv kujutis,
seeläbi teadmine - ja usk, mis püsib.

12

  • [Doktor:] Kas sa tead, mis on minust teinud suurima valetaja siinpool maakera, minust, kes ma räägin oma lugusid sinusugustele inimestele, kelle silmad piidlevad sõrmenukkide tagant, täis valu, mida nad proovivad tõrjuda - et vabastada nende sisemus surmaängist, et nad ei väänleks ega tõmbaks end kägarasse ega kisendaks, anudes: "Öelge ometi midagi, doktor, Jumala pärast!" Ja mina jahvatan nii mis hirmus. Noh, see ja ei miski muu on mind teinud selliseks valetajaks nagu ma olen.

13

14

  • Bonadea võis küsida talt kõike, mis iganes pähe tuli. Joakim vastas alati. Ta oli elus mõndagi kogenud. Tema vasak silmalaug lotendas. Ta oli läbi elanud salapäraseid ja hirmsaid asju, niisuguseid, mille eest võib põgeneda, ja niisuguseid, mida tuleb lihtsalt välja kannatada. "Ent nüüd on mu purjed rebenenud," rääkis ta, "ja see lahesopp siin on minu viimne sadam, siin võin ma pikutada, kuni keregi kõduneb."
"Aga igatahes," ütles Bonadea, "on siin kindel ja hea olla..."
"Kindlusetunne, sina pisitirts," ütles Joakim pilpaid sortides ja valides, "on kas meis endis, või pole seda üldse olemas."

15

Kõige üle langeb ähmasus,
justkui tõestamaks et värv ja piirjooned
on ühtviisi ülearu; majakas
on haihtunud, saarte kuuseladvad
ärajoodud kui piim ses
üleüldises emulsioonis; majad
naasevad kaotsiläinu
ja unustatu sekka; graniit
on neeldunud, vaid kuulujutt
ookeani pominas.

16

  • Kõik olid niisugusest lubamatust teost vapustatud. Ervin unustas isegi alatise leivanärimise ja Aljoša kordas endale nina alla: "Vangi nad panna. Kõik vangi." Aljošale oli see ülima õigluse mõisteks, sest võõrasema, kes teda oli peksnud ja näljutanud, istus nüüd ühe poevarguse pärast vanglas ja Aljoša oli sellega väga rahul.

17

Isegi siis, kui tahaksime, et ta meie patud unustaks.
  • Suzanne Simard, "Emapuud otsimas. Metsa tarkuse avastamine", tlk Kalle Klein ja Marju Randlane, 2023, lk 21

18

19

20

Minu nägemises oli tühemik ja tema täitis selle tühemiku
sõnadega, olid sõnad pimeduse kohta, mis sundisid selle kaduma,
olid sõnad katete kohta, mis rebisid need pealt,
olid jalad, mis ristusid, ja südamed, mis ristusid,
lausutud punased lubadused ja bändžoakordil oli nimi
selle kumina kohta, ja viisi kohta, kuidas ta kutsus maailma märkama,
oli samuti sõna.

21

22

23

24

Ma jäin, ennast jätsin,
nägu vastu Armsama palgeid,
kõik katkes, end jätsin
ja oma mure
liiliate keskele unustasin.

25

Olen sadu miile eemal, kuid näen ikkagi,
kuidas ta istub, käsi ikka veel telefonitorul.
Iga pind tema tillukeses korteris on puhtaks nühitud
ja pleegitatud, rüütatud desinfekteerivasse segusse
vihmasajust ja noateradest. Köök kiiskab.
Tema vaibad on veatud. Lillad tulbid, mille ma
saatsin ta sünnipäevaks, on pealetükkiv metsik
ilu, veri toas. Nagu ta tütargi,
on nad löönud õide aurude haardes.
Mina armastan sind ka, mõtleb ta valjult, kuid ei suuda.

26

Valge kivi paistis. Ma ütlesin luik,
ja luik ujuski seal,
ma ütlesin lenda, ja ta sirutas kaela,
avas tiivad ja lainetel tallas.
Maailm - see on tegusõna,
lenda, valge, üle vete.

  • Mirkka Rekola, "*Valge kivi paistis. Ma ütlesin luik...", tlk Timo Maran, rmt: Timo Maran, "Las ma ümisen", 2015, lk 37

27

  • Kõigil peaks ilmtingimata olema aega mingi erilise naudingu jaoks, kas või viis minutit päevas, et otsida üles üks hunnitu lill või pilv või taevatäht või õppida ära üks luuletus või kergendada kellegi tüütut tööd. Mis kasu on sest hirmsast rügamisest, kui inimesed klammerduvad tobedate ülesannete ja suhete külge ning lükkavad alatasa edasi oma naeratust Ilule ja Rõõmule? Kuni nad ei võta oma ellu nende kaunist, värsket ja igavest kohalolekut nii hästi kui nad oskavad, peavad nad taevast eemale hoidma ning hall tolm laskub kogu eksistentsi peale. Et taevas on eredam kui maa, ei tähenda kuigi palju, kuni maad ennast ei osata hinnata ega sellest mõnu tunda. Kui armastada tema ilu, annab see õiguse püüelda päikesetõusu ja tähtede sära poole.

28

29

30

Hämaruses kaskede lõhn,
veepeegeldus,
kihulaste parv.
Nii vaikne
otsekui oleks streigimurdja
astunud tuppa.

alamlehed

Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Vikitsitaadid:Päeva_tsitaadid/2023/juuni&oldid=99642"