Virginie Despentes

Virginie Despentes (sündinud 13. juunil 1969) on prantsuse kirjanik ja filmirežissöör. Eesti keeles on ilmunud tema romaanitriloogia "Vernon Subutex" (1. osa 2015, 2. osa 2015, 3. osa 2017; tõlked 2019, 2020 ja 2021) ja feministlik traktaat "King Kongi teooria".

"King Kongi teooria"[muuda]

Virginie Despentes, "King Kongi teooria", tlk Maria Esko, Salv, 2023.

... mulle kui naisele, kes mehi eriti ei huvita, püütakse pidevalt selgeks teha, et mind ei peaks olemaski olema. Me oleme alati olnud. Isegi kui meid pole mainitud meesteromaanides, kus kujutatakse ainult neid naisi, kellega tahetakse magada. Me oleme alati olemas olnud, me pole kunagi sõna võtnud. Isegi nüüd, kus naised avaldavad palju romaane, kohtab harva eemaletõukava või keskpärase kehaga naistegelasi, kes ei suuda meest armastada või lasta ennast armastada. Vastupidi, tänapäeva kangelannad armastavad mehi, tutvuvad nendega hõlpsasti, teise peatüki lõpuks magavad nendega, nelja rea jooksul saavad orgasmi ja neile kõigile meeldib seks. (lk 8)
Naisena olen ma pigem King Kong kui Kate Moss. Ma olen selline, kes ei saa mehele, kellega ei tehta lapsi, ma räägin kui naine, kes on alati kõike liiga palju - liiga agressiivne, liiga lärmakas, liiga jäme, liiga jõhker, liiga tahumatu, alati liiga mehelik, nagu mulle öeldakse. Samas eristavad just mehelikud omadused mind ülejäänud heidikutest. Kõik, mida ma oma elu juures armastan, mis mind on päästnud, võlgnen ma oma mehelikkusele. (lk 8)
... seda valge naise ideaalkuju, kes oleks ahvatlev, aga mitte litsakas, korralikus abielus, aga mitte allaheitlik, töökas, aga mitte nii edukas, et mehest üle sõita, sale, aga mitte toitumishull, igavesti noor ja ilukirurgiast rikkumata, särav emme, aga mitte küürus mähkmete ja koolitööde koorma all, tubli perenaine, aga mitte harilik majaori, haritud, aga vähem kui mees, seda õnnelikku valget naist, keda meile pidevalt nina alla hõõrutakse, kellega me peaks püüdma sarnaneda - ehkki jääb mulje, et ta saab sitaks vatti suht mitte millegi nimel ei ole mina igatahes mitte kunagi kohanud, mitte kuskil. Ma arvan, et teda polegi olemas. (lk 10)
Naised mu ümber teenivadki vähem kui mehed, töötavad alama astme kohtadel, peavad normaalseks, et nende ettevõtmisi alavääristatakse. Mingi teenijalik uhkus sunnib ahelais edasi rühkima, nagu see oleks kuidagi kasulik, tore või seksikas. Jalamatiks olemise orjameelne rõõm. Me häbeneme oma võimeid. Pidevalt hingavad meile kuklasse mehed, kes ikka veel topivad nina meie asjadesse ja seletavad, mis on meile hea või halb, aga eriti just teised naised, perekonna, naisteajakirjade ja käibiva diskursuse kaudu. Tuleb pisendada jõudu, mida naise puhul kunagi ei hinnata: "kompetentne" tähendab endiselt "meessoost". (lk 14)
Propaganda "emaduse poolt" pole vaat et kunagi nii kriiskav olnud. Näkku valetamine, meie kaasaja süstemaatiline kahvlivõte: "Tehke lapsi, siis tunnete end rohkem naistena ja edukamatena kui kunagi varem", aga tehke neid persekursil ühiskonnas, kus palgatöö on küll ühiskondliku elu ja surma küsimus, aga pole kellelegi garanteeritud, eriti mitte naistele. Sünnitage linnades, kus elukoha leidmine pole kindel, kus kool lööb käega, kus reklaamid, televisioon, internet, limpsimüüjad ja kompanii toidavad lapsi kõige räigema vaimse vägivallaga. Ilma lapseta naine õnnelikuks ei saa, aga laste kasvatamine talutavates tingimustes on peaaegu võimatu. Igal juhul peavad naised tundma, et nad on läbi kukkunud. Mida iganes nad ka ette ei võtaks, kuidagi peab ju saama näidata, et nad on valesti teinud. (lk 16)
Emadusest on saanud naiseks olemise kõige ülistatum külg. Läänemaailmas on see ühtlasi valdkond, kus naise võim on kõige rohkem kasvanud. See totaalne ema haare, mis tütarde puhul juba ammu kehtib, on jõudnud ka poisteni. Ema teab, mis on tema lapsele hea, seda korrutatakse meile igal moel, ta on justkui olemuslikult selle määratu võimu kandja. Kodune vaste avalikkuses toimuvale: aina valvsam Riik teab meist paremini, mida me peame sööma, jooma, suitsetama, manustama, mida meil on jõukohane vaadata, lugeda, mõista, kuidas me peame liikuma, oma raha kulutama, meelt lahutama. Kui Nicolas Sarkozy nõuab politseijõude koolidesse või Ségolène Royal sõjaväge äärelinnadesse, ei paku nad lastele mittemehist seaduse kuvandit, vaid ema ainuvõimu pikendust. Ainult tema oskab karistada, raamistada, hoida lapsi pikendatud imikuseisundis. Riik, mis projitseerib end kõikvõimsa emana, on fašistlik Riik. Diktatuuri all saab kodanikust taas titt: teda mähib, toidab ja hällitab kõikjalviibiv jõud, kes teab kõike, võib kõike, kellel on tema üle kõik õigused, tema enda heaolu nimel. Indiviidilt on käest võetud autonoomia, võimalus eksida, ohtu sattuda. (lk 17-18)
Viimasel ajal on kuulda meeste kaeblemist, et feministlik emantsipatsioon tühistab nende mehelikkuse. Nad nutavad taga varasemat seisundit, kus nende jõu juured peitusid veel naissoo rõhumises. Nad unustavad, et neile omistatud poliitiline eelis tuli alati teatud hinnaga: naiste kehad kuuluvad meestele ainult vastutasuks selle eest, et meeste kehad kuuluvad rahuajal tootmisele, sõjaajal Riigile. Naiste kehade konfiskeerimine toimub meeste kehade konfiskeerimisega samaaegselt. Võitjad saavad olla ainult mõned üksikud juhtoinad. (lk 18-19)
Kui me ei liigu sugude revolutsiooni tundmatu suuruse poole, siis saamegi tunda täpselt seda, mille poole taandareneme. Kõikvõimsat Riiki, mis peab meid lasteks, sekkub kõigisse meie otsustesse, meie endi heaolu nimel, mis - meie parema kaitsmise ettekäändel - hoiab meid kinni lapsepõlves, teadmatuses, karistuse, tõrjutuse hirmu all. Siiamaani naistega piirdunud erikohtlemine, mille põhiline vahend oli häbi, et hoida neid isolatsioonis, passiivsuses, liikumatuses, võib laieneda kõigile. Mõista meie alavääristamise mehhanisme ja viise, kuidas teha meist selle parimad valvurid, tähendab mõista kogu elanikkonna kontrollimise mehhanisme. Kapitalism on egalitaarne religioon, kuivõrd ta allutab meid kõiki ja tekitab igaühes tunde, et oleme lõksus, nagu seda on kõik naised. (lk 20)
Vangla, haigus, väärkohtlemine, droogid, hülgamised, küüditamised - igal traumal on oma kirjandus. Aga see määrav, põhjapanev trauma, naiselikkuse peamine tunnus, "see, keda saab jõuga võtta ja kes peab kaitsetuks jääma", seda traumat kirjandusest ei leidnud. Mitte ükski vägistamist kogenud naine polnud võtnud tarvitusele sõnu, et sel teemal romaan kirjutada. Mitte midagi, ei teejuhti, ei kaaslast. Selline asi sümbolite keelde ei jõudnud. On hämmastav, et me naistena ei anna tüdrukutele mitte midagi edasi, ei õpetussõnu, ellujäämisjuhiseid, lihtsaid praktilisi nõuandeid. Mitte midagi. (lk 27-28)
Camille Paglia on Ameerika feministidest kahtlemata kõige vastuolulisem. Ta kutsus üles mõtlema vägistamisest kui riskist, mis kuulub meie naiseksolemise juurde. Ennekuulmatu vabadus loobuda draamast. Jah, me olime olnud väljas, ruumis, mis polnud meile mõeldud. Jah, me olime jäänud ellu, selle asemel et surra, jah, me olime miniseelikutes, üksi, ühtegi kutti polnud kaasas, öösel, jah, me olime lollid ja nõrgad, ei suutnud neil sahtleid sisse peksta, olime nõrgad, nagu tüdrukud õpivadki rünnakuhetkel olema. Jah, see oli meiega juhtunud, aga esimest korda saime aru, mida olime teinud: olime läinud hulkuma, sest emme-issi juures ei toimunud väga midagi. Olime riskinud, olime maksnud vastava hinna; ning selle asemel, et ellujäämist häbeneda, võisime end hoopis püsti ajada ja sellest välja tulla, nii hästi kui võimalik. (lk 29)
Mõned naised tunnevad siiski veel vajadust toonitada: vägivald ei ole lahendus. Kui aga mehed hakkaks ühel päeval kartma, et neil mõnda tüdrukut vägisi võttes riist vaibanoaga lõhki lõigutakse, oskaks nad kohe paremini hallata oma "mehelikke" tunge ja mõista, mida tähendab ei. (lk 31)
Ma olen vihane ühiskonna peale, mis on mind kasvatanud, aga pole kunagi õpetanud vigastama meest, kui ta mul jõuga kintsud laiali tõmbab, ehkki seesama ühiskond on mulle pähe pannud mõtte, et tegemist on kuriteoga, millest ma ei tohiks üle saada. (lk 32)
Peale vägistamist on ainuke talutav käitumisviis pöörata vägivald iseenda vastu. Näiteks võtta juurde kakskümmend kilo. Astuda välja seksiturult, kuna oleme praaktoode, lüüa oma isik ihast lahku, Prantsusmaal ei tapeta naisi, kellega see juhtunud on, aga neilt oodatakse, et nad märgistaks end rikutud, reostatud kaubana. Olgu nad litsiks või koledaks läinud, peaasi, et nad eristuksid selgelt abielukõlbulike karjast. (lk 33)
Naise seksuaalsust piirava võrgu tagant kumab läbi poliitika esmane eesmärk: kujundada mehelik loomus asotsiaalseks, loomusunniliseks, jõhkraks. Ja vägistamine on eeskätt vahend tõekspidamisele: mehe iha on temast tugevam, ta ei käi sellest üle. Veel tänagi öeldakse sageli "tänu litsidele on vähem vägistamist", justkui ei suudaks isased end vaos hoida, nad ju peavad end kuskil tühjaks laskma. See on poliitiliselt konstrueeritud uskumus ja mitte loomulik paratamatus - või tung nagu meid tahetakse uskuma panna. Kui testosteroon teeks neist talitsematute tungidega loomad, siis nad ju tapaksid sama kergekäeliselt, nagu vägistavad. Sellest on asi kaugel. Meesdiskursus kubiseb obskurantismi jääknähtudest. Vägistamine, see taunitav tegu, millest ei tohi rääkida, koondab terve hulga põhjapanevaid uskumusi mehelikkusest. (lk 34)
Ema-litsi dihhotoomia piirid tõmmatakse naiste kehadele joonlauaga, umbes nagu Aafrika kaardil: võtmata üldse arvesse maa-ala eripärasid, ainult okupantide huvide järgi. See pole mitte "loomuliku" protsessi, vaid poliitilise tahte tulem. Naised on määratud kahvlisse kahe ühitamatu variandi vahele. Ja mehed on lükatud teise dihhotoomia ette: see, mis neil kõvaks ajab, peab olema probleem. Lepitus ei tule kõne alla, see on tungiv nõue. Sest meestel on väga spetsiifiline kalduvus põlata seda, mida nad ihaldavad, samuti põlata iseennast selle iha füüsilise avaldumise pärast. Et nad on iseendaga põhimõttelises vastuolus, ajab neil kõvaks see, mis tekitab neis häbi. (lk 54-55)
Küpses eas meestel ei ole häbi lapseohtu tüdrukute peale erutuda, nende meelest on normaalne peaaegu teismelisi tutte vaadates tilli näppida. See on nende kui täiskasvanute probleem, see on nende asi, nad peaksid selle tagajärgede eest vastutuse võtma. Näiteks olles eriti hoolivad ja heatahtlikud väga noorte naiste suhtes, kes on nõus nende himusid rahuldama. Nojah, kus sa sellega: nad on hoopis tigedad, et need tüdrukud on võtnud vabaduse teha täpselt seda, mida nad ise näha tahavad. Meessoo viisakuse ja järjekindluse võtab kokku hoiak "Palun-palun anna mulle, mida ma tahan, et ma saaks sulle hiljem näkku sülitada". (lk 64-65)
Pornograafia on lavastatud, tseremoniaalne seks. Ometi, mingi meie jaoks mõistetamatu kontseptuaalse imenipiga kujutab mõnedele inimestele sobilik asi - antud juhul vabameelsus - massidele ohtu, mille eest tuleb neid ilmtingimata kaitsta. (lk 67)
Ei saa elada vaatemänguühiskonnas, mis kubiseb võrgutamise, flirdi, seksi kujutistest, ja mitte taibata, et porno on turvaline ruum. Ise ei osale, saab segamatult vaadata, kuidas teised seda teevad, oskavad teha. Pornos on naised pakutavaga rahul, mehed saavad kõva erektsiooni ja seemnepurske, kõik on ühel lainel, kordki sujub kõik hästi. (lk 69)
Ei, meesautorit ei kirjeldata samamoodi nagu naist. Kellelgi pole tekkinud vajadust kirjutada, et Houellebecq on ilus mees. Kui ta oleks naine ja kui tema raamatud oleks meeldinud sama paljudele meestele, oleks kirjutatud, et ta on ilus. Või ei ole ilus. Aga me oleks nende arvamuse selles küsimuses teada saanud. Ja üheksas artiklis kümnest oleks üritatud talle ära panna ja selgitada üksikasjalikult, mispärast sellel mehel nii õnnetu seksielu on. Talle oleks antud märku, et see on tema viga, et asi on tema suhtumises, et tal pole õigust mitte millegi üle viriseda. Tema kallal oleks ilgutud, nii muuseas: ei no sa peeglisse oled vaadand vä? Temaga oleks käitutud eriti julmalt, kui ta oleks naisena rääkinud meestega seksist ja armastusest seda, mida ta räägib seksist ja armastusest naistega. Samasugusest andest hoolimata oleks teda koheldud teisiti. Mitte armastada naisi on mehe puhul hoiak. Mitte armastada mehi on naise puhul haigus. Kui mitte just kõige võluvam naine tuleks kaebama, et mehed ei suuda teda rahuldada? Me kuuleks tema välimusest, tema pereelust, kõige räpasemate detailideni, samuti tema kompleksidest ja probleemidest. See pole juhus, et kõik või peaaegu kõik tublid naised püüavad alates teatud vanusest iga hinna eest mitte väga kära teha. Ei ole vaja meile seletada, et küsimus on isiksuses või loomuses, et meile ei meeldigi provotseerida, et meie rida on ennekõike kodu ja lapsed. Vaadaku ainult, mis juhtub, kui me midagigi ütleme. Isegi kõige sõgedamat hiphopparit ei tuuseldata nii nagu naist. (lk 79)
Pärast mitmeid aastaid tublit, õiglast ja ausat uurimist olen ikkagi jõudnud järeldusele: naiselikkus on hoorus. Orjameelsuse kunst. Seda võib nimetada võrgutamiseks ja pöörata millekski glamuurseks. See on profisport ainult väga harvadel juhtudel. Massiliselt tähendab see lihtsalt harjumist allaheitliku käitumisega. Astuda sisse, vaadata, kas mehi on, püüda neile meeldida. Mitte rääkida liiga kõva häälega. Mitte väljenduda kategoorilisel toonil. Mitte istuda, jalad harkis, ehkki nii on mugavam. Mitte väljenduda autoriteetsel toonil. Mitte rääkida rahast. Mitte tahta võimu haarata. Mitte tahta autoriteetset positsiooni hõivata. Mitte prestiiži taga ajada. Mitte liiga valjusti naerda. Mitte olla ise liiga vaimukas. Meestele meeldimine on keerukas kunst, mis nõuab kõige jõulise kustutamist. Samal ajal meestel, vähemasti minuvanustel ja vanematel, puudub keha. Puudub vanus, paksus. Igasugune alkoholist punetav punnis kõhuga kiilakas maitselage munn võib endale lubada kommentaare tüdrukute kehade kohta, ebameeldivaid kommentaare, kui nad tema meelest piisavalt püssid pole, või vastikuid märkusi, kui teda pahandab, et ta neid trukkida ei saa. Need on tema soo eelised. (lk 84-85)
Kuidas seletada seda, et kolmekümne aastaga pole ükski mees tootnud ühtegi uuenduslikku teksti mehelikkuse teemal? Ise nii jutukad ja kompetentsed, kui on vaja naiste teemal targutada, miks selline vaikus asjades, mis neid endid puudutavad? Sest me teame, et mida rohkem nad räägivad, seda vähem ütlevad. Kõige tähtsama kohta, selle kohta, mis neil päriselt peades toimub. Võib-olla nad tahavad, et meie omakorda neist räägiks? Tahavad näiteks kuulda, kuidas nende grupivägistamised väljastpoolt paistavad? (lk 94)