Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2023/august

Allikas: Vikitsitaadid
jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember
  • "Ei," vastas Dorothy. "Uskuge mu sõnu. Me pole jõgede ja tähtede jaoks piisavalt tugevad. Algul me arvame, et oleme, aga me ei ole."
"Mida te sellega mõtlete, proua Orchard?" küsis Harriet.
"Ma arvan, et te võiksite kutsuda mind Dorothyks ja mina kutsuksin teid Harrietiks, kui tohib? Mida ma sellega mõtlen? Ma pean silmas, et on vältimatu, et me ehitame suure maailma keskele oma väikese maailma. Sest väike maailm on ainuke, mida me oskame luua."
  • Nõukogude süsteemi kindlustamise üheks lahutamatuks komponendiks oli pideva kontrolli kehtestamine kõige ja kõigi üle: arvukate vigade varjamiseks pidi leiduma alati mõni süüdlane, algas arveteklaarimise ja umbusu külvamise pikk vaevarikas periood.
    • Aigi Rahi, "1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas", 1998, lk 26
  • Tuleb meeles pidada, et õiglase päevatöö eest õiglase päevapalga nõudmises ei ole sooküsimust. Kõik eluks tarvilik on üldinimlik vajadus. Seetõttu on naistel kasulik küsida endalt, kas vahendid, millega mehed on enda seisundi majanduses paremaks muutnud, ei pruugiks olla neilegi kasulikud enda seisundi parandamisel. Mehed avastasid, et majanduslik emantsipatsioon saab tulla ainult poliitilise hääleõiguse kaudu. Juba 1838. aastal ütlesid tšartistid: "Ilma selleta (st hääleõiguseta) olete tegelikult orjad."
    • Esther Roper, "The Industrial Position of Women and Women's Suffrage", Manchester: Lancashire and Cheshire Women's Suffrage Society, u 1904, lk 2
  • Mitte mina ei kasuta rahvamuusikat, vaid rahvamuusika kasutab mind.
    • Veljo Tormis, cit. via: Immo Mihkelson, "Veljo Tormise jonn päästis regilaulu", Postimees, 7. august 2020, lk 16-17
  • Kui kunstnikud ei suutnud sel ajal veel Liivimaal leida piisavalt ainet oma romantiliste visioonide või klassitsistliku ideaali püüdlustele ning ihalesid enamasti suurte kunstimekade (Rooma, Šveits) poole, siis 18. sajandi lõpu humanismiprintsiipidest lähtuvatele õpetlastele-literaatidele pakkusid siinsed vastuolulised suhted materjali küllaga. "Aina ekstreemsused, aina vastuolud!" (Lauter Extreme, lauter Widersprüche!), nendib Krause, õppides lähemalt tundma Liivimaa olusid. (lk 28)
    • Hilkka Hiiop, "Johann Wilhelm Krause Liivimaa-ainelised joonistused", rmt: "Johann Wilhelm Krause", kd. 1, 1999, lk 21-70
  • "Tahan endale lemmiklooma," ohkas Harry. "Aga see peab olema niisugune loom, kes ei tee kära, oleks hästi puhas, ei näppa midagi ega nõua pidevat hoolt ja keda ei saa ära süüa."
"See on võimatu!" hüüdsid pöialpoisid.
  • Enid Blyton, "Poiss, kes igatses endale lemmiklooma", rmt: "Härjapõlvlane Itsitaja ja teised jutud", tlk Mare Vetemaa, 2004, lk 32

Tema nahk, kuigi selles oli surnud alasid,
oli ere võrreldes pimedusega,
mis end sest läbi uuristas. Kui ta kandis musta,
päästis see asja, nood piirkonnad olid puhanud
nagu hämarikus linn.

  • Aga kui me praegu õue läheme, kas siis saame aru, et elame uues ajastikus? Eestis mitte. Meie seisu võiks nimetada puhta keskkonna lõksuks. Me arvame, et meid maailma mured ei puuduta ja et me neid ei põhjusta.
Samal ajal kasutame me energia tootmiseks põlevkivi ja oleme halvas esirinnas CO2 koguselt inimese kohta. Me tarbime toitu, mis on toodetud teisel pool maakera vihmametsade hävitamise hinnaga, ja meie poole liiguvad teiste hulgas ka kliimapagulased, kellel ei jätku enam kodumaal puhast vett või kelle kodu ähvardab üleujutus.
Seega: ka meie õhus on uut ajastut tunda ja me ka ise õhutame seda takka.

Olen edasi liikunud. Loodan, et sinagi suudad seda.
Ja nii lihtsalt olengi ma kaotsis.
Võib juhtuda, et me selles elus
enam ei kohtu. Üksnes alasti taevas ühendab
meie kaugeid maailmu. Kui muutun üksildaseks, vaatan üles.
Kuidas sa ennast tunned? Oled õnnelik?
Ei midagi. Sinine, tühi, heatahtlik pilk. Anun tühja õhku.
Kuid sest pole kasu. Olen kui hõljuv puuleht.
Tuule õpilane. Ma ei järgi ei oksa
ega maapinda.
Vähehaaval õpin uskuma taeva sõnu.

  • Isa ütleb: "Hea küll siis, mina, Amber Brown... Miks sulle meeldib end nii kutsuda?"
Mina, Amber Brown, mõtlen selle üle järele.
Ma vastan: "See teeb mind tugevaks, kui ma end nii kutsun. Ma tunnen, et kuulun siis iseendale ega ole kõigest Amber Brown, sinu tütar ja ema tütar ja Mrs Holti õpilane... Ma olen mina, AMBER BROWN. Sina ei pea mind nii kutsuma. Ma pean lihtsalt teadma, kes ma olen. Ja ma tahan, et teised teaksid, kes ma olen."
Isa vilistab ja ütleb: "Sa oled vaid üheksa-aastane ja selles juba nii kindel."
Ma noogutan.
Seda ma tõesti olen.
Lahutus mõjub lapsele niimoodi.
Lihtsalt elaminegi võib lapsele niimoodi mõjuda.

Otse enne põgenemist
pomised sa võõrustajatele midagi
selle kohta, kuidas nad kindlasti peavad sulle külla tulema -
üle minu laiba.

Vihkan pidusid;
nad toovad minus esile halvima.

  • Freyja oli täna hommikul Sagale putru keetnud. Kuna puder oli lapsele tõenäoliselt sama ahvatlev kui kausitäis ussikesi, võttis Freyja abiks pudru peale pandud moosi. Saga kraapis moosi kuidagiviisi pudru pealt maha ja sõi ära ning hakkas siis putru tarmukalt mööda tuba laiali pilduma. Üks pudrularakas oli ilmselt maandunud Freyja pluusil, ilma et ta oleks seda tähelegi pannud, kuid tema vabanduseks tohib öelda, et tal olid käed sel ajal kahjude minimeerimisega tööd täis.
  • Chiyo juurdles omaenda kogemuse üle. Kuidas ta oli mõnda aega arvanud, et lein kuulub üksnes talle. Ja siis pandi ta tunnistama, et teised on samas paigas. Meil ei lubata seda endale hoida, mõtles ta. Leina ei saa purki pista ja omada. See nõrgub välja ja ühineb leinaojade ja -jõgedega, mis on juba varem olemas, suundudes kurbuse ookeani poole, mida ei märgita kunagi ühelegi kaardile. (lk 200)

                    Rõugearmilised lubjakiviseinad
piiravad ülekuhjatud õue,
                    mille keskel
                    tunglevad inimesed, lapates

CD-sid, juues oma jooke kesk lehmalatreid.
                    Sees on Bach
                    ja tänaõhtune öökull,
kelle kontrapunktilisi huikeid
sa kuuled enne, kui teda näed
                    maandumas kõrgel sarikate vahel just
                    nagu su unenäos lendamisest.

Mida tähendab olla nii haige
igatsusest, et lood rituaale,
mis ei vii kuhugi? Ainult olla
inimlik, ma arvan, ja vähem okei
kui loomad.

Ise laeva ma tahusin tammepuust,
heiskan purjed ja tõmban noota.
Ise olen ma kapten ja meeskond ja pruut,
kes sinistel saartel mind ootab.

Kaldal mürtsub orkester ja kõlab hurraa.
Langeb kolinal ankrukett.
Tühjus, üksindus. Rõõmuga embab mind taas
üks ahelais tuttav skelett.

  • Krista Kajar, "Laul valest", rmt: "Omaenese ukseni", 1982, lk 17

alamlehed