Krista Kajar
Krista Kajar (kodanikunimega Eha Pirso; 31. august 1943 Pärnu – 26. november 2013 Tallinn) oli eesti prosaist ja luuletaja.
Luule[muuda]
Läheme koidikul Sinnapoole kust puhub tuul
Keegi ei küsi millal tuleme tagasi
Puhkame piibelehel jalgu Ühele tähele teeme lõkke
See on märgiks kojujäänutele et kõik läheb hästi
Läheme koidikul Sinnapoole kust puhub tuul
Arukad arukased vangutasid päid meie arutuse üle
Aga keegi ei küsinud millal tuleme tagasi
- Krista Kajar, "*Läheme koidikul...", rmt: "Omaenese ukseni", 1982, lk 5
Sinu nimel on laulu nägu
ja laul on sinu nägu
tihenevas pimeduses õõtsumas
kurb
valge
õis
Sinu nimi on sõnum kaugetelt randadelt
mis olid olemas
kellegi unenäos
paljude aastate eest
Mälestus sellest unenäost
on sinu nimi
...
Sulgesin silmad ja uinusin
kauaks
võib-olla igaveseks
ja mu unedest sündisid
sadamad mered ja mandrid
linnad millele ise
nimed andsin
- Krista Kajar, "*Alati on purjed minekuvalmis...", rmt: "Omaenese ukseni", 1982, lk 6-7
Oo karavanitee
mille ääres pleegivad luud
sina oled lohutus väsinule
midagi hullemat
enam tulla
ei saa
Ta astub ja astub
ja ükskord pärale jõuab
ja kui ta siis näeb
õhinal kerkimas linnu
ta naerab
omaette ta naerab
Kes kujutleb seda naeru?
- Krista Kajar, "*Leekides linnu...", rmt: "Omaenese ukseni", 1982, lk 11
Ikka koju pärast tööd
vihmas lumelodus
Ikka koju pärast tööd
Mis ta on see kodu
Neli seina lagi uks
tuba kõige pisem
kus end naerda hingetuks
nuttes olla ise
...
Võõrad päevad võõrad ööd
võõraid aastaid rodu
Koht kus magad riidled sööd
Kus ta on siis
kodu
- Krista Kajar, "*Ikka koju pärast tööd...", rmt: "Omaenese ukseni", 1982, lk 12-13
Küll on need lõikuskuu õhtud nüüd
õrnad ja julmad
maal tundub lõputu pillerkaar
pillid ja pulmad
linnades saatused sõlmuvad
silmade meres
enese saatuse unustad
kõik on su pere
- Krista Kajar, "*Küll on need lõikuskuu õhtud nüüd...", rmt: "Omaenese ukseni", 1982, lk 13
Kuhu ei olegi tähtis ju
ainult enesest välja
teiste juurde kes samuti on
enesestminekunäljas
...
maailma iial ei lunasta
kas oma hingegi jaksad
endale sedagi sihti vist
minekul seada ei maksa
- Krista Kajar, "*Kuhu ei olegi tähtis ju...", rmt: "Omaenese ukseni", 1982, lk 14
nagu oleks
veel midagi valida
kui ollakse
sündinud
tuleb olla
eks veel ole valida
kuidas olla
aga
geeniuse geenid
vaid üksikuil päritud
teiste närvid ja veenid
juba nõtrusest näritud
...
eks valida
saab veel oma lahkumisviisi
kas viisakalt vaikselt
või halinal
jääjailt mangudes matuseviisi
...
tuleb minna
ent kuhu
keegi ei tea
oh teame et
mullaks ja lilleks
kuid huvitab mätta altki meid veel
mis taimeks me saame
ja milleks
- Krista Kajar, "*nagu oleks...", rmt: "Omaenese ukseni", 1982, lk 15-16
Nagu laps kes enam tuld ei karda
süütus lõbus tikkudega rapsib
Sähvab säde vaipa riidevarna
Lõkkab lõke sõbralik ja lapsik
Juba loomakene ilus väle
hüppab riiulile kardinale
vilkalt diivanil ja vaibal mängib
Kilkab laps ja rõõmsalt teda jälgib
- Krista Kajar, "Teadmishimu", rmt: "Omaenese ukseni", 1982, lk 16
Sa ütle kust saab naeratuseks jõudu
kesk halle päevi nagu une sõudu
sa lohuta et hirmud on vaid unes
ja argipäevas pole mingit õudu
Sest muinasjutus julge saab ju tasu
ja otsija kord kindlalt leiab õnne
Sa ütle et on otsimisest kasu
ka sel kes ilmaski ei leia asu
- Krista Kajar, "*Oh halli habemega muinasjutt...", rmt: "Omaenese ukseni", 1982, lk 17
Ise laeva ma tahusin tammepuust,
heiskan purjed ja tõmban noota.
Ise olen ma kapten ja meeskond ja pruut,
kes sinistel saartel mind ootab.
Kaldal mürtsub orkester ja kõlab hurraa.
Langeb kolinal ankrukett.
Tühjus, üksindus. Rõõmuga embab mind taas
üks ahelais tuttav skelett.
- Krista Kajar, "Laul valest", rmt: "Omaenese ukseni", 1982, lk 17
