Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2023/jaanuar

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember

Rahu - kas türanni armust?
Ei, ei miski väega!
Ainult antud vabaduse
pühitsetud käega!

Kui kord nii on ilmas rahu,
keegi siis ei eita,
et on aeg kõik sõjariistad
mere põhja heita.

Aga kuni nii ei ole,
tuleb mõõku vesta,
kui ka viimsepäevani peaks
aina sõda kestma!

  • Sándor Petőfi, "Sõda on...", tlk Ellen Niit, rmt: "Vabadus, armastus", 1964, lk 137
  • Kuigi paljud on esitanud uduseid argumente teemal, kuidas lohed võiksid tuld toota, ei ole see matemaatika ja teaduse seisukohalt vaadates lihtsalt võimalik. Võib ju olla, et loom saab tuld pursata väikeses, näiteks mardika mastaabis, kuid võimalus, et Boeingu mõõtu elukas saaks tekitada tööstusliku leegiheitja väärilise tulejoa, jääb füüsikaseadustele püüdmatuks. Lohed võivad ehk lennata, aga tuli nõuab liiga paljude sildade põletamist.
    • Rebecca C. Thompson, "Tuli, jää ja füüsika: "Troonide mängu" teadus", tlk Vahur Lokk, 2020, lk 197
[MacIver:] "Jah, üks ajaleht pakub viis tuhat dollarit."
"Summa suurusel pole arvatavasti mingit tähtsust. Igaüks, kes vähegi midagi teab, helistab kohe ja räägib kõik ära."
"On küll tähtsust." Mees tõmbas lipsu lõdvemaks ja võttis selle siis eest. "On inimesi, kes viie tuhande eest isegi telefonitoru ei tõsta, aga viiekümne eest võivad oma ema või hoopis ülemuse maha müüa." (lk 64)
[Melki Adso:] "Oh, kas tõesti?" hüüdsin ma imestunult. Kuid seejärel hakkasin kahtlema. "Aga Ristija Johannes tapeti ju palju kõrgemas eas!"
"Küllap vana Johannese pealuu asub mõnes teises aardekambris," vastas William tõsise näoga. Ma ei saanud kunagi aru, millal ta nalja tegi. Minu kodumaal, kui keegi ütles midagi naljakat, hakkas ta valjusti naerma, et kõik temaga ühineksid. William aga naeris üksnes siis, kui ta tõsistest asjadest rääkis, ja oli tõsine siis, kui ta oletatavasti nalja tegi.
  • Ma mõistan, miks peitub kokkamises nii palju hirme ja miks on köök sageli stressi, mitte lohutuse paik. Ma usun, et osaliselt on selles süüdi tänapäeva meisterkoka-kultus ja veelgi enam toidab seda hüsteeriline püüd täiuslikkuse poole, mis iseloomustab ajastut, milles me elame. Mina ei ole meisterkokk. Minus tekitab õudu, kui mind nõnda nimetatakse, ja ma hakkan täiesti siiralt vastu mulle ebaõigelt omistatud eksperdi rollile. Ma kordan veel kord ja jäängi kordama: kui me tõesti vajaksime enne kööki astumist eriettevalmistust ja eksperdioskusi, oleks inimkond juba kaua aega tagasi evolutsiooniredelilt pudenenud.
  • Suur suutäis ajab suu lõhki ja iga lind võib laulda ainult nii, nagu talle nokk on kasvanud, ja kui keegi teine arvab, et ta teise eluteed võib roosidega ehtida, siis ei tohi ta pahaks panna, kui teda kästakse sülest maha heita takjad ja karuohakad ja kõrvenõgesed, enne kui ta läheneb sellele, kelle eluteed ta tahtis ehtida.
  • Kuid Issand, meie jumal, kihutas inimesed paradiisist välja mitte selleks, et nad mõnuleksid, siidist nartsudele mõtleksid, armastusromaane loeksid, vaid selleks, et nad teeksid palehigis tööd ning litsuksid oma näod tihedasti otse vastu elu. Nii tunneb praostki tööd kui rasket orjust ja needust. Ta pole mitte maa isand ja selle käskija, vaid maa käsutab teda, ajab nagu härga ikka piitsaga taga ja praost on kuulekas ja rahul. Iga hetk, mis pole möödunud maa teenistuses olles, on asjata raisatud aeg, mis pannakse igale inimesele arvesse ja mille üle tuleb anda kibedalt aru siis, kui saabub viimne arvete kokkuvõtt taevas.

Mis on haav, kui mitte õis,
mis sureb maapinnale laskudes,
lõhnapaunake täis sõda, metsa,
tõrvikuid, pahandusi, mis juhtusid
ja on nüüd möödas. Haav on tuli,
mis vajub iseendasse.

  • Teadus annab meile telegraafi, elektrivalguse ja meditsiinilise diagnoosi ning ennetab ja ravib edukalt teatud haigusi. Religioon annab aga hingeravi kujul mõne jaoks rahu, moraalse tasakaalu ja õnne ning ennetab teatud haigusi sama hästi kui teadus, ja mõne inimese puhul isegi paremini. Ilmselt on maailma aaretelaeka avamiseks nii teadusel kui ka religioonil sobiv võti selle jaoks, kes seda vaid kasutada oskab. Sama ilmne on aga, et kumbki neist ei ole ammendav ega välista teise samaaegset kasutamist. Miks ei võiks maailm olla niivõrd keerukas, et koosneda paljudest üksteisega põimunud reaalsustest, mida tuleb ka erinevalt käsitleda?
Ja ennäe, päike tuligi mu tuppa.
Tuli sõbralikuna ja istus mu lihtsa laua juurde, jõi kannust vabarnaviina ja kiitis. Siis algas me jutuvest.

    "Ütle, päike, mulle, kus on ilma ots?"
    "Sääl, kus sulab maailm, kuivab meri, sääl on ilma ots."
    "Ütle, päike, ütle mulle, kes on inimene?"
    "Leivasööja, lihasööja, hädaldaja – see on inimene."
    "Ütle, päike, ütle mulle, tead sa, mis on õnn?"
    "Magamine, õgimine, raiskamine – see on teie õnn."
    "Ütle, päike, ütle mulle, mis on ülim õnn?"
    "Maailm, meri, mets ja taevas – kõik on ülim õnn."

  • Püüded määrata üldkehtivaid väärtusevahesid erinevate olendite vahel lõpevad ikka sellega, et olendeid hinnatakse selle järgi, kas nad tunduvad meile, inimestele, lähemal või meist kaugemal seisvat. See mõõdupuu on läbinisti subjektiivne. Kes meist teaks, mis tähendus on teistel olenditel iseeneses või maailmatervikus?

Veel teda pole — ta on eos
kui sõna, muusika ühtaegu,
tal kõigega, mis elab praegu,
on alles rikkumatu seos.
...
Kui leiaksid mu huuled vaid
ürgkeeletuse, mille uhas
kristalne kõla, sünnilt puhas
ja puutumatu, täidaks maid!

Jää vahuks, õhin Aphrodites,
ja, sõna, kõlaks pöördu taas,
ja karda häbi, inimraas,
ürgalgusega ennast liites!

Ära kaeba, ära vaeva
südant musta murega!
Tõsta silmad, vaata taeva —
tähed hakand särama.

Üleval, seal kõrgel, kaugel
igavene helde vaim.
Und ei iialgi ta laugel,
tema hoolel iga taim.

Vaata ometi ja märka:
oras uinub lume all —
eks ta ikka jälle tärka
kevadel, sel tuleval.

  • Mihkel Veske, "Sügisesed mõtted", rmt: "Kas tunned maad", 1996, lk 35

[Segismundo:] Ja näeme tõesti - elame
ju kummalises maailmas,
kus elamine ongi üksnes unenägu.
Ja nagu nüüd ma kogemusest tean,
näeb inimene sellest und, kes on ta -
nii kaua, kuni üles ta ei ärka.
Und kuningas näeb sellest,
et ta on kuningas, ja pettelummas
eks valitseb ta, käsutab ja korraldab;
ent ülistused, mis ta maailmalt
saab laenuks, tuulde kirjutab
ja põrmuks muudab surm
(see hirmus õnnetus!). Las katsub
see valitseda, kes saab aru,
et tema äratajaks
on unenägu surmast!

  • NOTSU (üllatunult): Oo, tere! Ah et mis see on või? See on minu tehtud Lõks ja ma ootan, et Elevants siia sisse lendaks.
ELEVANTS (kole pettunult): Oo! (Pärast pikka pausi): Ikka tõesti või?
NOTSU: Täpselt nii.
  • Haigla ooteruumi seinal oli kõige koledam maal, mida Peter Stenlund oli näinud. Kui pingutada, võis ehk ette kujutada, et sellel on naise ülakeha, aga pigem oli tegu lihtsalt kokkusulavate sinakashallide toonidega. Paiguti võis näha paksemaid känkraid, mis meenutasid kuivanud kaerahelbeputru. Äkki keegi teine, kes oli maali ees terve päeva veetnud, oli sellest tüdinud ja sellele putru visanud?
    • Eva Frantz, "Sinine villa", tlk Kadri Okas, 2022, lk 64
  • Heveapuud kasvasid kõikjal Amazonase jõgikonnas, tarvis oli ainult palgata indiaanlased, kes puudelt mahla koguvad, siis mahla suitsutamiskuuridesse viivad ja pärast toorkummi pallid jõel allavoolu saadavad, et need maalt välja viia.
Ja paljud olidki niimoodi rikkaks saanud. Manauses oli inimesi, kes elasid nagu printsid. Kuid Carterid polnud sellised. Mahla kättesaamiseks heveapuudelt on vaja indiaanlasi, kes tunnevad metsa ja teavad puude hingeelu. Indiaanlased aga on uhke rahvas, kes elavad omaenda elu. Kui neid orjadena kohelda, ei hakka nad vastu ega streigi, nad lihtsalt sulanduvad tagasi metsa, lähevad oma hõimu juurde ja kaovad jäljetult.
  • Eva Ibbotson, "Reis Merejõele", tlk Allan Eichenbaum, 2004, lk 47-48
  • Mõtsa saa-i istutada, kasuma panda. Mõts piät esi kasuma. Mõtsu jääs iks veedümbäs, puupõllu, puuistanduse tuleva asemale, inemine pitsitas luudusest vällä mis pitsita and. Mõtsast, puiest, eläjist, tüütegijist. Mõts võetas maaha, mõtsa iist saa rahha, raha iist saa mõtsa maahavõtmise massinit. Raha iist saa sõita koheki, koh mõtsa viil alale om.
  • Olin jõudnud järeldusele, et maailmas on väga vähe ameteid, mis nõuaksid sama palju aega ja sama vähe pingutust kui jälgida üksi elava ja kodus töötava romaanikirjaniku elu.
    • Kikuko Tsumura, "Ei ole olemas lihtsat tööd", tlk Ülle Jälle, 2021, lk 10
  • Peeter Põlluga seoses tuleb mulle meelde - see oli vist 1936. või 1937. aastal - näitus Kunstihoones: "Vabariigi sünd" Sellel näitusel oli esitatud mitmesuguseid dokumente, muude hulgas ka väike paberitükk, millele oli Konstantin Pätsi käekirjaga pliiatsiga kirjutatud: "Ülemjuhatajale. Palun saatke reamees Põld Tartusse ülikooli korraldama." Minu meelest oli see lihtsalt tore! Nii väike paberitükk ja nii lühike lause! Aga kui suur sisu!
Kultuur on ikka tapariistade täiendamist tähendanud ja on ikka laiemaid ringkondi tapma õpetanud, pühendades ja suursugustades tapmist usu, kõlbluse ja õigusega.
  • Praegune majanduskasvu mudel on paratamatult destruktiivne, sest see põhineb elukeskkonna rüüstamisel ja uute alade hõivamisel, sarnanedes kohati sõjalise vallutuse, kohati lihtsalt röövimisega. Kui destruktiivsest mudelist ükskord õnnestub vabaneda, tuleb tahes-tahtmata üle minna kontributiivsele mudelile, kus osapooled ei võistle mitte selles, kes suudab teiste arvelt rohkem hõivata, vaid selles, kes suudab kogukonna heaks rohkem ära teha. Kohalikke ressursse mitte ei kurnata välja, vaid võimendatakse kohalikke loovaid jõude. Tõsi küll, kõigi panus ei saa kunagi olla võrdne, kuid paratamatud puudujäägid peab korvama vastastikune abi, mis ongi inimühiskonna kõige vanem ja kõige tugevam sideaine.

alamlehed