Syrell Rogovin Leahy

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Syrell Rogovin Leahy (sündinud 4. jaanuaril 1935 Brooklynis New Yorgis) on USA kirjanik ja keeleteadlane.

"Armulugu"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Syrell Rogovin Leahy, "Armulugu", tlk Tiina Tiiman, 1995.


  • Peale Empire State Buildingi ja Vabadussamba teadis tüdruk New Yorgis üksnes Waldorf-Astoria hotelli. Ta seadis sammud sinnapoole, vähemalt ta ise arvas nii, eeldusel et teejuhatus oli õige olnud. Teejuhatamine oli olnud paljusõnaline ja segane. Seal, kust ta tuli, rääkisid inimesed selgelt ja konkreetselt. Nende intonatsioon ei olnud nii laulev ja nad ei žestikuleerinud nii palju. Tundus, justkui oleks ta välismaale saabunud. (lk 5, romaani algus)
  • Tänav, mida mööda ta parasjagu astus, kandis Lexingtoni avenüü nime. (Talle teed juhatanud mees oli kõvasti kätega vehkides öelnud nii: "Vaata, kullake, tänavad jooksevad ühtepidi, avenüüd aga teistpidi. Seal on ida, seal aga lääs. Taipasid? Nüüd on linn sulle selge.") Keegi polnud talle eales seletanud, kui lihtsalt ja kavalalt kogu linn oli planeeritud. Juba mõne minuti pärast oli ta veendunud, et oskab ise teed leida. (lk 6)
  • Mees osutas peaga eskalaatorite poole. "Lähme."
Sõit üles kestis kaua. Tüdruk astus liikuvalt trepilt vaibaga kaetud avarasse vahekäiku, mida palistasid ümberringi uhked, kuid praegu suletud kauplused — vaateakendel idamaised antiikesemed, nahkkaubad, kleidid, millega ta kuskile minna ei oskaks, kui tal ka nende ostmiseks raha oleks. Ta astus aegamisi, iga vaateakna juures peatudes. Vihmavari, mis paneb vihmast ilma igatsema. Kõigis vikerkaarevärvides sillerdav kristall. Tüdruk oli kuulnud, et siin on ilus ja elegantne, kuid tegelikkus ületas kõik tema ootused.
Nad läksid läbi vestibüüli, möödusid liftidest ja jõudsid uude saali, mille põrandat kaunistas ringikujuline mosaiikmuster.
"Seda kutsutakse Elurattaks," teatas tüdruku tõrges kaaslane.
"Mida nimelt?"
"Mosaiiki, millel sa seisad."
Tüdruk silmitses põgusalt põrandat, siis tõstis pilgu tohutule kroonlühtrile pea kohal ja hüüatas imestusest: "See on enneolematult vapustav!"
"Arvatavasti küll."
"Ripatseid on kindlasti oma tuhat tükki."
"Vähemalt."
"Kas te käite siin sageli?"
"Harva. Mõnikord siis, kui tahan Lexingtoni avenüült otse Park-avenüüle jõuda."
"See ületab kõik mu ootused." Tüdruk silmitses võlutult helkivate klaasripatsitega lühtrit, sellest vaatepildist tekkinud lummus sarnanes peapööritusega. "Kodus ütlesid kõik, et New York pole üldse selline, nagu ma ette kujutan. Mulle räägiti, et see on räpane ja inimesed on südametud. Aga ma teadsin, et nad eksivad." (lk 9)
  • Mees ütles juhile aadressi, see ei olnud nummerdatud tänav ega avenüü - tõepoolest, kõlas justkui Broadway, kuid see pole võimalik, sest kõik viimseni teavad, et Broadwayl ei elata -, nii polnud tüdrukul õrna aimugi, kuhu teda viia kavatsetakse. (lk 10)
  • Kellegi kodu tähendab kindlasti tassi kuuma kohvi, kui majas on lapsed, siis võib-olla ka kuuma kakaod. (lk 10)
  • "Kuidas sa Lexingtoni avenüüle said?"
"Kõndisin."
"Sa kõndisid, kohver käes, Üheksandalt avenüült Lexingtonile kell kümme õhtul?" Mehe hääles kõlas umbusk.
"Kell oli vist üheksa, kui ma tulema hakkasin."
"Kas sa ei tea, et New Yorgi tänavatel on hilja õhtul üksinda ohtlik käia, Frances." MacIver ütles seda lahkelt, justkui sõber head nõu andes.
"Mina ei tülitanud kedagi ja keegi ei tülitanud mind." (lk 11)
  • Mees seisatas valgustatud reklaamiga Pragmatique'i-nimelise poe ees. Selle vaateakendele oli välja seatud igasuguseid ebapraktilisi esemeid, mida võid kanda vihmaga, kuid tegelikult 11saad ikkagi märjaks. (lk 11-12)
  • Frankie oli tahtnud just säärast New Yorki näha, kus inimesed teevad seda, mida ise tahavad. Ta oli viibinud linnas üksnes paar tundi ning oli juba avastanud üht-teist erilist ja põnevat. "Kuidas võib mõnel inimesel olla selline nimi nagu Shiskin-Wright?" küsis ta, keel paindumas vaevu nime esimest poolt ütlema.
"See kuulub kahele inimesele. Naine on Naomi Shiskin, mees aga Everett Wright. Nad elavad koos, kuid ilma pühade abieluköidikuteta. Kas sa oled sellisest võimalusest kuulnud?"
"Muidugi olen ja minu meelest on see väga vahva. Arvatavasti on palju romantilisem abiellumata koos elada."
"Wright arvab küll nii. Shiskin vist pole selles päris kindel." (lk 13)
  • "New York on imeline linn." Tüdruk tundis, et endine õhin tärkab jälle. Kõik oli tõepoolest tõsi. "Lõbutüdrukud Lexingtoni avenüül, kuldse südamega politseinik, tubadeta korterid. Ma tõepoolest ei usu oma silmi."
"Ja ookean kõigest tunni tee kaugusel," lisas MacIver eelnenud loetelule.
"Ainult tund aega sõita. Kujutle vaid, et ookean võib olla nii lähedal." (lk 14)
  • Frankie määris veidra välimusega juustu ümmargusele saiaviilule ja lõi hambad sisse. Ta hüüatas imestusest, kui tundis suus selle teravat maitset. "Ma pole kunagi varem midagi niisugust söönud."
"Gorgonzola," selgitas MacIver. "Sulle on see ilmselt pisut liiga vägev."
"Oh ei." Frankie neelas suutäie alla ja võttis lonksu kohvi.
"Imehea. Täiesti vapustav." (lk 14)
  • [Frankie:] "Sa elad kindlasti põnevat elu."
[MacIver:] "Eemalt vaadates ainult tundub nii."
"Kas tõesti?"
"Ma ei nurise elu üle. See pakub rahuldust. Põnevus tähendab erinevatele inimestele erinevaid asju. Võib-olla tähendab see soovi ise kellegi elu elada. Mulle meeldib minu oma, põnev või mitte." (lk 17)
  • "Ma poleks uskunudki, et sul on vannitoas suur peegel," ütles Frankie.
MacIver naeratas. Frankie arvates ei naeratanud ta eriti tihti.
"See on minu tütre jaoks," ütles ta. "Ta on kaksteist ja tahab end kogu aeg peeglist näha, kindluse mõttes. Ta valis selle peegli ise välja. Sel nädalal lasen peegli seinale panna. Mõne aasta pärast ehk ei pea ta sinna enam nii tihti vaatama. Siis on ta juba kindel." (lk 17)
  • "See tunnel," jätkas mees päris rahulikult, osutades otse ette, "oli maailma pikim, kuni paar aastat tagasi Šveitsis veel pikem ehitati. Kas sa oled kunagi tunnelis sõitnud?"
"Eile sõitsin," vastas Frankie. "Bussiga."
Läikivate kahhelkiviseintega tunnel meenutas haiglat.
Huvitav, kas neid seinu siin kunagi ka pesti. Tegelikult ei saanud rääkida seintest, tegu oli üheainsa lõputu tee kohal kaarduva võlviga. Ei kurve, ei nurki. Pealegi oli tunnel väga pikk. Frankie ei saanud enne arugi, et oli pingul olnud, aga kui märkas tunneli otsa, siis tundis kergendust. "Nüüd ma mõistan, mida tähendab väljend: valgus tunneli otsas."
"Kas sa kartsid?”
"Vist küll."
"Mina arvasin, et sa oled vapper."
"Nii ainult tundub eemalt vaadates." (lk 18)
  • "Ma ei ole eales suutnud endale ookeani ette kujutada." Seda öeldes üritas Frankie siiski viimast korda katsetada, kuid asjata. "Järve ääres olen püüdnud seda mõttes ääretuks kujutleda, aga see pole õnnestunud. Kuidas ka ei proovi, ikka on kallast näha."
"Seekord küll mitte."
Edasisõidul veendus tüdruk, et Maclveril on õigus. Ta oli näinud enda ees piiritusse kaugusesse ulatuvat maad, kuid mitte kunagi vett, siin aga polnud veeavarusel lõppu näha. (lk 18)
  • Frankie kõndis mööda kaldteed otse üles ja läks põiki üle platvormi. Ja seal oligi tema unistuste ookean, mida ta ette ei olnud suutnud kujutada, vasakult paremale laius liivane rand, praegu tühi ja kõle, kuid täiesti tõeline. Üksnes liiv ja taevas ja vesi.
Ilm oli väga külm ja tüdruk tõmbus kössi. Valgeharjalised lained sööstsid randa ja taandusid vahurada maha jättes. Tema ees oli Atlandi ookean.
"Kas see on sama uhke kui Waldorf?" küsis MacIver tema kõrval käsipuu juures seisatades.
Frankie noogutas. "Uhkem," vastas ta, kuid sõna kadus tuule ja ookeani kohinasse. (lk 19)
  • Rand oli tühi nii kaugele, kui silm ulatus, liiv sile ja jooksmiseks väga sobiv. Kennyle oleks see väga meeldinud. Kenny oleks jooksnud siit piki randa nii kaugele, kui silm ulatub — läheks justkui lennates, mustad supelpüksid jalas, nii et liiv tuiskab. Frankie nägi teda alati jooksmas. Isegi kõige kohatumates paikades — lumega kaetud põldudel teeäärsete bussipeatuste juures, terve selle vana-aastaõhtu — Kenny oli aina jooksnud. Vanema õena mäletas ta Kennyt alati jooksmas, alates komistavast kaheaastasest südi kümneaastaseni, kes teadis, et ei tule esimeseks, kuid ikkagi jooksis, lihtsalt lusti pärast.
Hoolimata põskedele valguvatest pisaratest jälgis Frankie Kennyt, väikest kauget täpikest. Niikaua kui ta Kennyt nägi, niikaua kui ta suutis Kennyt ette kujutada, suutis ta uskuda. (lk 20)
  • Frankie seisatas peaaegu veepiiril, oodates järgmist lainet. Hetke pärast see tuligi. Tema lähenedes oli vesi taandunud ning nüüd jälgis tüdruk uut lainet rannale sööstmiseks hoogu võtmas. Vahupiisad tuiskasid õhku ning ta sirutas paljad käed neile vastu. Frankie hüüatas, kui peopesa märjaks sai. Vesi oli kibekülm. Ta astus sammu lagasi ja oleks peaaegu tasakaalu kaotanud, kui MacIver teda kindla käega toetanud poleks.
"Tänan." Ta naeratas mehele otsa vaadates ja limpsas peopesa. "See on soolane," ütles ta üllatunult. "See on tõesti soolane."
"Kas Ohios seda ei õpetatud?" naeris MacIver.
"Ma ei uskunud." Nututuju oli möödas ja Frankie tundis ookeanist uuesti ehtsat rõõmu. Ta limpsis nimetissõrme. Seegi oli soolane. (lk 20-21)
  • "Kuule, Frankie —" Mees palus mööduvalt ettekandjalt arvet ja pöördus siis uuesti tüdruku poole. "Ma kavatsen sulle New Yorki tutvustada."
"Pole vaja." Frankie oli püsti tõusnud ja sikutas mantlit paksu kampsuni otsa.
"On küll, ja rohkem kui kellelgi teisel, keda ma kunagi kohanud olen. Vaatamata sellele, et sul õnnestus öösel Üheksandalt avenüült Lexingtoni jõuda, ilma et sind oleks paljaks röövitud või veel midagi hullemat juhtunud, puudub sul loomulik immuunsus igasuguse ohu suhtes ja midagi säärast ei tohi sa enam kunagi korrata."
"Ei," kordas tüdruk kajana, kuid ei kuulanud teda hoopiski.
Tal oli peatuspaik kaheks järgnevaks nädalaks, püsavaks ajaks, et midagi korraldada, leida tuba ja tööd, lasta juukseid lõigata ja tutvuda linnaga. Ta oli teadnud, et see kõik on imeline, aga ta ei oleks osanud arvatagi, et see sünnib kõigest ühe päeva jooksul.
Tema kõrval pidas MacIver jutlust kurjast linnast, metroost, üksinda pimedas kõndimisest. Ta rääkis terve tee, kui nad autosse olid istunud ja bussijaama sõitsid, Frankie aga ei kuulanudki teda. (lk 22)
  • Frankie võttis suuna võlvkaarele ja sinna jõudes pööras paremale, tajudes iga rakuga erutavat rahuldust teadmisest, et on Viiendal avenüül. Ta kõndis rahulikult, aeglustades aeg-ajalt sammu, et silmitseda mõnda inimest või koera, või hoopis selleks, et tänavat uurida. Teda hämmastas see viis, kuidas avenüü muutus. Just siis, kui ta oli harjunud kõrgete elumajadega, tulid nende asemele kauplused ja seejärel vanad luitunud majad soliidsete kontoritega, kuhu igaüks lausa tänavalt sisse ei astu. (lk 23)
  • Kolmeteistkümnenda tänava ületas ta eriti hoolikalt. Kord oli tema ema keeldunud Tänupüha ajal kolmeteist inimest laua äärde paigutamast ja nooremad pidid tema eelarvamuse pärast eraldi väiksema laua taha istuma. Kust see kõik alguse saab, mõtles Frankie endamisi, vaadates mõlemale poole enne Neljateistkümnenda tänava ületamist, sest see polnud ühesuunaline. Oli siin tegemist saatuse iroonia või hoopis mõne kurja vaimu tegutsemisega? (lk 23)
  • Kõigepealt leidis Frankie üles Empire State Buildingi. Siis silmas ta hiigelkaubamaja, vaateakendel fantastilised jõulukaunistused. Ta liikus neist mööda koos emade ja väikelastega, beebidega, kes pärani silmi ringi vaatasid. Neil olid lohukesed põskedes ja nad olid nii armsad, et Frankie vaatas neid naeratusega, unustades kaunistatud vaateaknad.
"Ta on nii armas," ütles Frankie noorele emale enda ees.
Naine tänas teda särava naeratusega. "Ta vist leiab, et teie olete palju huvitavam kui see aken."
"Minagi arvan sedasama." (lk 24)
  • Viiendal avenüül oli midagi viga. Nagu too mees pangast, võeti siingi elu liiga tõsiselt. Frankie oleks tahtnud ajalehte osta ja tassi kohvi juua, kuid siin polnud see võimalik. Ta oli aeglustanud sammu, sest tahtis kõike ümbritsevat näha, aga tänavad olid rahvast tulvil ja kõik peale tema kiirustasid kuhugi. (lk 25)
  • Ta keeras liuväljale selja, vaatas otsivalt ringi, kus saaks tassi kohvi või hoopis hamburgeri, sest keskpäev hakkas kätte jõudma. Siis köitis lillekaupluse vaateaknal tema tähelepanu midagi enneolematut.
Midagi sellist polnud ta kunagi varem näinud. See polnudki nagu lill — see oli sõnulseletamatu. Frankie astus kauplusesse, talle lõi vastu soe niiske õhk.
Ta küsis müüjalt: "Kas see seal aknal on ehtne?"
"See on paradiisilill," vastas noormees. "Kasvab Havail." (lk 26)
  • Frankie leidis veel ühe lillekaupluse - ta ei teadnud enam oma täpset asukohta —, astus sisse ja ostis kolm valgete õitega krüsanteemioksa, müüjanna silmitses lilli pakkides kahtlustavalt tema varasemat ostu. Hiljem, seekord oli see vist kusagil ida pool, märkas ta poeaknal tulpe ning läks ja ostis kaks roosat ja kaks kahvatulillat tulbiõit. Paar kvartalit edasi aimas ta veel üht seninägematut lille, veidi krüsanteemi moodi, kuid mitte krüsanteem. Need olevat pärit Aafrikast, rääkis müüja kolme õit valgesse paberisse pakkides, ja pani lilled talle kaenlasse eelmiste juurde. Frankie arvas, et nüüd ehk aitab, aga ta ei suutnud vastu panna hunnitutele punastele tiigerliiliatele ja siis viimaks veel millelegi väga õrnale, mis osutus keerulise nimega orhideeks. (lk 27)
  • Tagasiteel tegid nad väikese kõrvalepõike, et Frankie näeks McDougali alleed, tänavat, mis pärit justkui ammumöödunud aegadest, otsekui oleks möödanikust kaks rida maju võetud ja need Washington Square Parki lähedale maha asetatud.
"Siin tahaksin ma elada," ütles Frankie unistavalt. "Minu väike majake minu väikesel kodutänaval."
"See maksab palju."
"Pole midagi. Kõik maksab. Ja mõnikord on asi seda väärt." (lk 30-31)
  • Frankie silmitses lõbusalt Naomit. Küll need newyorklased on kummaline rahvas. Ühelt poolt olid nad veidruseni väljapeetud nagu näiteks need hommikused pangateenistujad. Ja teisalt kutsusid nad su enda koju pärast paari lauset ja hakkasid kohe sinu elu korraldama. Kodus ei keelduks keegi sulle sajalist lahti vahetamast —, kuid samuti ei kiputaks pärast paari veinisõõmu sinu korteriprobleemi lahendama.
"Kus sa töötad?" küsis Frankie.
"Ühes keskmise suurusega pangas. Arvatavasti pole sa sellest kunagi kuulnudki."
Ja kõik nad töötasid pankades! (lk 31-32)
  • [Frankie:]"Sa tunned neid vist väga hästi."
[Naomi:] "Nägin tema naist täpselt viis minutit, kui ta enne jõulu lapsed siia tõi. Selguse saamiseks pole rohkem tarviski. Pangas pean ma iga päev otsustama ja ma ei tohi eksida. Sinu suhtes ma ei eksinud. Nägin seda all lifti juures kohe. Aval, kuid mitte liiga. Kinnine, kuid mitte ülearu. Sellised on Kesk-Kirde osariiklased. Nad tunduvad lahedad, kuid ei või kunagi teada." (lk 32)
  • Frankie'le mees meeldis, talle meeldis, kuidas mees kätt surus, kuidas ta justkui möödaminnes Naomi õlga puudutas. Mehel olid tillukesed vuntsid ja peaaegu sama tumedad juuksed kui Naomil, aga muus osas olid nad täiesti erinevad. Everett istus Naomi kõrvale ja tõstis jala üle põlve. Tal olid jalas mustad püksid, seljas tumedamustriline lahtise kaelusega triiksärk, selle peal sviiter, mis ilmselt kuulus komplekti särgiga. Kogu tema rõivastus nägi välja pigem elegantne kui sportlik. Niimoodi kõrvuti diivanil istudes, joogiklaasid käes, olid nad pärit justkui mõnelt; fotolt newyorklaste komplitseeritud elustiili kujutavast ajakirjast. (lk 32-33)
  • "Nojah, selline see Everett siis ongi," sõnas Naomi.
[Frankie:] "Minu arust on ta hirmus kena."
"Ta on täiuslik." Naomi sulges silmad ja naeratas. "Oled sa kunagi kohanud mõnda täiuslikku meest?"
"Ei, ei ole."
"Kui sa sellist kohtad, siis hoia temast kümne küünega kinni." (lk 33)
  • Frankie heitis pilgu Kenny käekellale. See oli juba kolm minutit taga ja alles kahe tunni eest oli ta kella õigeks keeranud. Ühel päeval jääb see lõplikult seisma ja siis ta küll ei tea, mida peale hakata. Ta oli juba kodus kellassepal seda parandada palunud, aga meister oli mõtte maha laitnud. Sellist kella ei osteta igaveseks, seda kella kantakse seni, kui see katki läheb, siis aga ostetakse uus. Kellassepp muidugi ei teadnud, et see oli Kenny kell. (lk 39)
  • Maclverilt kuulis ta, et seda linnaosa nimetati Greenwich Village'iks. Frankie kõndis Broadwaylt, kus korter asus, Washington Square Parki ja sellest läbi. Täna oli neljas jaanuar ning üliõpilaste talvevaheaeg kestis alles. Pargis võis näha igasugust rahvast. Mänguväljakul olid väikeste lastega noored emad. Lisaks vanu mehi ja vanu naisi. Piki pargiteid ruttasid üksikud hästirõivastatud nooremad inimesed, justkui hilineksid kohtamisele. Mõned jalutasid koertega. Ja siis oli seal veel üht sorti kurbi, tühja pilguga mehi, kes sihitult ringi lonkisid või pinkidel pikutasid, ja kõhnu ning kärmeid mehi, kes kärmel sammul ringi liikusid. Maclver oli teda hoiatanud meeste eest ja selliste meeste eest eriti: ta on noor, ta on ilus (ütlus oli Frankie't rõõ­mustanud, kuid ta ei näidanud seda välja), ta olevat kerge saak New Yorgis valitsevatele ohtudele, taskuvarastele ja narkootikumimüüjatele kõigepealt. Maci hoiatuse peale, et ta midagi väärtuslikku nähtaval ei kannaks, oli ta mehele selgitanud, et ta ei võtnud ehteid ühes. Ema asjad jäid tädi Betty juurde hoiule ja Kenny kella ei pea ju keegi väärtuslikuks.
Tol hetkel - see oli kaks päeva tagasi, kui MacIver pakkus talle kaheks nädalaks peavarju - oli ta mehe manitsusi pisut liialdatuks pidanud; aga praegu neid veidraid ja õnnetuid olendeid vaadates ei olnud ta selles enam nii kindel. (lk 39)
  • MacIver oli läinud veel kaugemale, kirjeldanud üht käsikähmluse vormi, selgitades, kuidas ennast ründamise puhul kaitsta. See oli ilmselt küll ülearune, ka praegusel hetkel. Need mehed tundusid mannetud. Alkohol või narkootikumid olid kogu elujõu neist välja imenud. Selleks et temasugust sitket noort naist rünnata, peab neid terve hulk olema. Vaatamata sellele meenus talle MacIveri jõhker nõuanne ründajale põlvega kubemesse virutada. Mõte ajas talle judinad ihule. Ta polnud just päris kogemusteta ja teadis sõprade kaudu, et meesterahva kube on õrn ja vaga tundlik. Ta ei suutnud end kuidagi kujutleda toimimas MacIveri soovitatud viisil. (lk 39-40)
  • "Lauda katma hakates tegin ma selle kapiukse lahti," ütles Frankie kapile osutades. "See on klaase täis."
"Ma tean."
"Sa ütlesid sõbrannale eile, et klaasid on otsas. Neis on lilled."
"Ma valetasin." Välgatus ilmus ja kadus mehe pilgus. "Mul polnud tuju talle juua pakkuda. Kellegagi koos juues peaks tundma teatud hingelist lähedust, mida ei saanud minu kohta öelda."
"Arvasin — et sa võib-olla unustasid."
"See oli puhas ja selge vale." (lk 41)
  • [MacIver:] "Kui kõik vestlused ühesuguseks muutuvad, tuleb midagi ette võtta." (lk 42)
  • "Sinu kell jääb taha."
Frankie heitis pilgu Kenny käekellale. MacIveril oli õigus. Kell jäi tublisti taha. "Sest pole midagi."
Mees silmitses kulunud käekella oma randmel. Vahest ainult rihm oli suhteliselt uus. "See kuulus mu isale. Kell oli temaga Teise maailmasõja ajal Vaiksel ookeanil."
"Minul on mu venna kell."
Pärast viimast lauset tekkis vaikus ja selles kumises välja ütlemata jäänud mõte.
"Kui vana ta oli?" küsis MacIver.
"Seitseteist."
"Millal see juhtus?"
"Novembris."
"Kas sa teadsid seda ette?"
"Teadsin ammu. Mõnel küll veab ja need paranevad. Kennyl aga ei vedanud."
"Tal siiski vedas," ütles MacIver. "Tal olid sina." (lk 43)
  • "Need naised -", Frankie tundis kergendust, et nad enam Kennyst ei rääkinud. "Kas tõesti on nad tegelikult kõik kenad tüdrukud, keda mingi äpardus on sundinud halvale teele minema?"
"Pole tõsi," vastas MacIver. "See on poeetiline väljamõeldis. Võib-olla paar tükki neist. Mõned üksikud." (lk 43)
  • [Frankie:] "Kas ta kadus?"
"Jäljetult, nagu öeldakse. Mitte keegi pole teda enam näinud, ei elavalt ega surnult. Vähemalt ei tunnista keegi seda."
"Kindlasti on just teadmatus tema perekonnale kohutav."
"Nii see on."
"Meil oli olukord hoopis teistsugune. Me teadsime, et see juhtub, kuid täpset hetke mitte. Tühjusetunne on kindlasti samasugune. See hommik, kui ma üles ärkasin ja Kennyt enam ei olnud..." Seda hommikut meenutades Frankie jätkas: "Kui mul ei olnud enam kellelegi "tere hommikust" öelda. Kõik oli nii vaikne." (lk 44)
  • Veider, et isegi jalutama minnes tuli lukustada korteriuks, nagu lahkuksid vähemalt nädalaks. (lk 44)
  • "Vaata, kui imetore." Paar kvartalit eespool säras tuledes võlvkaar.
"Tegelikult on see üleni tahmane," ütles MacIver.
"Nii kaugelt pole näha."
"Võib-olla saladus selles peitubki, et asju tuleb vaadata õigest kaugusest."
"Aga eemalt vaadates ei näe detaile ega materjali Kas sina ise mõnikord artiklit kirjutades ei sekku asjasse?"
"Mõnikord."
"Sa ei ole ju sedasorti reporter, kes ainult märkmeid tehes pealt vaataks, kui kellelegi liiga tehakse." Frankie suust ei kõ­lanud see küsimusena, kuigi oli nii mõeldud.
MacIveri hingeõhk auras talvises õhus. Nad lähenesid Washington Mewsile Viienda avenüü poolsest otsast. "Ei ole," vastas mees, otsekui oleks ta küsimuse või oma moraaliarusaamade üle pikemalt järele mõelnud. "Seda ma ei teeks."
"Siis ei tähenda natuke tahma midagi," lausus Frankie rõõmsameelselt. (lk 46)
  • Frankie oli Nelja aastaaja restoranist kuulnud, aga midagi sellist ei osanud ta küll ette kujutada. Nad sõitsid kohale taksoga ja uksehoidja tegi neile auto ukse lahti. Sisse astudes hämmastas tüdrukut kõige enam avarus. Temagi oli restoranis käinud, mitut puhku isegi üsna uhkes, kuid midagi nii hiiglasuurt ja ümbrusega sobivat ei olnud ta näinud. Teisi restorane võiks ümber tõsta uhkemasse või tagasihoidlikumasse naabrusse, ja sellest ei muutuks miski; Neli aastaaega aga ei oleks kusagil mujal olnud enam selline. (lk 47)
  • Nad pandi istuma kahesesse lauda otse purskkaevu äärde. Tõepoolest oli tegu päris ehtsa purskkaevuga! Frankie surus maha turtsatuse.
"Mis sulle nalja teeb?"
"Ma pole kunagi olnud purskkaevuga restoranis." (lk 47)
  • Menüü oli hiiglapikk ja ilma hindadeta. Üks pearoogadest oli hirveliha. Kui Frankie oli koolitüdruk, tõi üks sugulane jahihooajal neile alati hirveliha ja ema valmistas sellest praadi. Selle oskuse viis ema endaga kaasa. Ema asjade hulgas polnud peaaegu ühtki retsepti. Tema toidutegemine oli kas õpitud või omandatud ajapikku, igatahes oli see vapustav ning seda oli võimatu jäljendada.
"Ma tahaksin hirveliha proovida," ütles Frankie, "ja ma tahaksin vahetada sinuga menüüd."
Mees ei taibanud, kuid nõustus siis ettepanekuga, heitis pilgu enda omasse ja ütles: "Mõistan."
"Kas sa ei teadnudki?"
"See, kellega ma viimati siin olin, ei rääkinud mulle." (lk 48)
  • "Sa paned mind imestama, Frankie. Selleks on nutikust vaja, et bussiga siia sõita, nagu sina tegid. Ja rohkemgi veel, et õiges kohas maha tulla."
"See on midagi muud. Mul on kaasas tagatis — tagasisõidupilet."
"Mina pidasin sind optimistiks," sõnas Maclver.
"Kui ma seda poleks, ei oleks mind siin, aga asju peab realistlikult vaatama. Sina pead mind lapsukeseks. Kolledžis olen ma aga vanatädi. Ma olen teistest neli aastat vanem." (lk 49)
  • "Teie, newyorklased olete imetlusväärsed inimesed," ütles Frankie imetlevalt. "Te sööte purskkaevu ääres austreid ja te olete kõiges nii kindlad!" (lk 49)
  • Frankie jälgis neid selja tagant, hõbedaste juuste läiget, Sissy Kleini kleidi sügavat V-kujulist dekolteed. "New Yorgis on mehed nagu mehed ikka," sõnas Frankie, saates pilguga eemalduvat abielupaari, "aga naised on tõepoolest täiesti erakordsed."
"Nii nad ise mõtlevad." (lk 50)
  • "Kui kaua sa Naomit ja Everetti tunned?" küsis tüdruk.
"Umbes kuu aega. Sest ajast kui ma sisse kolisin."
"Kuu aega." See tundus uskumatu. "Mina arvasin, et te tunnete üksteist juba aastaid."
"See on Naomi teene. Ta kutsus mind ja lapsi pärast jõule enda juurde lõunale. Sellest tema asjatundlikkus."
"Ta ütles, et kohtas sinu naist."
Maclveri ilme muutus kinniseks. "Nad nägid teineteist kõige rohkem kuuskümmend sekundit."
"Muidugi," sõnas Frankie muretult. "Naomile on see kohutavalt pikk aeg." (lk 50)
  • Naomil oli hulk metroožetoone ja ta maksis mõlema eest. Metroorong sõitis hirmsa mürinaga, see ajas Frankie't segadusse ja oli pisut pelutav. Aeg-ajalt hakkasid tuled vilkuma, kui rong üha mürisedes edasi sööstis, ja korraks jõuti isegi maa peale välja. Äkki jäi rong ilma mingi nähtava põhjuseta seisma, kuigi ühtegi peatust polnud tulemas, ja nad istusid tükk aega, enne kui rong uuesti liikuma hakkas. Nad pidid nii mitu korda ümber istuma — ja Naomi oli nii enesekindel teejuht —, et Frankie tundis end viimase hädavaresena. Kogu metroosüsteem paistis nii keeruline ja ebasõbralik, rong ise aga nii lõhutud, ilmselt nende samade reisijate poolt, et Frankie suutis üksnes imestada inimeste üle, kes sellega sõitsid. (lk 51)
  • Kui nad lõpuks maa peale said, tundis Frankie üllatust, et väljas oli veel valge.
"Oleme Broadwayl," teadustas Naomi tänavale jõudes.
"Küll võttis kaua aega, et samasse kohta välja jõuda." Muidugi ei jõudnud nad samasse kohta välja, kust nad olid alustanud, ometi oli raske uskuda, et sama tänava ühest punktist teise jõudmiseks nii palju aega ja vaeva kulub.
"Broadway on üüratu," ütles Naomi. "See viib Albanysse välja ja on umbes sada viiskümmend miili pikk. Kõndimiseks pisut palju, või kuidas?" hoiatas ta rutakalt. (lk 51)
  • "Oled sa juuditar?" päris ta Naomile üle laua otsa vaadates.
"Ära arvasid." Naomi näoilmes oli ettevaatlikkust, pilgus midagi valvsat.
"Nii ma arvasin."
"Ega sa ometi kavatse mulle rääkida, et tundsid kunagi paari juuti ja need olid lihtsalt kõige kenamad inimesed, keda sa kunagi oled tundnud?"
"Miks ma seda peaksin tegema?"
"Sest seda teevad alati lõuna- ja lääneosariikidest pärit inimesed, justkui oleks me nii isemoodi, ei kui sa mõnda kena juuti tead, siis pead sellest rääkima."
"Meie linnas teadsin ma ühtainsat juudi perekonda," ütles Frankie. "Aga minule nad eriti ei meeldinud."
"Miks?"
"Ühel talvel loopis nende poeg mind lumepallidega."
"Ja mida sina siis tegid?"
"Pärast kolmandat korda läksin ja andsin talle korralikult tappa. Ta hakkas isegi tönnima."
"Siis tõesti korralikult," sõnas Naomi.
Frankie naeratas, "Nii ütles ka minu ema." (lk 54)
  • Naomi pilk oli jälle soe ja tema silmis peegeldus kogu tema olemus, justkui oleks igasugused tõkked kõrvaldatud. Naomi näis olevat nii enesekindel — ta teadis, kus juukseid lõigata ja kuidas tööd leida, ja ta riietus nii kenasti —, et Frankie'le ei tulnud pähegi, et ka temal võiks olla mõni nõrkus, et ka tema võiks midagi varjata. (lk 54)
  • "Te olete võrratu mees, härra MacIver," ütles Frankie pisut kerglasel toonil, õigustamaks sellist pöördumist. "Kui mina oleksin sinu naine, siis ei laseks ma sind küll vabaks."
Mees pööras ümber, võttis oma "kapist" särgi ning suundus vannituppa. "Ega ta pole seda vist teinudki," ütles ta ning sulges ukse. (lk 56)
  • [MacIver:] "Tõuse püsti."
"Mis?"
"Ma ei kavatse enam kuulata, kuidas üks äsja linna sadanud jõmpsikas mulle moraali loeb. Ma tahan sinu korterit näha."
"Pole tarvis." Mees oli püsti karanud ja eemaldus juba, nii et Frankie'l oli tegemist, et talle järele jõuda. "Naomi andis sellele oma õnnistuse."
"See oli Naomi. Aga mida ütleks sinu tädi Matilda, kui ma laseksin sul teise linna otsa kolida ega kontrolliks kõike põhjalikult järele?"
"Mul ei ole Matilda-nimelist tädi."
"Aga nüüd on." (lk 57)
  • Mees uuris kõnniteel seistes süngel ilmel ümbrust. "Kas sa usud minu hoiatust, et siin on ohtlik öösel üksi koju tulla?"
Frankie muigas. "Arvatavasti usun kõike, mida sa mulle rää­gid."
Mees võttis tal käest kinni ja nad läksid üle tänava. "Sa ei kuulanudki mind, ega? Mitte sõnagi. Mina vaevan ennast poolsurnuks, pidades sulle epistlit, sina aga oled sama kergeusklik nagu tol õhtul, kui McManus sind suuremast jamast päästis."
Frankie naeris.
"Sa naersid viimane kord ka, kui meil oli tõsine jutuajamine."
"Meil pole kordagi olnud tõsist jutuajamist. Ja kui tuleb, naeran ma ikkagi."
"Mis ma sinuga küll peale hakkan, Frankie?"
"Lase mul lihtsalt ise hakkama saada," vastas ta, kui nad hä­marasse, kõrgesse koridori astusid. "Nii nagu ma kavatsesin siis, kui ma Columbuses bussipileti ostsin." (lk 58)
  • [MacIver:] "Kui sa juba New Yorgis elad, ei sunni sind miski lahkuma, kui sul ka keskküttesüsteem üles ütleb või liftis kummitab, ja isegi siis mitte, kui mõni lähedane inimene sureb Või kaob nagu vits vette." (lk 59)
  • Äkitselt, justkui ootamatu mõttevälgatuse ajel pööras mees auto Kuuekümnendatele, peatus valgusfoori taga Broadwayl ja keeras siis paremale.
"Vaata sinna," ütles mees vasakule viibates, kui nad Kuuekümne neljandast tänavast möödusid. "Järgmises kvartalis on üks maja, mille katusel seisab Vabadussammas."
Frankie vaatas osutatud suunas ja kummardus, et paremini näha. "See on nagu päris," ütles ta hämmastunult.
"Väiksem. Maja kuulub kindlustuskompaniile. Keegi ei teagi, et kuju on katusel, justkui oleks tegemist avaliku saladusega." (lk 59)
  • "Kogu elu möödub saarel," mõtiskles Frankie kuuldavalt. "Saareinimesi kohtan ma esimest korda."
"Kõik ootavad järgmist laeva, mis tooks provianti või hoopis kuulutaks pääsemist."
"Mõned teie seas on küll säärased." Frankie keeras end, kuid World Trade Center varjas samba ära."Näiteks Naomi ja Everett. Nemad elaksid justkui saarel?"
"Võimalik. Aga mitte sunniviisil, vaid oma vabal tahtel."
"Ma ei mõista seda hästi. Olen eluaeg kahe jalaga maas olnud."
"Siis sa ei ela saarel."
"Loodan, et mitte."
"Sul on õigus," ütles MacIver. Jõgi jäi nende selja taha ja tee viis mööda kitsaid tänavaid, mis lõpuks numbrite asemel ni­mesid kandsid. "Sina leiad teistega kergesti kontakti ja sind armastatakse. Sina ei jää kunagi üksi." (lk 60-61)
  • Kena mees, mõtles tüdruk endamisi, jälgides, kuidas ta kaugemal takso peatas, mees, kellel on Kesk-Kirde osariiklastele iseloomulik soe süda ja keda ta instinktiivselt mõistis. Kui Frankie ka enam kunagi temaga kohtuma ei peaks, ei liigutaks mees väikest sõrmegi, et teda üles otsida, aga kohtumisel oleks ta siiralt rõõmus. (lk 62)
  • Kui praad oli ahjus, astus Frankie uute riiulite juurde raamatuid uurima. Maclveril oli nende paika sättimiseks palju aega kulunud, kuid tüdruk ei mõistnud süsteemi, mille järgi need olid ritta seatud. Ta võttis umbropsu ühe luuleraamatu ja lehitses seda. "Macile igavese armastuse märgiks. Väikeseks teejuhatuseks. Jeannie."
Frankie vaatas pealkirja: "Portugali sonetid". Sissekirjutus oli tehtud 1967. aasta aprillis. Jeannie on ilmselt Maci naine. Frankie võttis sonettide kõrvalt uue raamatu ja vaatas sellesse. Väga lühike pühendus kandis hilisemat kuupäeva. "Kallis Mac. Jah. Jeannie."
Ta lõi raamatu kinni ja tundis ootamatult, et süda peksleb. Frankie oli trüginud kahe inimese ellu, kuhu tal polnud sugugi asja, see oli veel pehmelt öeldud. Alles tüki aja pärast julges ta seda endale tunnistada. Frankie oli armukade, armukade Jeannie MacIverile. Kahekümneaastane Jeannie oli lubanud igavesti armastada ja andnud oma dramaatilise jah-sõna —, kuid mis oli sellest kõigest saanud?
Te olete võrratu mees, härra MacIver... Kui mina oleksin sinu naine, siis ei laseks ma sind küll vabaks.
Ega ta pole seda vist teinudki.
Teine raamat tema käes oli luuleantoloogia. Jeannie kinkis talle luuleraamatuid ja MacIver hoidis kingitusi alles, kui ta minema kolis. Jeannie kinkis talle oma armastuse. Kas MacIver hoidis ka seda alles, vaatamata ajutisele lahusolekule? Ja mida tema Jeanniele jättis, kui ta ära kolis? (lk 63)
  • [Frankie:] "Tema leidmise eest pakutakse tasu."
[MacIver:] "Jah, üks ajaleht pakub viis tuhat dollarit."
"Summa suurusel pole arvatavasti mingit tähtsust. Igaüks, kes vähegi midagi teab, helistab kohe ja räägib kõik ära."
"On küll tähtsust." Mees tõmbas lipsu lõdvemaks ja võttis selle siis eest. "On inimesi, kes viie tuhande eest isegi telefonitoru ei tõsta, aga viiekümne eest võivad oma ema või hoopis ülemuse maha müüa." (lk 64)
  • [MacIver:] "Kuidas sinu päev möödus?"
Frankie naeratas. "Viibisin kõrgustes ja sügavustes."
"Siis olid sa arvatavasti New Yorgis." (lk 64)
  • [Frankie:] "Ma vaatasin sinu raamatuid."
[MacIver:] "Selleks need ongi. Mina vaatan neid kogu aeg."
"Raamatutes on täiesti isiklikud pühendused. Ja mina lugesin neid."
"Jeannie kingitud raamatutes."
"Jah."
"Väga sentimentaalne."
"Igavene armastus ja õnn."
"Kas see pole mitte üks ja seesama?"
"Arvad või?" (lk 65)
  • [Frankie:]"Kas sina kinkisid talle samuti raamatuid?"
[MacIver:] "Üsna mitu."
"Nii kena komme on armastatud inimesele raamatuid kinkida."
"See on rohkem koolilaste mood."
"Mida siis täiskasvanud teevad?" (lk 65)