Mine sisu juurde

Kaisa Eiche

Allikas: Vikitsitaadid

Kaisa Eiche (sündinud 28. detsembril 1982) on eesti kunstnik, fotograaf, kunstiorganisaator, galerist ja modell.

Artiklid

[muuda]
  • Kultuuritööd tehakse ikka peamiselt isikliku ja ühiskondliku arengu eesmärgil ning seetõttu nõustutakse taluma ebaõiglast töötasu isegi siis, kui suur osa kultuurirahast koondub väikese valdkondliku inimgrupi kätte. Vaesus on kultuurisüsteemi sisse kirjutatud ja seda leevendavad meetmed pole tõhusad või on pikas perspektiivis seal töötavatele inimestele lausa kahjulikud.


  • Vahel loen päevapoliitiliste uudiste tasakaalustamiseks põhiseaduse kommenteeritud väljaannet, et nähtusi perspektiivi asetada. Põhiseaduse paragrahv 10 alusel on meil õnn elada demokraatlikus õigusriigis, mis baseerub inimväärikuse ning sotsiaalriigi põhimõtetel.
  • Vangla on keskkond, kus varem arsti peljanud ja sõltuvusprobleemidega inimesed hakkavad oma tervisele mõtlema. Näiteks hambaarsti juurde olevat vangidel asja tihedamini kui keskmisel eestlasel – kõik põletikud ravitakse välja.
  • Kloostris elavad nunnad said 2004. aastani tasuta arstiabi samadel alustel kui sõjaväelased, üliõpilased ja pensionärid. 2005. aastast, kui peaministriks sai Andrus Ansip, muudeti kehtiv kord: riik ei taganud enam neile tasuta ravikindlustust. Kuremäe nunnakloostri ülem iguumenja Filareta on kirjeldanud, kuidas siseministeeriumi ettepanekul oli klooster sunnitud aastatel 2005–2017 registreerima oma nunni haigekassas kui isikuid, kes töötavad kloostris töölepinguga, mida tegelikult kunagi ühegi õega ei sõlmitud, ja maksma nende kui töötavate isikute eest sotsiaalmaksu, kuigi elamisloa olid nad saanud kui religioossed isikud ja töötasu neile ei makstud.
  • Põhiseaduse järgi on Eesti kodaniku sotsiaalne põhiõigus saada avalikult võimult piisavalt abi, et ei peaks elama alandavates tingimustes – see on inimväärikuse põhimõtete osa. Riigikohus on märkinud, et sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. Nende isikute inimväärikus on alandatud, kui nad on ilma jäetud abist, mida nad vajavad oma esmavajaduste rahuldamiseks.
  • Vabakutselised loovisikud on kaua elanud olukorras, kus nende füüsiline ja vaimne tervis on kahjustatud: neil on puudunud elementaarsed sotsiaalkindlustuskaitsega kaasnevad tagatised (ravikindlustus, töötuskindlustus ja pensionikindlustus), millest tulenevad hüved (arstiabi, haigushüvitised, vanemahüvitis, vanaduspension ja töötuskindlustushüvitis). Kui loete meediast järjekordse kultuuritegelase surmast, siis mõelge sellele, milliseid riske kirjeldatud tingimused pikemas perspektiivis sisaldavad.
  • Kultuurivaldkonnas on levinud projektipõhine töö, mille juriidiline vormistus ja garantiid ei suuda loovisikute tegelike vajadustega kaasas käia ega ole proportsionaalsed vabakutseliste tegeliku panusega. Pealegi on projektipõhised sissetulekud väga ebaregulaarsed ja harvad ja see on sotsiaalprobleemide tekke suurim põhjus. Näiteks sai iga teine loov­isik viimase aasta jooksul (2020-2021) töist tulu vähem kui kuue kuu jooksul või ei saanud üldse. Teistest vabakutselistest loovisikutest eristuvad väiksemate tulude suuruse, nende harvema saamise ja suuremate sotsiaalkaitseliste riskide poolest eelkõige kunstnikud.
  • Loovisikute toimetulek vanaduspõlves saab aga olema problemaatiline. Lüngad ravikindlustuses toovad kaasa arstiabi edasilükkamise, terviseprobleemid ja hilisema kulukama ravi; katkendlik hõive ei võimalda kvalifitseeruda töötushüvitistele ega koguda pensionistaaži ja väikesed sissetulekud mõjutavad pensioni suurust. Ühiskonnale on tegemist murettekitava olukorraga, kus erinevate hõivevormide ja sissetulekumustrite tõttu on tekkinud suur vaesusriskis olevate inimeste rühm.
  • Üks võimalus on vaadelda kultuuri ettevõtte ühiskondliku vastutuse (corporate social responsibility) osana. Eesti börsiettevõtted ja näiteks pangad on kohustatud järgima ettevõtte ühiskondliku vastutuse reegleid, kuid neid soovitatakse kõikidele ettevõtetele strateegias juurutama hakata. Möödas on aeg, kui raha tegemiseks asutati ettevõte ja heategevuseks või ühiskonnale tagasiandmiseks mittetulundusühing. Ettevõte ei ole vandlitornis entiteet ega seisa ühiskonnast eraldi. Näiteks kui Paide linn ei jaksa oma elanike hüveks ülal pidada teatrit, et oleks ka teistel põhjust Eesti keskele Paidesse kokku sõita, siis miks peaksid sealsed ettevõtted oskama hinnata sellist kultuurilist potentsiaali? Just ettevõtted saavad regionaalse kultuurilise mitmekesisuse toetamises riigile kaasa aidata.


  • Uueks Euroopa prekariaadiks on tituleeritud sotsiaalne klass, kelle majanduslik seis muudab ta kõigist haavatavamaiks. Sinna klassi paigutatakse muuhulgas ka sotsiaalsed grupid, kes ei tule oma palgaga kuu lõpus ots otsaga kokku. Ehkki kohalikud n-ö kultuuritöötajad on küll valdavalt kõrgharidusega ja selle parameetri alusel sinna klassi justkui nagu ei kuulu, lubab nende püsiva sissetulekuta ja projektipõhine eluviis teisiti arvata.
  • Nii taanduvad kõik suuremad riiklikud või erakapitali rahasüstid (nimelised preemiad, muud autasud, kunstniku- ja kirjanikupalgad jne) indiviidi jaoks vaid plaastriteks. Enesestmõistetav on see, et kõigile plaastreid ei jagu. Pealegi ei ravi plaaster kedagi terveks, vaid ainult kaitseb ajutiselt millegi hullema eest kuni haav kinni kasvab.
  • Kes meist ei pelgaks vägivalda ega tunneks selle pärast hirmu tänaval, kommuunis või lähisuhetes?
  • Kes meist oskab vägivallale adekvaatselt reageerida? Mis on adekvaatne? Kes saab ohvrit aidata, kui ta seda ise teha ei oska/suuda? Kas teo toimepanija mõistab tehtut ja selle võimalikke tagajärgi? Kuidas teo toimepanijat selles mõistmise protsessis aidata? Milline abi on vajalik, kättesaadav ja piisav?
  • Loominguline eneseväljendus on mõistlik viis traumat sublimeerida, mõtteid korrastada, end taasluua, pakkudes tröösti neile, kes ise ei julge.



  • Eriolukorra ühisnimetaja oligi isolatsioon, aga mitte tavapärases indiviidikeskses tähenduses, isoleeritus ilmnes kõigil ühiskonna tasanditel. Riigid on isoleeritud, rahvusvaheline majandus on saanud hoobi, poliitilised sidemed sattunud tugeva pinge alla või katkenud.
Isoleeritud kunstnike eriolukorra kogemus on eeldatavalt samasugune – atraktiivne ja/või hirmutav – nagu iga teisegi oma.


  • Õied mängivad taimede elutsüklis tähtsat, ent kiiresti mööduvat rolli. Taimedele pole tähtis olla ilus või dekoratiivne, ehkki õied mõjuvad rohelisel foonil peibutava reklaamina tolmeldajate ligimeelitamiseks. Kroonlehtede ülesanne on võimaldada taimeliigil elutsükleid lõputult korrata. Inimest on aga õieilu alati köitnud ning see lumm on jätnud ja jätab kindlasti ka edaspidi kultuuri oma jälgi.
  • Sadakond aastat tagasi toimusid lääne kunstidiskursuses paljuski sool põhinevad väitlused, kus seksistlikud kriitikud tõrjusid lillede maalimise koos naisautoritega loomingulistele äärealadele. Ameerika kunstikriitik Helen Appleton Read (1887–1974) vaidles vastu omaaegsete arusaamale, nagu oleks naisele loomuldasa võimatu olla kunstnik. Ta nõudis, et ka naiste loodud kunsti tuleb vaadelda esmalt kunstiteose omaduste alusel ja alles seejärel autori isiksuse väljendusena.
  • Meenub Marge Monko teos "Ma ei söö lilli!" (2009), mida tõlgendatakse insti­tutsionaalselt sotsiaalkriitilise feminismi kontekstis kui tähelepanu osutamist kunstnike majanduslikule olukorrale, kuna näitusetegevust ei käsitletud veel kümmekond aastat tagasi üldse ühe võimaliku töösuhte vormina. Lillede kinkimise traditsioon (näiteks naistepäevaks või emadepäevaks) on selles teoses seotud ühiskondlikus plaanis naiste ajutise tööturult kõrvale jäämisega, majandusliku iseseisvuse vähenemise või kaotamise ohu ja palgalõhega. Ehk majanduslikult ebavõrdsel positsioonil olijale ei ole lilled lahendus "tubli" naise kannatlikkuse eest. Kuid kui lillepiltide üle sajandite ulatunud triumf on tingitud just turunõudlusest, siis lilled kunstis võimaldaksid valehäbita kunstnikel leiba teenida. Kas pole käes aeg feministlik loosung ümber sõnastada, sest lilled kaudselt (majandustegevuse tulemusena, kõigi märkide kohaselt) kunstnikul kõhtu just täidavadki?


  • Ka mäng nukkudega pole kunagi lihtsalt mäng nukkudega.
  • Kellegi mõttes tapmine pole ju veel päris mõrv, eks? Kuid soodsate tingimuste kokkulangemisel mõrvu ometi millegipärast sooritatakse. Ka kurjategijate kohtu määratud karistusena hukkamist võib käsitleda kollektiivselt sooritatud mõrvana. Või igapäevasem näide toidutööstusest. Enamik inimesi sööb iga päev liha, aga ega me eriti ei mõtle võigastele asjaoludele ja tapamajade toimingutele, mida iga päev sooritatakse, et meil liha laual oleks. Pigistame silmad kinni. Silmakirjalikkus ja raha väänavad moraalinorme, kõigis on potentsiaali nii heaks kui kurjaks ja nendevaheline piir on ähmane.
  • Võime endale tunnistada, et prügi on saanud Maa biomassi täisväärtuslikuks osaks ja seda ilmselt tükiks ajaks.
  • Avalikus ruumis (kunstnikuna) teistega territooriumi jagades on enda soovitut saavutada mitu korda keerulisem.

Intervjuud

[muuda]

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel