Eva Frantz

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eva Frantz (2018)

Eva Frantz (sündinud 5. novembril 1980) on rootsikeelne Soome kirjanik.

"Sinine villa"[muuda]

Eva Frantz, "Sinine villa", tlk Kadri Okas, 2022.


  • Eeskotta astudes oli õhus ikka veel tunda värvi ja puiduõli lõhna. Valgeks värvitud sisevoodrilauad, vana mööbel, mida oli vuntsitud erinevate pastelsete toonidega üle värvides. Polnud kahtlustki, et siin elasid sisustusest huvitatud inimesed. Kimp lupiine põrandal suures klaaspurgis, mõned paarid naiste- ja lastekingi korralikus rivis hallikasvalge kaltsuvaiba kõrval, seintel rippusid rühmades väikesed maalid. (lk 21-22)
  • Eeskoja tapeet, Ilon Wiklandi-laps, köögikapid ja suur hulk lillebukette olid tundunud mingil põhjusel kergelt tuttavad ja nüüd sai Anna aru, miks.
Ta viibis kuulsas Sinises villas ja naine, kelle nägu oli peidus hapnikumaski taga, oli loomulikult blogija Becca Stenlund. Anna jälgis suvaliselt mitmeid blogisid ja "Sinise villa Becca" ei kuulunud otseselt tema lemmikute hulka. See oli veidi liiga suurejooneline ja nunnu. Becca universumi elanikud kandsid ruudulist põlle, kui küpsetasid või tegid 1890ndatest pärit retseptide järgi moosi ja mahla. Kõik olid parajalt saledad, punapõsised ja rõõmsad. Lisaks käsitleti blogis tihti mõnusaid asju, mida Becca koos pojaga ette võttis, ja kohati käis Annal südamest torge läbi, kuigi ta oleks ju pidanud sellise asjaga harjunud olema. Aga "Sinise villa Becca" blogi oli nii suur ja tuntud, et Anna sattus suvaliselt netis surfates mingil põhjusel ikka tihti selle lehele. See oli üks neid blogisid, mida "kõik" lihtsalt jälgisid. (lk 23)
  • Järelikult oli Becca Stenlund kuulsus, aga sellest hoolimata oli tal õnnestunud elada üllatavalt anonüümset elu. Anna ei mäletanud, et ta oleks Beccat kunagi linnas näinud, ja tal polnud aimugi, kus Sinine villa asub, kuigi pärast viit aastat siinkandis oli tal juba tekkinud päris hea ülevaade ümbruskonnast. Ta ei olnud ka kunagi näinud pilti tervest majast, Becca oli postitanud fotosid ainult mõnest üksikust detailist korraga. Ilus aknaraam, patineeritud kõrvalhooneuks, kahvaturoosad tulbid siniseks värvitud seina taustal, aga mitte kunagi nii palju, et maja oleks olnud võimalik kaugelt ära tunda. See oli kindlasti tark otsus, sest arvestades blogi populaarsust, oleks Sinisest villast võinud kergesti saada turismiatraktsioon. Maja oli võrdlemisi eraldatud, kruusateelt oli seda kõrge sireliheki tagant vaevu näha, ühel pool maja laius põld ja teisel pool algas mets. Aga Becca Stenlund oli saanud hakkama tõelise saavutusega olla sedavõrd privaatne ja kuulus ühel ajal. (lk 23-24)
  • Oli absurdne ja peaaegu veidi koomiline tunne käia ringi ja tunda ära asju kodus, mida ta polnud kunagi varem külastanud. Seal oli see kummut, mille Becca oli ostnud peenraha eest ühelt oksjonilt, riiul, mille ta oli abikaasalt jõulukingiks saanud, ja linased kardinad, mida sai osta odavama hinnaga postimüügist, kui kasutada sooduskoodi. Kõikjal väikesed Instagrami-sõbralikud natüürmordid ja hoolikalt valitud nipsasjakesed. (lk 24)
  • "Issand jumal. Ära anna väikestele lastele spinatit! See on ju kirjas kõikides lastepolikliiniku brošüürides, ole ainult mees ja loe! Kas oled proovinud kunagi lugeda? Kunagi pole liiga hilja seda kunsti omandada."
See tuli hea, mõtles Magica rahulolevalt ja vajutas "Avalda kommentaar". Kehast sööstis läbi õrn rahulolu, kui kommentaar ilmus lõimes reibaste ergutushüüete alla nagu "Näeb supernämma välja!" ja "Proovime seda nädalavahetusel, aitäh soovituse eest!". Blogija, kes oli kirjutanud postituse selle kohta, et üllataval kombel meeldis ta lastele spinatipirukas, oli bloginud juba mõned aastad ja kogunud endale keskmise suurusega ustava lugejaskonna. Piisavalt palju lugejaid, et veidi tolmu üles keerutada. Aga mitte ligilähedaltki nii palju kui "Sinise villa" Becca'l muidugi. Seepärast oli Magical kombeks jätta oma teravamad õelad kommentaarid Beccale, just selles blogis said need kõige rohkem tähelepanu. Mitte et Becca ise oleks paistnud neist eriti hoolivat, ta ei viitsinud kommentaare tavaliselt isegi mitte eemaldada, aga oli õudselt lõbus, kui teised retuusiemmed hakkasid oma kohmakate väljenditega vastu vaidlema.
Nad ei küündi minu tasemeni, mõtles Magica laisalt. Ma olen terav, ma olen tark, ma ei tee keelevigu. Mina hoolitsengi selle eest, et võltskuningannade digitaalses impeeriumis säiliks tasakaal. Viimane märkus kõlas stiilselt, äkki peaks selle üles kirjutama. (lk 26-27)
  • Magical oli iga blogi jaoks veidi erinev taktika. Emade blogides sai alati süüdistada vähest lugemust ja seda, et emme hoolib rohkem endast kui lapsest, see mõjus alati. Noored tüdrukud, kes kirjutasid meigist ja trennist, läksid endast välja, kui Magica väitis, et nad on antifeministlikud ja halvad eeskujud. Tavaliselt päädis see lõputute kaitsekõnedega uutes postitustes. Täielik huumor! (lk 27)
  • Magica sai pahaseks. Kommentaariumis trollimine oli viimastel aastatel olnud tema väike keelatud hobi. Magica võis olla väga ebameeldiv, aga isegi temal olid mingid põhimõtted. Teravmeelsused tuli alati peenelt sõnastada ja otsene ähvardamine ei tulnud kunagi kõne allagi. See on ju seadusevastane. (lk 28)
  • Üsna tobe, et ma enam ei suitseta, mõtles Anna, kui haigla ees ootas. Tundus totter lihtsalt pingi ja betoonist lillekasti vahel seista ja niisama passida. Kui ta käed rinnale risti pani, tundus poos liiga karm. Kui need lihtsalt küljel rippusid, muutus olek kuidagi liiga lõdvaks. Sigaret oleks kõik sellised probleemid lahendanud. (lk 32)
  • Doktor Eriksson ja doktor Eriksson tulid ooteruumi.
"Peter Stenlund?" küsis Agneta Eriksson, kohtuarst.
Peter lendas diivanilt püsti ja noogutas murelikult.
"Kahjuks ei tohi te veel oma abikaasa juurde minna," lausus Arvid Eriksson, erakorralise meditsiini osakonna juhataja ning Agneta eksabikaasa.
Anna ja Rolf vahetasid diskreetselt pilke. Eksabikaasad Erikssonid vihkasid teineteist ikka veel kirglikult pärast lahutusvõitlust, mis oli terve selle kandi tervishoiuringkonna värisema pannud, aga kuna nad olid tihti sunnitud koos töötama, oli neil kombeks ennast vaos hoida. Nendel, kes asjadest teadlikud olid, ei jäänud siiski märkamata jäine külmus, mis ligi roomas, kui paar ühes ja samas ruumis viibis. (lk 35)
  • Vanaema nägi veidi imelik välja, üldsegi mitte nii rõõmus kui tavaliselt.
"Mis on, vanaema?" küsis Bruno sõbralikult.
"Ma olen lihtsalt veidi... üllatunud. Tead, emme on haiglas."
"Ma tean! Ta sai kiirabiga sõita!"
Hea võileib.
"Vanaema, kus issi on?"
"Haiglas emme juures."
See kõlas hästi. Emme kindlasti rõõmustab issit nähes. Võib-olla rõõmustavad nad mõlemad nii väga, et räägivad teineteisega kenasti ega karju või ütle üksteisele halvasti. Tavaliselt nad alati tülitsesid, kui arvasid, et Bruno ei kuule, aga ta kuulis kõike.
Bruno oli kuulnud, kuidas issi ütles, et ta ei taha elada mingis kuradima nukumajas. Ja emme oli öelnud, et issi on "vilets luusäär, kellel pole ambetsjoone". Midagi sinnapoole igatahes. Õelaid asju. (lk 39)
  • Vanemkonstaabel Rolf Mansson oskas inimestega suhelda. Rolf oli see, kes teadis alati, mida öelda sellele, kes oli just saanud kurva teate. Ta oli turvaline, usaldusväärne ja nägi lahke välja. Anna oli mitu korda näinud, kuidas Rolf sekkus linnas kaklusse ja rahustas pelgalt enda kohalolekuga riiukuked maha, nii et need hakkasid hoopis muheda politseinikuga mõnusalt juttu ajama.
See tegi neist üsna veidra paari. Anna teadis, et teda võidi pidada veidi nurgeliseks või tahumatuks, aga tal polnud aimugi, mida ses suhtes ette võtta. Tal oli kalduvus mõjuda süngelt ja olla järsu ütlemisega, kui ta millegi üle juurdles, ja seda tegi ta peaaegu kogu aeg, enamasti sadade asjade üle korraga ja ilma et ta oleks jõudnud üheainsagi järelduseni. Rolf oli analüütiline ja mõnikord oma pöördumistes natuke liiga aeglane, samas kui Anna langetas oma püüdlustes olla tõhus ja otsekohene tihti tõtlikke otsuseid, mida oli hiljem sunnitud muutma. Ent kuigi Anna ja Rolf ei astunud ühte sammu, olid nad teineteisega nii harjunud, et tekkinud oli mingisugune toimiv tasakaal. (lk 39-40)
  • Kell hakkas kaheksa saama ja väljas oli juba soe. Anna kahtlustas, et ta räpased riided lehkavad veel hullemini kui öösel. Äkki jõuab ta teel tagasi jaoskonda kodust läbi käia ja puhta T-särgi võtta? Eks kiputakse ju enda kehalõhnade suhtes immuunseks muutuma, aga nendest oli kahju, kellega ta päeva jooksul kokku pidi puutuma. (lk 42)
  • Kui põrandal valitsevat segadust mitte arvestada, nägi köök tõepoolest välja nagu mõnest maakodust sisustusajakirja kaanel. Kapiuksed olid vanad, aga huvitava tuvisinise tooniga uuesti üle värvitud. Seintel oli dekoratiivse vanaaegse lillemustriga kahvaturoosa tapeet. Välja olid pandud mõned hoolikalt valitud esemed: puuviljavaagen mõne banaani ja viinamarjadega, sinise lillemustriga portselankandik, läikiv retrostiilis röster, punasevalgetriibulised kõrred emailkruusis. Efektsed roosad pelargoonid aknalaual, triigitud köögirätikud konksu otsas. Asjad, millest kubises Anna enda köök, näiteks nagu erkkollane nõudepesuvahend, katlakivi täis kohvikann ja sõlmega suletud leivakotid, torkasid silma oma puudumisega. Ei mingit leivapuru, teekotte, plekke. Tegelikult oli lausa raske ette kujutada, et keegi selles majas elas. Seda, et siin elas ka üks viieaastane, ei osanud aimatagi. Ei mingeid rasvaseid sõrmejälgi ega laiali vedelevaid mänguasju. (lk 43)
  • Ta tõmbas jälle kindad kätte ning avas ettevaatlikult ühe söögiriistade sahtli. Seal oli terve hulk erineva suurusega nuge, aga kõik paistsid olevat puhtad ja äsja pestud. Küllap olekski asi liiga lihtne olnud, kui kõige peal oleks vedelenud veriste sõrmejälgedega pistoda. (lk 43)
  • Ta vaatas ka kraani alla kappi. See pidi küll olema kogu piirkonna kõige korralikum prügikapp. Keskel värske kompost, korralikult puhtaks pestud ja kokku volditud kartongpakendid vasakul ja tühi kilekott segajäätmetele paremal.
"Nii korralik inimene ei ole päris terve..." pomises Anna ja üritas mitte mõelda sellele, milline tema enda kraanikausikapp välja nägi. (lk 44)
  • Annette Käld proovis korduvalt jutusuminat vaigistada, köhatades ja hüüdes: "Kuulge, nüüd alustame!" Lõpuks andis ta alla, virutas rusikaga vastu koosolekulauda, nii et kohvitassid klirisesid, ja karjus "LÕUAD!" Ehk ei olnud see kõige viisakam viis hommikuse koosoleku alustamiseks, aga politseinikud vakatasid. (lk 59-60)
  • Rolf jätkas raportiga.
"Põrandal lebades sai ohver ka mõned torkehaavad rinda, aga need olid suhteliselt pindmised. Arvatavasti kasutas mees mõnda väikest külmrelva, puuviljanoa suurusklassist..."
"Mees?" küsis Anna. "Mida sa tead, mida mina ei tea?"
"Või naine," parandas Rolf ennast vastutulelikult.
"Siis võid öelda lihtsalt "tema"."
"Keeleteemadel võite arutleda pärast koosolekut," katkestas neid Annette. (lk 60-61)
  • [Annette:] "Majas viibis rünnakuhetkel ka Bruno Stenlund, viis aastat vana. Ta läks abi otsima ning kohtus teel Linnea Phaniga, kes helistas hädaabinumbril. Ta oli koos oma poiss-sõbraga, mõlemad teismelised, teel lähedal toimunud peolt koju. Tundub, et Bruno magas, kui ta ema rünnati, ning leidis ema alles hiljem."
Anna judises tahtmatult mõttest, kui hirmus pidi viieaastasel olema kõndida keset ööd oma suures kägisevas vanas majas ning leida ainus lähedane täiskasvanu teadvusetult ja verisena põrandalt. See meenutas Annale hirmu, mida ta ise tundis, kui leidis enda ema esimest korda Pitäjänmäkis vannitoapõrandalt... (lk 61)
  • Haigla ooteruumi seinal oli kõige koledam maal, mida Peter Stenlund oli näinud. Kui pingutada, võis ehk ette kujutada, et sellel on naise ülakeha, aga pigem oli tegu lihtsalt kokkusulavate sinakashallide toonidega. Paiguti võis näha paksemaid känkraid, mis meenutasid kuivanud kaerahelbeputru. Äkki keegi teine, kes oli maali ees terve päeva veetnud, oli sellest tüdinud ja sellele putru visanud? (lk 64)
  • Tema ilus, tark, lõbus Becca, kellel olid suured sinised silmad, voogavad juuksed ja irooniline huumor. Becca, kellesse ta oli ülepeakaela armunud esimesest silmapilgust, kui nad seitse aastat tagasi rokkfestivali melus kohtusid. Naine kandis teksaseid ja toppi, juuksed olid seatud pealaele lohakasse Väikese My krunni. Aga pärast mõnetunnist tantsimist tõmbas ta patsikummi ära ja lasi juustel õlgadele langeda. Peter võis ikka veel seda vaatepilti oma peas aegluubis silme ette manada. (lk 65)
  • Pulmad olid väikesed, segased ja kenad. Ei Beccal ega Peteril polnud suurt peret, nii et kutsutud olid ainult ema ja mõned sõbrad. Becca ema oli surnud ning oma isa polnud ta kunagi kohanud, küll aga oli tal käputäis naissoost sõpru, keda hea meelega oma perena esitles.
Beccal oli lühike 60ndate stiilis kleit, mille ta oli ostnud Stockholmist Södermalmi linnajaost. Peteril oli tumesinine velvetülikond ja kikilips. Mufflnid korrusvaagnal (või olid need tassikoogid? Peter ei olnud kunagi nende vahest aru saanud), leedriõiebool, päikesepaiste, aasalilled, rõõmsavärvilised vimplid õunapuude otsas ema aias. Oli olnud täiuslik päev. (lk 65-66)
  • Siis pulmareis Pariisi, Becca lemmiklinna. Terve päev tohutu suurel kirbuturul, kus Becca sibas kaootiliselt ringi nagu kuulimängu teraskuul ning ostis kõveraid söögiriistu ja vanu plekkpurke, samal ajal, kui Peter seisis ning vaatas suitsetades rahvasumma. Õhtuti istusid nad kägaras miniatuursel hotellirõdul ning jõid odavat punast veini ja sõid juuste, mis lõhnasid nii tugevalt, et toas ei saanud neid pakendist välja võtta. Nad olid ahelsuitsetanud ja lollitanud, teeseldes prantsuse keele rääkimist r-tähte põristades ja laialt žestikuleerides. Kumbki neist ei osanud päriselt prantsuse keelt, aga Becca mõjus väga veenvalt, kui ta kätega vehkis ja silmad temasse puuris. Peter naeris nii, et tal läks veini kurku, ning oli ikka ja jälle rabatud, kui mõistis, et see totakas, lõbus, ilus, imeline olend oli tema naine. (lk 66)
  • Becca oli mõelnud, et blogi on lihtsalt lõbus ajaviide, koht, kuhu ta sai koondada oma sisustus- ja renoveerimisideid ja pidada lapseootuse ajal päevikut. Ent kõigest mõne kuuga kasvas blogi suureks. Kümneid tuhandeid lugejaid külastas seda iga päev ja avaldas oma arvamust. Alguses oli see mõnus, peamiselt kiidusõnad ja ergutushüüded. Siis võtsid ühendust ettevõtted ja tahtsid osta blogist reklaamipinda. Becca oli õnnest joobnud, mõelda, et talle maksti selle eest, et kirjutas asjadest, mis talle meeldivad! See oli ju tõeline ime, eriti kui varsti oli beebi majas ja iga sent teretulnud.
Peteril oli tema pärast hea meel. Ta imetles Becca elegantset ja teravalt humoorikat viisi ennast väljendada, mida rohkem naine kirjutas, seda värvikamaks tema tekstid muutusid. Ta investeeris hübriidkaamerasse, sai üha osavamaks fotograafiks ja lugejaskond muudkui kasvas. Lisaks sai Becca kogu aeg kingitusi ettevõtetelt, mis lootsid, et ta kirjutab nende toodete kohta midagi positiivset. Lõhnaküünlaid (neist enamik tekitas Peterile peavalu), raamatuid, tekstiile, tervisepreparaate, meiki, beebitooteid ja nii edasi.
Kuid tasapisi hakkas blogija abikaasa elu igavaks muutuma. Sõbrad ei suutnud oma mõnitavaid kommentaare endale hoida ja mõnikord tunti Peterit isegi linna peal ära. "Kas teie olete Sinise villa Peter?" küsisid itsitavad teismelised tüdrukud toidupoes. Esimestel kordadel oli see ehk lõbuski, aga hiljem tundus juba ebameeldiv. (lk 68-69)
  • Lõpuks palus Peter Beccal blogimine kogunisti lõpetada, aga naine keeldus. Nad olid korralikult tülitsenud, see oli nende esimene ja suurim tüli. Becca jätkas blogimist, kuid ei pannud enam ühtki fotot Peterist ning ristis ta blogis lihtsalt P-ks. Kuid blogi oli jätkuvalt nende hell koht. Peterile ei meeldinud enam isegi Sinises villas viibida, see tundus vaateaknal elamisena. Ta julges vaevu midagi ümber tõsta, sest äkki rikkus ta ära motiivi, mida Becca kavatses just pildistada.
Ja Becca muutus. Ta oli harva rõõmus ja vallatu, vaid pidevalt väsinud, stressis ja hajevil. Ta oli lühikese süütenööriga ning ärritus kõige ja kõigi peale. Eriti Peteri peale. Lisaks muutus ta iga päevaga aina pedantsemaks ning võis saada korraliku närvivapustuse, kui Peter jättis endast kööki maha leivapuru või kohviplekke. Tundus, nagu oleks ta üha suuremal määral muutunud veatuks ja paksu nahaga blogitegelaseks, samas kui see Becca, kellega Peter abiellus, tasapisi hääbus. Ta igatses naist tõsimeeli. (lk 70)
  • Pärast seda olid nad hakanud teineteisest eemalduma. Alguses oli ju Bruno nii väike, et võttis suure osa Becca tähelepanust endale ja Peteril ei oleks kunagi pähegi tulnud konkureerida enda pojaga. Aga kui Bruno kasvas suuremaks, kulutas Becca kogu oma isikliku aja blogimisele ja reklaamijatega suhtlemisele. Mõnikord käis ta pidamas loengut pealkirjaga "Eduka blogi loomine", ta andis välja lastesõbralike retseptidega kokaraamatu ning osales mitu korda ühes raadio aiandussaates. Ta töötas pidevalt ning oli tihti nii väsinud, et jäi õhtuti koos Brunoga magama. Peter tundis end hüljatuna. Ta soovis, et Becca oleks tahtnud mõnikordki koos temaga mõnda telesarja vaadata. Äkki jätta Bruno ema juurde ja minna kahekesi õllele? Aga ei, Becca ei jõudnud. Või ei tahtnud. (lk 71)
  • "Sellest blogivärgindusest pole ma kunagi aru saanud."
Rolf istus, silmad pärani, ja vaatas läbi "Sinise villa Becca" postitusi ja kommentaare.
"Miks sellised asjad huvitavad on? Õunakoogid ja kirbukaleiud? Kes selliste asjade kohta lugeda tahab?"
"Becca Stenlundi puhul 50 000 lugejat," vastas Anna.
"Jah, mõhkugi ei saa aru..."
Tegelikult pidi Rolf läbi vaatama viimased kommentaarid ja üles märkima kõik, mida võis tõlgendada ähvardusena, aga nüüd leidis ta ühe postituse tulbisibulate kohta, mis teda eksitas. Rolfil endal oli ridaelamu ees väike hästihooldatud aiake.
"Hmm," pomises ta ega näinudki enam nii mittehuvitatud välja. (lk 73-74)
  • Anna tahtis Beccale halba teinud inimese kätte saada, soovitavalt kohe. Vilets oli end politseinikuna abitult tunda, samal ajal kui keegi jooksis suveöös ringi ja lõi väikeste laste emasid maha. (lk 76)
  • Ta istus ning uuris oma külalist. Ta mõtles, kas Lina on selline inimene, kes valib oma riided vastavalt olukorrale, nii oli ta täna pannud selga oma "politseiga rääkimise" riietuse. Muidu oli tal raske mõista, miks vaevu 20aastaseks saanud tüdrukul oli seljas helehall pükskostüüm täiesti tavalisel argipäeval, pealegi veel keset sooja suve. Kuigi need võisid ju olla tööriided, äkki töötas Lina hotelli vastuvõtus või kusagil mujal sellises kohas? (lk 77)