Kadri Mälk

Kadri Mälk (aastani 1976 Kadri Sõerd; 27. jaanuar 1958, Tallinn - 1. jaanuar 2023) oli eesti ehtekunstnik.

Artiklid

Inimesed ei karda tihtipeale mitte seda, mis neid hukatusse võiks viia, vaid hoopis täiesti ebaolulisi ja tühiseid asju. Ja olgu su isiklik tööriistakast kuitahes täiuslik – kui sealt puudub empaatiavõime ja mutrivõti hirmu kinnikeeramiseks, jääb valuline hõõrdetegur su igaveseks kaaslaseks.
Kunstiga tegelemine on kui lause alustamine, teadmata, kuhu välja jõuad. Riske on piisavalt: sa ei pruugi lausega lõpuni jõuda või kui jõuadki, pole midagi öelda suutnud.
Projektipõhisus on hukatus. Amokk, mis sellega kaasneb, ei ole tervisejooks ega jooga.
- Kadri Mälk, "Karju sosinal", EPL, 19. august 2014

"Testament"

Kadri Mälk, "Testament", Stuttgart, 2016.

Kuul ei ole patenti ega äriplaani, ent ometi tõuseb ta igal õhtul taevasse. (lk 132)
On nähtavad ja nähtamatud ateljeed. Hinge hämarates sepikodades käib töö nii ööl kui ka päeval. Ülim töökoda on ikka üksindus. (lk 293)
Tabava üldistuse ja ebaadekvaatse lihtsustamise piir on õhuke. Maailma väljakannatamine põhjustab teinekord talumatut piina. (lk 316)
Ülikool on nagu kullapesemine. Heast toorainest ehk kullaliivast võib saada näiteks 100 g ühest tonnist. Bologna protsessi käivitajad otsustasid: olgu olla 250 kg kulda igast tonnist liivast. Pole parata, toodadki 250 kilo. Ent mis prooviga see kuld on? (lk 318)
Inimesi, keda su looming huvitab, ei pruugi kunagi ega kusagil kuigi palju olla. Mida enam me kogeme, seda rohkem me suudame näha. Veelkord - nägemine on uskumine. (lk 320)

Intervjuud

Kunstnik peab olema nagu sportlane, kogu aeg vormis. Aga mingitel aegadel on vaja kive koguda, ennast kokku korjata – sa ei saa kogu aeg välja pritsida. Kivikeste kokkukorjamise aeg peaks võimalik olema.
Kivi on mingis mõttes nagu loom, metsik, ent madalama võnkesagedusega. Ei ole nii, et nahutan koera läbi ja usun, et koer saab aru. Aga koer ei saa aru.
Tihti tudengid küsisid: mis pärast kooli saab, kuhu ma tööle lähen? Sellised praktilised küsimused, mis tänapäeval on väga olulised. Tudengid, kes praegu tulevad, küsivadki kohe, et mis ma pärast tegema hakkan. Kuldkepil oli aga hoiak, et sa pead olema nii hea, et sind kutsutakse. Tänapäeval on seda tudengiteni viia muidugi keeruline, sest kõigepealt hakkab ettevõtluskursus ja siis müügikursus – aga mida sa müüd? Küllap on see oluline, aga majanduslikes kategooriates mõtlemine suretab sisemist loovust. See võtab kunstnikult juuretunnetuse. Sa pead vaatama iseendasse ja seal peegeldub maailm.
Sõna ja pildi suhe on komplementaarne. Olen üsna palju õppinud oma kaasalt Mati Sirklilt, kes ütleb, et sõnaga tuleb olla väga täpne, muidu lähed sa metsa. Mina aga ütlen, et luba ma lähen metsa. Kõik ei pea olema nii ülitäpne – kui lähen metsa, siis lähen metsa. See võib samuti olla kütkestav. Võid kaotada mõttetäpsuses, kuid võita isikupäras. Ka hämarus saab olla täpne.
- Intervjuu: Mari Peegel, Kadri Mälk: Kivi on metsik nagu loom. EPL, 1. oktoober 2016

Kuidas me teame, mis on surm, kui me ei tea veel sedagi, mis on elu?
[Kunstnikuks hakkamisest:] Lapsepõlves, kui Tallinnas käis tsirkus, mäletan hästi seda uhket telki kesklinnas, vedas isa mind sinna imet vaatama. Ja siis oli mu otsus juba täiesti kindel: hakkan klouniks. Nii meeletult mõjus see kirju suurte värviliste nööpidega kuub, sasus juuksepahmak, totakas kõnnak ja kõne ja ta homeeriline naer. Ja lõpuks, ega kunstnikuamet sealt eriti kaugele ju ei jäägi.
Kui on valida teejuhi kaotamise ja eksimineku vahel, pean paremaks eksimist. Olgu iga otsija tõukejõuks vaikus. Vaikus kui mässu täiuslik kese.
Eriti huvitavad on need nn rasked juhtumid, mil teised õppejõud keelduvad juhendamast. Vaat sealt võib aegamööda väärt töid sündida. Tänu ebaõnnestumistele võivad tulla suurepärased tulemused.
Üldiselt arvan, nagu ütleb mu viimase näituse "Kadri läheb roheliseks" moto (kunstiteadlase Tiina Abeli parafraas oma isa, tragikoomik Ervin Abeli ütelusest): Elada tuleb nii, et kui sa kokku kukud, siis kõik arvavad, et suurest õnnest. Usun, et selles on sulatõtt.
Eelkõige on loomepalk võimaldanud põhjalikumalt kui seni tegelda oma loometööga. Seda on näha ka järsult kasvanud näitusepakkumiste hulgast. Ja hulk väiksemaid asju ka.
On üks tõeliselt suur unistus, millest enne ei söanda kõnelda, kui see teoks on saanud. Olen kõva unistaja. Kui sa teed plaane aastaks, külva riisi. Kui sa teed plaane kümneks aastaks, istuta puid. Kui sa teed plaane sajaks aastaks, hari inimesi.
See, kes esitab küsimuse, on narr minuti, ent see, kes jätab küsimata, on topski kogu elu.
Õpingute ajal sai igasugust pornot tehtud. Tellimustöid, mis leiva lauale tõid. Siiditrükki ja tellimusena ehtejupsakaid ja mida kõike veel. Ühel hetkel tegin otsuse, et kõik. Teen vaid seda, mida tõesti tahan, valdan ja oskan. Lisaks olen olnud sanitar kliinikus, süljetopside tühjendaja, arstiriistade steriliseerija. Medõde. Värvija. Laborant.

Olnud kalmistuvaht, ja tööraamatust, mis nagu kirju koer, loen, et isegi insener. Juveelipoes abitööline ja kirjastuses kuller, kuni mind edutati kirjastuse direktori sekretäriks. Seal oli mu kasutuses määratu ruum, ja mis peaasi – ka suur kirjutusmasin. Hakkasin kohe oma haikusid sisse toksima. Avaldasin luulevihiku üheksas eksemplaris. Kaaned lillast sametist, ise köitsin. "Hea prints võluja", tõeline rariteet.

[Ravikindlustusest:] Richelieu'd oleme kõik vajadusel võimelised tegema. Ent kas sel on mõtet? Jaga ja valitse, divide et impera, st soodusta killustumist ja tülisid, et oleks hõlpsam valitseda (tollal Vana-Rooma, hiljem ka uusaja riikide poliitikale omane mõtteviis). Ajada inimesed tülli, kes saab ravikindlustuse, kes mitte. Mage. Kõik peavad saama. Mitte keegi ei tea ette, millal sulle telliskivi pähe kukub või purjakil autohull su alla ajab. Näiteid ju on.
Valimistest ma ei sooviks kõnelda. Olen neil riigitruu kodanikuna käinud ja tajunud, mis tsirkus see on. Ime, et enam apelsine ja viinereid ei pakuta. Kuid kui sa tõesti midagi soovid, näiteks ravikindlustust kõigile, siis kõnele mõne ausa riigikogu liikmega otse. Neid veel on. Kopkas, see on raske saak, tal on metal sees, teadis juba Hardi Volmer.
Ent lootus sureb viimasena. Vastuseis on alati ja kõikjal. Kui sul on hästi läbi mõeldud ja vettpidavad tõsised argumendid, siis on igasugune masinavärk lolluse vastu võimetu. Nii lihtne see ongi.
Tehke inimestele tarad ümber ja nad muutuvad lammasteks. Kogu valimiste ideoloogia.
Oli vist kodukandist Sõrvest napilt Rootsi pagenud maalikunstnik Eerik Haamer, kes ütles: kunstnik sa võid olla, ent INIMENE sa PEAD OLEMA. Ja tõsi ta on.
Never explain, never complain. Tolle maksiimi tõi käibele üks Briti poliitik, seejärel paljud, Winston Churchillini. Lühilauses sisalduv ajatu tarkus on teinud sellest võimsate-enesekindlate tegelinskite juhtmantra, tänapäevani. Need neli sõna sisaldavad puhast tõtt, töötavad mitmel tõsisel tasandil.
Loovtestides näitavad pea kõik lapsed üles suurt loomingulisust ja andekust. Ent see väheneb aja jooksul. Miks? Kuidas koolid-õpetajad saaksid loovuse säilimist toetada? Sellega oma peakest ei vaevata. Taoline võiks ollagi mu vastus, lugupeetav "eliit". Eliit jutumärkides, kuna arvan, et meie talupoeglikku päritolu kõrgkiht on üsna õhuke. Olgu, usun neist paljusid. Ent nad ei soovi võtta suuremat vastutust, kui neil juba on.
Emal oli tohtrina palju kunstnikest sõpru. Nõnda et Lepo Mikko, Võerahansu, Mudist, Paris, mõned pallaslased jt; hiljem Pääsuke ka, mille emale kinkisin, Soansi kaardid, Concordia Klar ja Peeter Ulas, Marju Mutsu, kõike ei mäletagi, rippusid meil tihedalt üksteise kõrval toaseintel. Eriti köitis mind õlivärvide lõhn ja faktuur, mida näpuga õrnalt puudutasin.
Isa õpetas mind malet mängima, mida valdasin juba enne, kui lugema õppisin. Mäletan, et kui isa sõber Paul Keres meil taas külas oli, siis jäi meil mäng viiki, Kerese suuremeelsusest, et ma pillima ei hakkaks. Küll olin siis õnnelik. Iss ja maleonu ja sõbrad aga kutsusid kohale oma kaunid kaasad, panid peale Frank Sinatra vinüüli ja hakkasid me väikeses toas ennastunustavalt tantsu vihtuma. Igatahes sain ma aimu, mida hea muusika võib inimesega teha.
Tollal toimusid muuseumis menukad moodsa kunsti loengud laiale publikule. Inimesi istus, kõrv kikkis kuulamas, aknalaudadel kui põrandal. Ja Eha Komissarov näitas suurele ekraanile slaide moodsa kunsti teostest. Kõik oli nii äge, nii uus. Nii värske ja teistmoodi, kuulajaskond nautis. Ja mina ka.
Usun tõemeeli, et kuna olen pärit Rosside suguharust, on saatus säästnud mind sandimast. Rossid on olnud hakkamasaaja verega, igal ajal. Olgu olud kuitahes kiuslikud. Nõndapalju siis geneetikast.
Ervin Õunapuu, mu esimene armastus, keelas kategooriliselt minna kunstiülikooli õppima, sest seal rikutavat anne ära. Kui sul seda üldse on. Nõnda läksingi pärast pikki kahtlusi ja kirjastuses töötamist Tartu Kunstikooli ja seejärel kohe kunstiülikooli (tollal ERKI).
Kunstiteos on mõjuv, kui ta tekib paratamatusest. Ent toetus selleks … siin on mõtlemisainet.
Sealt, kust leian tähenduse, leian ka iseenda.
Ma pole pärit jõukast perest, kuigi vanemad tegid tööd mitmes kliinikus ja vaat et viies kõrgkoolis korraga. Õieti neid polnudki kunagi kodus. Kui, siis unehõlmas.
- Kadri Mälk, intervjuu: Kaisa Eiche, "Luulega Eestis ära ei ela, kaugeltki mitte", Postimees, 15. detsember 2022

Välislingid