Volodõmõr Zelenskõi

Allikas: Vikitsitaadid
Volodõmõr Zelenskõi, 19. oktoober 2022.
Volodõmõr Zelenskõi presidendi ametiaja esimesel päeval, 20. mail 2019.

Volodõmõr Oleksandrovõtš Zelenskõi (ukraina keeles Володимир Олександрович Зеленський; sündinud 25. jaanuaril 1978 Krõvõi Rihis Dnipropetrovski oblastis Ukraina NSV-s) on Ukraina riigitegelane, endine näitleja, filmiprodutsent, stsenarist ja poliitik, alates 20. maist 2019 Ukraina president.


Kõned ja kirjutised[muuda]


  • Teate, viimase paari päeva jooksul ei tea ma, kuidas kõiki tervitada ja tere öelda, sest ma ei saa öelda "head hommikut" ega "head pärastlõunat" ega "head õhtut". Ma ei saa, sest mõne inimese jaoks ei ole see päev hea, mõne inimese jaoks on see päev viimane.
  • Ma räägin täna oma kodanikest, Ukraina kodanikest, kes kaitsevad üksteist, makstes vabaduse eest kõrgeimat hinda. Mul on väga hea meel selle üle, mida siin praegu näinud ja kuulnud olen, mul on väga hea meel tajuda seda meeleolu, ühendavat, ühtesiduvat meeleolu. Mul on hea meel, et oleme täna ühendanud teid kõiki, kõik Euroopa Liidu riigid.
Kuid ma ei teadnud, et peame selle eest maksma sellist hinda. Ja see on meie jaoks tragöödia, minu jaoks, iga ukrainlase jaoks, meie riigi jaoks. Ma pean silmas seda kõrget hinda, vägagi kõrget hinda: tuhandeid inimesi, kes on tapetud. Kaks revolutsiooni, üks sõda ja viis päeva täiemahulist Vene Föderatsiooni sissetungi.
  • Teate, ma ei loe sellelt paberilehelt maha, sest paberite aeg minu riigi elus on lõppenud. Nüüd tegeleme tegelikkusega. Meil on tegemist tapetud inimestega, päriseluga. Ma usun, et me anname täna elu õiguste, vabaduse ja soovi eest olla teiega võrdsed. Anname ära oma parimad inimesed, kõige tugevamad, kõige väärtuslikumad inimesed.
  • Tänane hommik oli meie jaoks väga traagiline. Kaks tiibraketti tabasid Harkivit, Venemaa Föderatsiooni piiride lähedal asuvat linna. Seal on alati olnud palju venelasi ja nad on alati olnud sõbralikud. Seal olid soojad suhted. Seal on üle 20 ülikooli. See on linn, kus on meie riigis kõige rohkem ülikoole. Seal on särav ja tark noorus. Inimesed kogunesid sinna kogu aeg tähistama, kõik pidustused toimusid meie riigi suurimal väljakul, Vabaduse väljakul.
See on Euroopa suurim väljak. Seda nimetatakse Vabaduse väljakuks. Kas kujutate ette, et täna hommikul tabasid Vabaduse väljakut kaks tiibraketti? Kümned surnud - see on vabaduse hind. Me võitleme ainult oma maa ja vabaduse eest.
Vaatamata sellele, et kõik suurlinnad meie riigis on nüüd blokeeritud, ei või keegi meie vabadusse ja riiki sekkuda. Ja uskuge mind, nüüdsest on iga väljak igas Ukraina linnas Vabaduse väljak.
  • Oleme ukrainlased. Me soovime näha oma lapsi elusatena. Ma arvan, et see on õiglane. Eile hukkus 16 last. Ja ikka ja jälle ütleb president Putin, et see on mingisugune operatsioon ja nad annavad lööke sõjalise infrastruktuuri pihta. Millistes sõjatehastes töötavad meie lapsed? Milliste tankidega nad sõidavad või milliseid tiibrakette välja lasevad?
  • Meie inimesed on väga motiveeritud. Vägagi. Me võitleme oma õiguste eest, oma vabaduste eest, oma elu eest ja ellujäämise eest. Ja see on meie kõrgeim motivatsioon. Kuid me võitleme ka selle nimel, et olla Euroopa võrdväärsed liikmed. Ma usun, et täna me näitame kõigile, et just seda me olemegi.
  • Meiega koos on Euroopa Liit tugevam. See on päris kindel. Ilma teieta on Ukraina üksik ja üksildane. Me oleme oma tugevust tõestanud. Oleme tõestanud, et vähemalt oleme täpselt samasugused nagu teie. Seega tõestage, et oled meiega. Tõestage, et te ei jäta meid üksi. Tõestage, et olete tõepoolest eurooplased, siis võidab elu surma ja valgus võidab pimeduse. Au Ukrainale!



"Ukraina heaks"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: "Ukraina heaks: Volodõmõr Zelenskõi valitud kõned", tlk Triinu Pakk, 2022.


  • Ja kui kooliõue tekib mürsukraater, on lastel küsimus: kas maailm on unustanud 20. sajandi vead? (lk 16)
  • Milleni viivad lepituspoliitika katsed? Selleni, et küsimus "Milleks surra Gdanski eest?" muutub vajaduseks surra Dunkerque’i ja tosinate teiste linnade eest Euroopas ja kogu maailmas. Kümnete miljonite elu hinnaga. (lk 16)
  • ÜRO, mis peaks kaitsma rahu ja maailma julgeolekut, ei suuda kaitsta iseennastki, isegi kui tema hartat rikutakse. (lk 18)
  • Ja mitte ükski Euroopa riik ei tea, mis on igapäevased sõjaväelised matused maa kõigis piirkondades. Ja mitte ükski Euroopa liider ei tea, mis on pidevad kohtumised langenute perekondadega. (lk 20)
  • Ukraina sai julgeolekugarantiid selle eest, et ta loobus maailma võimsuselt kolmandast tuumavõimekusest. Meil ei ole seda relva. Aga meil pole ka julgeolekut. (lk 24)
    • "Me teame, kes valetab", Ukraina presidendi kõne 58. Müncheni julgeolekukonverentsil, viis päeva enne invasiooni, 19. veebruar 2022


  • Mida me täna kuuleme? Mitte ainult raketiplahvatusi, lahinguid, lennukite möirgeid. Me kuuleme uue raudse kardina langemise häält, mis sulgeb Venemaa ligipääsu tsiviliseeritud maailmale. Meie rahvuslik ülesanne on teha nii, et see kardin ei langeks läbi meie territooriumi, vaid jääks venelaste juurde, nende koju. (lk 27-28)
  • Maailmakogukonna silmis on Venemaast saamas niinimetatud Donetski rahva- vabariigi analoog – see tähendab täielikku isolatsiooni. (lk 29)
  • Mitte keegi ei suuda veenda või sundida meid, ukrainlasi, loobuma oma vabadusest, oma sõltumatusest, oma suveräänsusest. Aga tundub, et Vene juhtkond püüab seda teha, hävitades omaenda maa potentsiaali. Kõik, mida Venemaa on 2000. aastast saadik teinud, võib nüüd kogu maailma silme all suitsuna vastu taevast lennata. (lk 29)
  • Kui teie, armsad Euroopa juhid, armsad maailma juhid, vaba maailma juhid, ei aita meid täna, koputab sõda homme teie ustele. (lk 30)
    • "Täna oleme need meie – homme võite olla teie", pöördumine ukrainlaste poole, avaldatud sotsiaalvõrgustikes Venemaa sissetungi esimese päeva hommikul, 24. veebruar 2022


  • Vaenlane ei ründa mitte ainult sõjalisi sihtmärke, nagu ta kinnitab, vaid ka tsiviilisikuid. Nad tapavad inimesi ja muudavad rahumeelsed linnad sõjalisteks sihtmärkideks. See on alatu ja seda ei andestata iialgi. (lk 32)
  • Ma tean, et praegu toodetakse palju libauudiseid. Eriti, nagu oleksin mina Kiievist lahkunud. Ma olen endiselt pealinnas, ma jään oma rahva juurde. Päeva jooksul pidasin ma tosinaid rahvusvahelisi kõnelusi, juhtisin otseselt meie riiki. Ja ma jään pealinna. Ka minu perekond on Ukrainas. Minu lapsed on Ukrainas. Minu perekonnaliikmed ei ole reeturid. Nad on Ukraina kodanikud. Aga mul pole õigust öelda, kus täpselt nad praegu on. Meile on teada, et vaenlane on kuulutanud minu sihtmärgiks number üks. Minu perekond on sihtmärk number kaks. Nad tahavad hävitada Ukraina poliitiliselt, likvideerides tema riigipea. (lk 32-33)
  • Täna küsisin ma Euroopa kahekümne seitsmelt juhilt, kas Ukraina võetakse NATO-sse. Ma küsisin otse. Kõik kardavad. Nad ei vasta. (lk 33)
    • "Sihtmärk number üks", kõne ukrainlastele, esimese sõjapäeva lõpul, avaldatud sotsiaalvõrgustikes, 25. veebruar 2022


  • On laiaulatusliku sõja teine hommik. Kell 4 hommikul andsid Vene väed jätkuvalt raketilööke Ukraina territooriumile. Nad ütlevad, et ei vali sihtmärgiks tsiviilobjekte. See on vale. Tegelikult on neil täiesti ükskõik, mis laadi sihtmärke nad ründavad. (lk 35)
  • Ukraina saatus sõltub ainuüksi ukrainlastest. Mitte keegi peale meie endi ei hakka meie elude üle valitsema. Meie oleme oma maal, tõde on meie poolel. Meie selgroogu ei saa murda. Kalibri raketid on võimetud meie vabaduse vastu. (lk 37)
    • "Võidelge sõja vastu", kõne ukrainlastele, avaldatud sotsiaalvõrgustikes, 25. veebruar 2022


  • Harkiv. Tiibraketilöök. Euroopa suurima väljaku – Vabaduse väljaku pihta. Tosinad ohvrid. Selline on vabaduse hind. Selline on Ukraina rahva hommik. (lk 40)
  • Ukraina Harkiv ja Vene Belgorod on alati olnud lähedased linnad. Mitmel moel. Isegi piir nende vahel oli kõigest konventsionaalne, märgitud küll kaartidele, aga mitte hinge. Hinge mitte. Nüüd on kõik muutunud. Pärast tiibraketti, mis saadeti Harkivi pihta teele Belgorodist. Raketti, mis tabas Vabaduse väljakut. Meie Harkivi nägu. See on terrorirünnak linna vastu. Sel väljakul ei olnud ühtegi sõjalist sihtmärki. Nagu neid polnud ka Harkivi elurajoonides, mida tabasid raketilöögid. Keskväljaku pihta sihitud rakett on ilmne, varjamatu terror. Mitte keegi ei unusta. Mitte keegi ei andesta. (lk 40)
  • See rünnak Harkivi pihta on sõjakuritegu. See on Venemaa Föderatsiooni riigiterrorism. Pärast seda on Venemaa terroristlik riik. Ilmselgelt. Ja see peab saama ametlikuks. Me kutsume kõiki maailma maid üles reageerima agressori sellisele kuritegelikule taktikale viivitamatult ja mõjuvalt ning kuulutama, et Venemaa viib ellu riigiterrorismi. Me nõuame terroristide täielikku vastutuselevõtmist rahvusvahelistes kohtutes. (lk 40)
  • Kõik Ukraina linnad peavad tegema, mis suudavad, et vaenlast peatada. Selle eest vastutavad iga linna sõjaväelised ja tsiviilvõimud. Aga Kiiev on eriline. Kui me kaitseme Kiievit, siis kaitseme riiki. See on meie maa süda. Ja ta peab edasi lööma. Ja ta lööb edasi. Selleks, et elu võidutseks. (lk 41)
  • Ja nüüd tahan ma rääkida nendest, kelle vägiteod on kõrgeima moraalse jõu musternäiteks. Need on meie arstid. Te päästate inimesi ööpäev läbi. Alati. Ja nüüd on teie töö üks meie tähtsamaid kaitseliine. Te teete seda endiselt hiilgavalt. Viie päeva jooksul on päästetud tuhandeid elusid. (lk 42)
  • Ja ma tänan Ukraina lihtsaid inimesi, kes peatavad tanke oma paljaste kätega, löövad sissetungijaid administratiivhoonetest välja vaimujõul ning muudavad nende Ukrainas viibimise häbiväärseks. Tõestades, et nad kõik on siin võõrad. Selline on rahvasõda. Selline on Ukraina rahvas. (lk 42)
    • "Riigiterrorism", kõne ukrainlastele, avaldatud sotsiaalvõrgustikes, 1. märts 2022


  • Täpselt kaks aastat tagasi tuvastati Ukrainas esimene COVID-19 juhtum. Esimestel nädalatel oli selle viirusega äärmiselt raske võidelda. Aga me olime ühtsed ja seetõttu tugevad, ja tänu sellele me pidasime vastu. Täpselt nädal tagasi ründas Ukrainat üks teine viirus. Üks teine haigus. Mis paneb inimesed kannatama akuutse võõraste maade annekteerimise ja okupeerimise kihu all. Üks nädal tagasi kell 4 hommikul tungis Venemaa sisse meie iseseisvasse Ukrainasse, meie maale. Akuutne agressiooni, suurushullustuse, jälitusmaania hoog. (lk 43-44)
  • Venemaa sihtmärgiks oli Jumalaema Uinumise katedraal Harkivis. Üks vanimaid õigeusu mälestusmärke selles linnas, kogu Ukraina mälestusmärk. Sõja ajal pakub see katedraal varju Harkivi elanikele. Pakub varju kõigile inimestele: nii usklikele kui uskmatutele. Igaühele, sest kõik on võrdsed. See on püha paik. Nüüd on see sõjast kahjustatud. Nad ei karda isegi mitte seda! Nad tunnevad rõõmu sellest, et Jumal ei karista otsekohe. Aga ta näeb. Ja ta vastab. Vastab nii, et tema eest ei saa peitu pugeda. Ei ole nii tugevat punkrit, mis kannataks välja Jumala karistuse. Ja me ehitame katedraali üles, nii et tema külge ei jää märkigi sõjast. Ja isegi kui te hävitate kõik meie katedraalid ja kirikud, ei suuda te hävitada meie siirast usku Jumalasse siin Ukrainas. Usku inimestesse. (lk 44-45)
  • Me taastame iga maja, iga tänava, iga linna. Ja me ütleme Venemaale: õpi ära sõnad "reparatsioonid" ja "kontributsioonid". Sa maksad tagasi kõik, mida sa Ukrainale kahju tegid. Viimseni. (lk 45)
  • Te tulite hävitama meie linnu. Hävitama meie rahvast. Võtma meilt ära kõike, mis on meile kallis. Te katkestasite Ukraina tsiviilelanikkonna varustamise elektri, vee ja küttega. Te jätate inimesed ilma toidu ja ravimiteta. Te hoiate võimalikke evakuatsiooniteid tule all. Ei ole ühtegi relva, mida te ei tahaks kasutada meie vastu, Ukraina vabade kodanike vastu. Ja nüüd te ütlete oma propagandistidele, et kavatsete saata Ukrainasse niinimetatud humanitaarabi kolonnid... Pidage meeles, te jumalasalgajad: kui miljonid inimesed teid neavad, siis ei ole teil midagi, mille varal end päästa. (lk 45)
  • Me oleme oma ajaloos ja oma maal elanud üle kaks maailmasõda, kolm holodomori, holokausti, Babõn Jari, suure terrori, Tšornobõli plahvatuse, Krimmi okupeerimise ja sõja idas. Meie territoorium ei ole hiiglaslik ega laiu ühest ookeanist teiseni, meil ei ole tuumarelvi, me ei küllasta maailmaturgu nafta ja gaasiga. Aga meil on meie rahvas ja meie maa. Ja see on meie jaoks – kuld. See on see, mille eest me võitleme. (lk 46-47)
  • Meil pole kaotada midagi peale omaenda vabaduse ja väärikuse. Meie jaoks on see suurim aare. Nad on nii palju kordi tahtnud meid hävitada. See pole neil õnnestunud. Nad tahtsid meid maa palgelt minema pühkida. See ei õnnestunud neil. Nad lõid meile noa selga. Aga meie püsime jalul. Nad tahtsid sundida meid vaikima. Aga terve maailm kuulis meid. (lk 47)
  • Me oleme nii palju läbi teinud! Ja kui keegi mõtleb, et pärast sellest kõigest ülesaamist oleme meie, ukrainlased – meie kõik – hirmunud, murtud või valmis alistuma, siis ei tea ta Ukrainast midagi. Ja tal pole Ukrainas teha mitte midagi. Mingu koju. Oma koju. Kaitsku vene keelt rääkivaid inimesi. Mitte igal pool maailmas. Omaenda maal. Seal on neid peaaegu 150 miljonit. Aga siin... (lk 47)
    • "Kui palju kordi on nad tahtnud Ukrainat hävitada, aga pole suutnud", kõne ukrainlastele, avaldatud sotsiaalvõrgustikes, 3. märts 2022


  • Me elasime just üle öö, mis oleks võinud lõpetada ajaloo. Ukraina ajaloo. Euroopa ajaloo. Vene väed ründasid Zaporižžja tuumaelektrijaama. Euroopa suurimat. See katastroof üksi oleks nagu kuus Tšornobõli. Vene tankid teadsid, mille pihta nad tulistavad. Otse tuumajaama keskuse pihta. See on ennenägematult jõhker terrorismiakt. (lk 49-50)
  • Vene rahvas, ma tahan pöörduda teie poole. Kuidas on see üldse võimalik? 1986. aastal nägime me üheskoos vaeva Tšornobõli tagajärgedega. Kindlasti te mäletate põlevat grafiiti, mille plahvatus laiali paiskas. Mäletate ohvreid. Hõõgust hävinenud reaktori kohal. Kindlasti mäletate Prõpjati evakueerimist ja 30 km tsooni. Kuidas te võisite selle unustada? Aga kui te pole unustanud, siis ei tohi te vaikida. Te peate ütlema oma võimudele, peate minema tänavatele ja ütlema, et te tahate elada. Elada maal, mis ei ole radioaktiivselt saastunud. Kiirgus ei tunne Venemaa piiri. (lk 50)
  • Ukraina linnad ei ole natside okupatsioonist saadik näinud nii ebainimlikku julmust. Tšernihiv, Ohtõrka, Harkiv, Mariupol. Vaenlane hävitab sihipäraselt tsiviiltaristut. Hävitab inimesi. Elurajoone. Alles eile tapsid Vene pommid Tšernihivis nelikümmend seitse inimest. Rahumeelset inimest. Harkiv... Harkivit lihtsalt tambitakse puruks raketi- ja õhulöökidega. Venemaa. Hävitab. Harkivit. Kuidas see sai juhtuda? Täna hommikul tabas rakett Žõtomõris koolihoonet. Tabas lapsi. Niisugune on reaalsus, kui "vennalik" Venemaa külla tuleb. (lk 51)
  • Pealinn on endiselt sissetungijate tähtsaim sihtmärk. Aga nad ei murra meid, nad ei purusta meie riiklust. Mitte kunagi. Ükskõik mida nad ka teeksid, nad kaotavad ikkagi. Sest meie oleme oma kodus. Omaenda maal. (lk 52)
  • Üht provokatsiooni valmistatakse praegu ette Hersonis. Nad kavatsevad lavastada näitemängu, nagu avaldaksid inimesed meelt Venemaa poolt. Selle jaoks vedasid nad linna sisse võõraid. Nad otsivad kohalikke reetureid. Nad tahavad lavastada televisioonis pildi, nagu ei oleks Herson enam Ukraina linn. Ma tahan teile meenutada, et just samamoodi algatasid nad niinimetatud DRV ja LRV. Te taipate, mis nendega hiljem juhtus. Sellele tuleb lõpp teha. Hersoni kodanikud, näidake, et see on teie linn. (lk 52)
  • Me võitleme võimsa vaenlase vastu, kes on arvuliselt ülekaalukas. Kellel on ülekaalukalt rohkem varustust kui meil. Aga kes on valgusaastate kaugusel olemast normaalsed väärikad inimesed. (lk 52)
    • "Öö, mis oleks võinud lõpetada ajaloo", kõne ukrainlastele, avaldatud sotsiaalvõrgustikes, 4. märts 2022


  • 30 aastat on Euroopa rahvad nautinud rahu, vabadust ja ühiseid võimalusi arenguks. Nüüd on Vene revanšism hävitanud kõik selle hea, mis on Euroopas aastakümneid töötanud rahu nimel, Euroopa rahvaste elu stabiilsuse nimel. Globaalsest julgeolekuarhitektuurist on järel ainult riismed. Samasugused varemed, nagu on järel Vene raketi- ja pommirünnakute all olevaist Ukraina linnadest. Ükski rahvusvaheline institutsioon, mis peaks toetama rahu – ei ÜRO, OSCE ega teised –, ei suuda praegu peatada Venemaa agressiooni. Ehkki just selleks on nad loodud. (lk 153)
  • Vene riigipropagandistid, kes selgesti lähtuvad asjaomasest "teemade nimekirjast", arutlevad avalikult Venemaa võime üle vallutada kõik tema naaberriigid Euroopas. Nad ei räägi sellest mitte lihtsalt emotsioonide üleskeerutamiseks, vaid et süstemaatiliselt harjutada Vene avalikkust faktiga, et nüüd peab sõda naabritega olema normaalsus. (lk 154)
  • Venemaa katse haarata pärast kaheksa aastat kestnud sõda Donbassis endale kogu Ukraina on toonud Euroopa reaalsusse tagasi selle, mida teie rahvas pidi läbi tegema. Massiküüditamised, filtreerimislaagrid, kestev püüd hävitada kõik need, kes toetavad rahvuslikku ideed. Praegu on sundkorras oma elupaigast pidanud lahkuma enam kui 500 000 ukrainlast. Kujutlege vaid, kui palju see on! See on nii, nagu oleksid okupandid seadnud endale eesmärgiks – ma vabandan selle näite pärast – küüditada ära kõik Tallinna elanikud. Kogu linna – oli linn, ja nüüd pole seal enam kedagi. Kolmandiku kõigist teie kodanikest. (lk 154)
  • Küüditatud ukrainlastelt võetakse ära dokumendid. Neilt konfiskeeritakse telefonid. Neid inimesi püütakse viia Venemaa Föderatsiooni kaugetesse piirkondadesse. Nende katseid Ukrainasse naasta takistatakse kõikvõimalikel viisidel. Lapsed lahutatakse vanematest, ja on tehtud katset neid anda ebaseaduslikuks adopteerimiseks vene perekondadesse... (lk 154-155)
  • Miks lubab Vene juhtkond endale seda kõike? Mis kindlustab Moskvale karistamatuse tunde? Ma olen kindel, et te teate vastust neile küsimustele. See on ilmne. Ühelt poolt naudib Venemaa oma privileege rahvusvahelistes struktuurides. Eriti oma kohta alalise liikmena ÜRO julgeolekunõukogus, mis võimaldab tal blokeerida kõik katsed seada tegelikult jalule rahu Euroopas või mis tahes muus piirkonnas, kus Venemaa sõdib. Just nimelt Venemaa. Teiselt poolt ei usu Venemaa juhtkond mitte hetkekski, et Euroopa suudaks Venemaa korrale kutsuda. Moskva lihtsalt ei usu, et Euroopa suudaks sundida Venemaad tegema rahu. Nad eeldavad, et eurooplaste üksmeel lõheneb ja et kaubandussuhete alalhoidmine on eurooplaste jaoks kõrgem prioriteet kui Venemaa naaberrahvaste julgeolek või isegi ellujäämine. (lk 155-156)
  • Praegu on hetk, kus me saame Venemaa peatada – või kaotame väga pikaks ajaks kogu Ida-Euroopa. Kaotame igasuguse lootuse elada turvaliselt ja vabalt mandril, mida ei valitse mitte jõud, vaid üldiselt tunnustatav seadus. (lk 156)
  • Aga me kõik peame tegema palju rohkem, et Euroopa ei vajuks sellesse kurjusemülkasse, mida meie maailmajagu nägi 1940. aastatel! Sellesama okupatsiooni all, mis rõhus ka teie maad. Ei tohi korduda ajaloo mustad leheküljed, kui küüditatud ukrainlased ja eestlased jäid paljudeks aastateks Siberisse või Vene Kaug-Itta. Maailmas on juba rohkem kui küllalt ukrainlaste ja eestlaste haudu – nende haudu, kes surid kommunistlike küüditamiste tõttu. (lk 156-157)
  • Senikaua kui Venemaa pole väevõimuga küüditatud ukrainlasi ja tuhandeid röövitud lapsi tagasi toonud, ei tohi ta saada Euroopa riikidelt ega ettevõtetelt sentigi raha. Euroopa Liit ei tohi olla küüditamiste ega sõja sponsoriks. (lk 157)
  • Venemaa Föderatsiooni vastaste sanktsioonide poliitikat tuleb võtta tõsisemalt. Milleks on sanktsioonid vajalikud? Sest need on ainus vahend, mille abil sundida Venemaad rahu tegema. (lk 157)
  • Ma kutsun ka teie riiki ja teie spetsialiste üles liituma ühise töögrupiga Vene armee sõjakuritegude uurimiseks iseseisva Ukraina territooriumil. Tehniline ja ekspertide toetus on praegu hindamatu, sest sõjakuritegude arv küünib juba kümnete tuhandeteni. Tegu on tsiviilisikute hukkamise, piinamise ja vägistamisega, haiglate õhkulaskmisega, sünnitusmajade pommitamisega, toiduladude põletamisega, suurtükitulega varjendite pihta, kus on lapsed – kusjuures venelased teavad seda. Ma rõhutan seda veel üks kord. Ei ole ühtegi roima, mida Vene sõdurid ei oleks selle invasiooni 49 päeva jooksul toime pannud. (lk 157-158)
  • Pidage meeles, et enamik Stalini piinajaid ei kandnud vastutust kõige eest, mida nad tegid. Seetõttu on eriti tähtis tuua kohtu ette Vene timukate uus põlvkond. Ja seda tuleb teha nüüd – selle eest, mida nad on teinud Ukrainas. Et neid ei tuleks otsida taga sõjakuritegude eest Baltikumi rahvaste, Soome, Poola või ühegi teise maa vastu. Kõigil neil, kes võitsid vabaduse kätte 20. sajandil, peab olema võimalik seda säilitada 21. sajandil. (lk 158)
  • Me peame juba praegu mõtlema oma riigi sõjajärgsest ülesehitamisest. Kui Venemaa kaotab – ja see juhtub ilmtingimata –, siis on vaja tõestada nii Venemaale kui kõigile teistele potentsiaalsetele revanšistidele maailmas, et sõja abil neil oma plaane teoks teha ei õnnestu. (lk 159)
    • "Sõjaga revanšistid oma plaane teoks ei tee", kõne Eesti Vabariigi Riigikogule, 13. aprill 2022

Tema kohta[muuda]

  • Ukraina president Volodõmõr Zelenski on selle sõja juba võitnud, aga oleme ausad, ta ei pruugi sõja lõpuni elus püsida ja küllap siis püstitatakse Tallinnaski mehele ausammas. Kiievi püsimine on suuresti tema otsus ja teene, mitte Vladimir Putini käpardlikkuse tagajärg või lääne enneolematu sõjalis-materiaalse abi tulemus.


  • Pärast seda kõike, mis ta on teinud, on minu suhtumine temasse muutunud. Meil olid presidendid ka enne Zelenskõid, kuid nad olid esmalt poliitikud ning alles seejärel presidendid. Nad lähtusid alati poliitiku positsioonist, sest nad tahtsid oma poliitikuelu jätkata ja jätkata. Enam see ei tööta.
Zelenskõi on ilmselt ainus Ukraina president, kes reaalselt on president. Ta riskib enda ja oma pere eluga ning näitab moraalseid väärtusi, mida me kõik ootame. Tema jaoks on Kiiev küllalt ohtlik koht, aga ta on siin.

Välislingid[muuda]

Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Volodõmõr_Zelenskõi&oldid=101069"