Kuid Issand, meie jumal, kihutas inimesed paradiisist välja mitte selleks, et nad mõnuleksid, siidist nartsudele mõtleksid, armastusromaane loeksid, vaid selleks, et nad teeksid palehigis tööd ning litsuksid oma näod tihedasti otse vastu elu. Nii tunneb praostki tööd kui rasket orjust ja needust. Ta pole mitte maa isand ja selle käskija, vaid maa käsutab teda, ajab nagu härga ikka piitsaga taga ja praost on kuulekas ja rahul. Iga hetk, mis pole möödunud maa teenistuses olles, on asjata raisatud aeg, mis pannakse igale inimesele arvesse ja mille üle tuleb anda kibedalt aru siis, kui saabub viimne arvete kokkuvõtt taevas.
