Erika Nivanka

Erika Eugenie Nivanka (neiupõlves Viirsalu, enne eestistamist Weide(n)baum; 28. jaanuar 1909 Rakvere – 26. juuni 1988 Tepiola, Espoo, Uusimaa, Soome) oli hõimusuhete edendaja ja Riigi Ringhäälingu esimene naisdiktor.

"Soome lahe kahel kaldal"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Erika Nivanka, "Soome lahe kahel kaldal", 2010, 2. trükk.

Ma olen sündinud Rakveres ja olen niisiis õige virulane. Sellepärast mulle ei meeldigi, et Soomes nimetatakse kõiki eestlasi virolaisteks. (lk 7, raamatu algus)
Rakvere oli sel ajal väikelinn, kus elu veeres võrdlemisi rahulikult, ja seal oli väga mõnus elada. Tol ajal oli veel kraave, kus jooksis vett ja võis kelguga tänavatel sõita. Peaaegu iga maja hoovis olid elanikel kuurid, kus võis põrsaid või kanu pidada. Rakveres oli ka väga palju viljapuuaedu. Meil isiklikult viljapuuaeda ei olnud, aga oli palju tuttavaid, kelle juures sai käia ja nautida kõike, mida aed pakkus. (lk 7)
Meenub üks väga lõbus vahejuhtum, mida ma ei saa rääkimata jätta. Üks poistest oli pannud padrunikesta (oli juba sõjaaeg) oma pliiatsile jätkuks. Seda nägi preili Gerst ja ärritus sellest nii, et peaaegu oleks löönud seda poissi. Ta karjus ja trampis, et kuidas võib sõjariistu klassi tuua. Õpilased olid selle koha pealt targemad ja katsusid mitmekesi seletada, et see asi ei ole kardetav, see on tühi kest! Ei, õpetaja ei uskunud seda, ta oli väga vihane. Ja asi lõppes sellega, et poiss pidi minema õue ja matma tühja padrunikesta lumehange. (lk 8)
Mina oskasin emakeelt lugeda ja ka saksa keelt juba enne kooliminekut. Nimelt, kui ma sain viieaastaseks, siis tõi isa mulle Kampmanni "Lugemisraamatu" ja ma oskasin seda peaaegu peast: "Tänasida toimetusi ära viska homse varna"; "Igal päeval omad ikked, tunnil omad toimetused". Ja palju muud. See oli väga tore raamat. Lugesin seda suure huviga. Ema kinkis mulle aga saksa keele õpiku ja kõneles minuga juba väiksest peast saksa keeles, et õpiksin selle ära, sest tema oli saksa koolis käinud. Vanaema oli nimelt "kadakas" ja koolitas kõik oma lapsed Tallinna saksa koolides. Pärast seda läksid nad aga Venemaale edasi õppima. (lk 8)
Aga siis tuli sõda vahele, Vene Gümnaasium likvideeriti ja algas Saksa okupatsioon. Paljud Rakvere lapsed viidi üle saksa kooli, kus enne käisid Eesti balti aadlike lapsed. Sageli istusid lapsed koridoris, sest koolis ei olnud nii palju ruumi, et kõik oleksid klassi mahtunud. Seal koolis käisid kõik usinasti, aga minu isa ei pidanud seda piisavaks. Tema koos teiste lastevanematega pidasid koosoleku ja asutasid Saksa okupatsiooni ajal Rakvere Eesti Tütarlaste Gümnaasiumi.

Sinna kooli minek oli elamus, mida ma kunagi ei unusta. Isa ütles: pane puhtad riided selga, läheme nüüd eesti kooli. Ma kõndisin isa ja ema kõrval koolimajja ja mõtlesin: eesti kool - mis see ka on? Kuigi minu vanemad olid mind ikka viinud haridusseltsi ja tuletõrje aeda pidudele, mis olid kõik eestikeelsed ja eesti vaimus. Aga endine kool oli mulle niisuguse pitseri peale pannud, et minu peast käis läbi mõte: eesti kool - mis see ka on?

Kui ma olin tund aega seal koolis olnud, siis ma sain aru, mis see on. See oli lõpmata tore ja huvitav. Kõik rääkisid vabalt emakeelt, seal oli üldse väga vabameelne õhkkond võrreldes Gersti kooliga. (lk 8-9)

Meie majas, kus oli umbes kümme korterit, oli peremeheks Mihkel Metsis, rannamees, kes rääkis Viru ranna murrakut. Tema elas hoovi peal väikses majas. Ta oli väga nupukas mees. Kui venelased sisse tulid, läks neile kohe vastu ja tervitas neid. Ja ütles, et kui neil midagi tarvis on, siis pöördugu tema poole, tema on valmis neid igatpidi abistama. Kui nad siis tema poole pöördusid, andis ta oma keldri nende kasutada koos kartulitega ja ka sealihaga, nad võisid sealt kõike võtta. Põhjuseks oli see, et temal endal lamas kardina taga õepoeg, kes oli olnud Eesti sõjaväes ja oli haavata saanud. (lk 9)
Ühel päeval sõitis mööda Rakvere tänavaid saan, kust visati ajalehti kahele poole, et inimesed võtaksid ja loeksid. Selles ajalehes öeldi, et Eesti armee on Tallinnas merre aetud, sellest ei ole midagi enam järele jäänud. Ka meie lugesime seda. Järgmine päev oli pühapäev. Ema võttis mu käekõrvale ja me läksime Rakvere Vallimäele. Ema pani mind vahiks, et keegi ootamatult ei tuleks ning meid ei näeks. Ta läks kõrgele kohale, pani kõrva vastu maad, kuulas, tõusis üles ja ütles: "Pole nad Kehrast kaugemal! Suurtükimütsatused on täiesti selgesti kuulda. Mis nad valetavad?!" (lk 10)
No siis ühel päeval meie maja rahvas leidis, et peaks ka kroonu käest leiba saama. Meil olid ju leivakaardid. Nad saatsid mind sappa. Ma seisin kaua seal sabas ja kui ma poest välja tulin, jooksis ema mulle tänaval vastu ja ütles: "Kas sa, laps, aru ei saa, et lastakse?!" Võttis mul käest kinni ja vedas kuskile majja sisse. Tõesti oli suur laskmine - Eesti väed tungisid Rakverre sisse. Me saime kuidagiviisi koju, järgmisel hommikul aga oli kõik vaikne ja rahu oligi majas. (lk 11)
Aga kui me emaga koju läksime, siis nägime, kuidas Vene ohvitser, kes oli elanud meie majas, hüppas hobuse selga, et põgeneda. Siis tuli Mihkel Metsis välja ja küsis: "Noh, millal te siis tagasi tulete?" Venelane vastas: "Kak bog dast!" (Kuidas jumal annab!) "Nüüd on sul, kuradil, jumal välja tulnud," ütles Metsis. Ja jäi sinna seisma. Niisugune mees oli Mihkel Metsis. (lk 11)
Siis olid väga suured klassid, meid oli viiskümmend õpilast klassis. Alles viimastel aastatel jagunesime vene haruks, majapidamisharuks ja ladina haruks. Ladina harusse said need õpilased, keda peeti võimeliseks edasi õppima. Mina sattusin nende hulka. Ja meid oli klassis ainult kuusteist. Me olime väga vaimustatud ladina keelest. Õppisime seda mitu aastat kolm tundi nädalas, samuti õppisime inglise keelt väga suure õhinaga. Siis oli inglise keel tulnud just jälle koolidesse, muidu oli ju saksa keel esimene keel. Eestis tehti tollal koolides äärmiselt palju katseid: kord oli üks keel, siis vahetati teisega välja, nii me saime väga mitut keelt õppida. Kes agar oli, see õppis palju. (lk 12)
Ütleksin, et eesti kultuuri väga tähtsaks aluseks oli tolleaegne kool. Esiteks oli see kool väga vabameelne. See oli nii vabameelne, et kui tagantjärele mõelda, mis me kõik teha tohtisime, siis lausa imesta. Teisalt oli õppemeetod väga moodne. Näiteks pole ma kuskil maal, kus ma olen liikunud, kohanud sellist keelteõpetust. Meie õppisime esiteks keelte algeid, lugemist ja grammatikat. Ja kui see oli õpitud, tulid kirjandus ja ajalugu, ja seda võeti raudse järjekindlusega. Kusjuures meie õppisime kirjanike elulugusid, lugesime nende raamatuid ning jutustasime neid klassis ikka selles keeles, mida õppisime. Näiteks saksa keel algas "Nibelungenliedist" ja edasi tuli siis Klopstock, Wieland, Lessing, Herder, Goethe, Schiller, kuni Theodor Stormini välja, kes oli juba tollal moodne kirjanik. Samuti inglise kirjandus, mis algas "Beowulfist". Väga meeldis meile Oscar Wilde. Kõiki neid kirjanikke me refereerisime klassis. Üks luges teose läbi ja rääkis siis sellest teistele. See oli meetod, mis, esiteks, äratas väga suure huvi kirjanduse vastu ja teiseks õppisime keele nii ära, et ei märganudki! Korraga oskasid! Nende koolis õpitud keeltega olen mina elus igal pool hakkama saanud, ma ei ole ühtki võõrkeelt õppinud ülikoolis. (lk 13)
Eriline meie koolis oli veel see, et võimlemistundides õpetati meile näiteks kõik vanad tantsud korralikult kätte. Juba keskklassides oskasime tantsida kõiki tantse, neid oli õpetatud kõikide reeglite järgi. Peale selle reveranss - üsna õukondlik reveranss, mida mina ei ole saanud mujal kasutada, kui noore üliõpilasena Soome presidendi juures külas käies. Siis pidin minema esimeste hulgas sisse ja seda kõikide reeglite järgi tegema. (lk 13)
Mina olin oma koolist väga vaimustatud ja mulle meeldis seal käia. Kui keegi hakkas kurtma, et koolis on igav või et koolis ei olegi vaja käia, ütles minu isa alati, et koolis käimine on suur eesõigus! On palju niisuguseid töökohti, kus kooliharidust ei ole sugugi tarvis. Näiteks on meil vaja karjuseid ja põllutöölisi, ja kui sa ei taha koolis käia, siis ära mine! (lk 14)
Aga peale kooli oli olemas ka "Estonia" teater. Ja see oli suur tõmbenumber väga paljudele koolilastele. Nimelt toimusid õpilasetendused, kuhu sai väikse raha eest ja võrdlemisi kergesti. Ma mäletan, et kui olime näiteks koolis õppinud kirjanduses Schillerit, siis käisime ilmtingimata vaatamas "Röövleid", mida esitati "Estonias". Õpilasetendused olid mõeldud just koolilastele, aga kui me tahtsime muidu teatrisse minna, siis pidime koolist luba küsima. Kõiki tükke ei lubatudki meil vaadata, oldi nii puritaanlikud. Kuid ka sellele leidus "abi". Harilikult saatsin mõne sellise õpilase, kes ei mõelnudki teatrisse minna, küsima, kas seda tükki tohib vaadata. Kui öeldi ei, siis läksin vaikselt teisele rõdule, see oli odav ja sinna õpetajad ei tulnud. Kui aga öeldi, et tohib minna, siis ma läksin ka ise ja küsisin, kas ma tohin minna. (lk 15)
Kirjandusega tutvustas mind ja viis sellele lähemale kirjanik Juhan Jaik. Ta elas meie naabruses ning me hakkasime käima koos kirjandusõhtutel. Ja käisime üsna sageli. Mäletan, kuidas Visnapuu ja Gailit esinesid ühes koolimajas. Nad esitasid oma teoseid ja Visnapuul oli valge krüsanteem rinnas. Meid, vaimustatud koolilapsi, oli kooli saal täis. Ka "Estonias" käisime sageli Jaigiga koos, kui oli midagi huvitavat peale etenduste. Ja seal toimus palju huvitavat. Olen kaasa elanud Eduard Vilde ja August Kitzbergi 60-aasta juubelile, tollal oli kuuskümmend juba kõrge iga. Mäletan, kuidas Kitzberg kanti kullatud toolis pärast aktust saalist välja. (lk 15)
Kooliaja kirjanikest tundsin niisiis kõige paremini "Võrumaa juttude" autorit Juhan Jaiki. Ta oli väga sümpaatne, sellise pehme iseloomuga inimene. Me liikusime tol ajal võrdlemisi palju koos, aga kui mina läksin Tartusse, siis jäi see sõprus soiku. Varsti pärast seda Jaik ka abiellus. Ta suri Rootsis üpris noorelt võrdlemisi paguluse alguses, tal oli ajukasvaja. Kahju, et ma ei kohanud teda, kui ta elas Rootsis. Ta oli väga hea inimene. (lk 16)
Nagu öeldud, nägin ma kirjandusõhtutel Gailitit ja Visnapuud. Aga muidugi oli kõikide koolitüdrukute suur ideaal Marie Under. Vanem põlv aga suhtus Marie Underisse väga skeptiliselt. Nende arvates oli ta ebamoraalne. Jaa! Tema loomingust kõneldi ainult pilkelise tooniga. Meie aga olime niipalju nooremad ja olime temast väga vaimustatud. (lk 16)
Alguses vanemad suhtusid üldse negatiivselt sellesse, et ma läheksin ülikooli. Ja see oli ka suur majanduslik probleem. Aga õpetajad mõjutasid kooli lõpupeol minu vanemaid. Ja samuti minu vend Harald, kes oli ohvitser ja hiljem õppis juurat. Ta lubas omalt poolt toetada minu ettevõtmist, ja nii ma siis sattusingi Tartu ülikooli.

See oli suur õnn, sest kahekümnendatel aastatel olime me Eestis hirmus vaesed. Suur õnn oli isegi saada kingadele pooltallad. Aga see olukord paranes imekiiresti. Ja kõik käisid koolis, kõik tahtsid koolis käia. Ja koolid olid avatud ju kõigile sel ajal. Eestis oli niisugune süsteem, et kui vanematel ei olnud võimalik last koolis pidada, siis linn või vald pidi hoolitsema selle eest. Näiteks kuueteistkümne õpilase hulgas minu klassis oli kolm sellist, kes said riided, jalanõud, raamatud ja prii kooli riigi poolt. Üks oli rööpaseadja tütar, kelle isa oli jäänud rongi alla, ema oli koristaja. Neil oli peres viis last ja nad kõik käisid gümnaasiumis. (lk 16)

Minust sai tudeng 1926. aastal. Ülikool oli Tartus suures aus, muidu Tartut ei oleks olnudki. Ülikool oli kõik! Üliõpilased oli kõik! Kõik muud linnaelanikud jäid täiesti selle varju. Ja seal valitses uskumatu vabadus! Niisugune vabadus, et ei olnud ühtegi asja, mida üliõpilane ei oleks võinud teha! Keegi tema peale ei pahandanud ega teinud temale märkusi. Ainult ülikool ise oli see, millega üliõpilane pidi arvestama. Aga ülikool ei kontrollinud üliõpilasorganisatsioone üldse. Organisatsioonid võisid tegutseda täiesti omapead ja vabalt, ülikool ei sekkunud sellesse. (lk 17)
Sel ajal oli ülikooli rektor Johan Kõpp. Ma mäletan, kuidas ta ülikooli avaaktusel, kus meile jagati õpperaamatuid, kõneles ja kirjeldas seda, millised suured võimalused meil on kõike uurida ja tõde otsida. See oli tõesti vaimustav kõne. (lk 17)
Raamatukogukursus toimus õhtuti ja seda juhendas Puksoo, kes oli raamatukogu veteran. Meile anti otsekohe praktilisi ülesandeid, näiteks paigutada raamatuid riiulitel õigesse kohta. Ka teoreetiliselt tuli meil väikseid ettekandeid pidada, nii ülikooli raamatukogu osade kui ka teiste raamatukogude kohta. Nii et kui ma hiljem Soomes raamatukogu alale sattusin, oli mulle see kõik tuttav, kuigi nii palju aastaid oli mööda läinud. Kõik, mida oled kord õppinud, tuleb kergesti tagasi. (lk 18)
Stiilikursust juhendas Johannes Semper, kellel oli tol ajal Tartus prantsuse stiili harrastaja kuulsus. Ta oli selge ja konkreetne, aga pean ütlema, et inimesena kuiv. Stiilikursus oli väga põnev. Meid õpetati kirjutama karakteristikaid, olukirjeldusi, luuletusi, novelle, ja parimaid loeti ikka ette. Sellest kursusest oli äärmiselt huvitav osa võtta, see oli ka väga hea harjutus. Semper oli minuga üsna rahul ja ütles, et mul oleks eeldusi harrastada seda ala, aga noor inimene ei tea ju, mida ta üldse harrastada tahab. (lk 18)
Nagu ma ütlesin, oli Johan Kõpp rektor, aga ülikooli kuraatoriks oli Peeter Põld. Ta oli silmapaistev isiksus. Väliselt meenutas ta oravat. Tal oli kümme või üksteist last ja ta elas väikses majas ülikooli kõrval. Kui sinna vastuvõtule läksin, siis nägin, et esikus oli kümme või üksteist paari kalosse, igas suuruses. Tal oli haruldaselt loogiline ja selge isikupärane mõistus. Tema seminaridesse oli suur tung. Mäletan, kui ma tahtsin tema proseminari saada, siis ta alguses ei võtnud mind, ütles, et ma olevat liiga noor. Kui ma sinna sain, taipasin, et see oli tõesti paljunõudev seminar. Peeter Põlluga seoses tuleb mulle meelde - see oli vist 1936. või 1937. aastal - näitus Kunstihoones: "Vabariigi sünd" Sellel näitusel oli esitatud mitmesuguseid dokumente, muude hulgas ka väike paberitükk, millele oli Konstantin Pätsi käekirjaga pliiatsiga kirjutatud: "Ülemjuhatajale. Palun saatke reamees Põld Tartusse ülikooli korraldama." Minu meelest oli see lihtsalt tore! Nii väike paberitükk ja nii lühike lause! Aga kui suur sisu! (lk 18)
Meie kõik leinasime Peeter Põldu väga. Tema matus toimus ülikooli kirikus. See algas kell 12 päeval ja lõppes Tartu surnuaial, kui oli juba pime. Tõrvikud pandi põlema, et matust lõpule viia. Nii uskumatult palju oli igasuguseid organisatsioone nü kodu- kui ka välismaalt, kes tahtsid talle viimast au avaldada. Ta oli karskusliikumises ja muugi poolest tuntud ka väljaspool Eestit. Ta oli tugev pedagoog ning õpetas väga huvitavalt.

Seisime kaua seal surnuaias, pärgi pandi üksteise järel. Peeter Põld oli olnud Jaan Tõnissoni lähimaid sõpru, me kõik nutsime, kui Jaan Tõnisson ütles talle oma lahkumissõnad. Mina pidin ühe kooliõega panema pärja üliõpilaste poolt. Sellepärast seisimegi seal mitu tundi, ootasime ja vaatasime, kuidas pärgi pandi. Ma ei unusta iial seda, kui pika ootuse järel tuli metropoliidi esindaja - ta oli ka nii kaua seisnud seal sügiseses tuules - ja ta ütles kogemata: "Siin meie seisame Peeter põrmu Põllu ääres." Mõned prouad isegi naersid seda sõnaäpardust kuuldes. Proua Põld ise ei saanud matusele tulla, ta oli haiglas. Käisime proua Põlluga hiljem armastatud professori haual. Oli ka õhtu, üliõpilased tulid tõrvikutega. See oli jällegi väga harras hetk. (lk 19)

Meil tekkis tõesti mingisugune ettekujutus, kuidas kool peab töötama. See oli väga sisukas kursus, sealt saime palju. Oli ka neid, kes ei saanud proovitunniga hakkama, kukkusid läbi või said nõrga hinde närveerimise pärast. Oli juhuseid, kus keegi võttis nii palju palderjani, et ei saanud tundi üldse anda. See oli mõnele väga pingutav. Ma olin rohkem harjunud esinema, nii et mulle see raskusi ei teinud. (lk 20)
Meie kõikide lemmik kirjanduse alal oli Gustav Suits, väga omapärane isiksus. Alguses ma nagu ei tundnud teda ära, kuigi olin tema luuletusi lugenud. Ta oli äärmiselt pikaldane kõigis liigutustes, ja tal oli alati pilge silmas, ta armastas väga üliõpilasi pilgata. Aga tema loengud olid suurepärased. Me läksime auditooriumi ukse taha alati palju varem. Neid peeti kõige suuremas auditooriumis alumisel korrusel. Ja kui siis uks lahti läks, siis oli hirmus ründamine ja trügimine. Paljud seisid taga püsti. Suitsul oli iga loeng täielik pärl. Ainult tema hääl ei kandnud. Pidime olema väga tasa, et kõike kuulda. Pikkamööda ja vaikselt pidas ta oma loengut, kus iga sõna oli omaette väärtus. Ta oli võrratu stiilimeister ja tal oli kogu loeng hoolega läbi mõeldud. Ta töötas nähtavasti pikaldaselt ja väga põhjalikult. Loengud kestsid kaks tundi. Harilikult Suits hilines natuke. Aga neid loenguid me ahmisime kõik. Kord pidin ma mingis seminaris tegema uurimuse "Arst eesti kirjanduses". Suitsul oli üldse see meetod, et ta võttis kirjanduses teatava nähtuse läbi. Ma tegin selle seminaritöö ära ja kõik oli korras. Ühel päeval istusin oma korporatsiooni ruumides, äkki tuli keegi ja ütles, et professor Suits käis meie ukse taga. Ma vaatasin, Suits oli pannud kirja meie postkasti. Selles kirjas seisis: "Võtke minuga ühendust! Te võite selle ettekande pidada Kirjandusühingus." See oli hämmastav, ta ei kasutanud käskjalana ühtegi üliõpilast, vaid tuli lihtsalt isiklikult, tõi ise kirja ära. Selline meeldiv stiil oli temal. (lk 21)
Ma sain ka ise tunda eesti kirjanduse eksamil Suitsu omalaadset huumorit. Nimelt olin ma õppinud väga agaralt koos ühe tüdrukuga, kelle perekond elas Tartus. Jõuluvaheajal kordasime eesti kirjanduse eksamiks. Aga selsamal jõuluvaheajal ilmus 5. osa Tammsaare "Tõest ja õigusest". Kui ma siis jõulu teisel pühal läksin jälle sinna õppima, siis ütles see tüdruk mulle, et sai jõulukingiks selle raamatu ja luges juba ka läbi. Ja kui me siis puhkasime natuke, jutustas ta mulle, mida see raamat sisaldab. Ja ütles, et Andres sureb seal ja tema hing lendab pääsukesena taevasse. Me läksime eksamile, meid oli vist viis või kuus üliõpilast ja Suits hakkas küsima teemal "Surm eesti kirjanduses". Algul vanemast kirjandusest, kuid siis küsis - aga surm "Tõe ja õiguse" viimases köites? Küsis ühelt, küsis teiselt, keegi ei teadnud. Ja siis ta ütles: "Preili Weidenbaum, kas teie oma laialdase seltskondliku tegevuse kõrval olete kogemata lehitsenud Tammsaare "Tõe ja õiguse" viimast osa?" Ma vastasin rahulikult: "Andres sureb ja tema hing lendab pääsukesena taevasse." Suits jäi sõnatuks! Kõige tipp oli see, et ma ei olnud seda raamatut ju lugenud. (lk 22)
Suitsul olid eksamitel ka oma lemmikküsimused. Voltaire'i "Candide'i" kohta ma juba rääkisin. Aga siis oli tal veel küsimus eeslist "Sentimental Journey" raamatus. Ja küllap oli muudki, enam ei mäleta. Aga kui me eksamilt ära tulime, siis oli niisugune õnnis tunne, ja me istusime ülikooli trepile omas suures rõõmus ja üks küsis teiselt, et kas sa tead seda surnud eesli lugu? (lk 22)
Suits ja temataolised kultuuripersoonid olid need, kes lõid Tartu õhkkonna - kriitilise, vabameelse ja kultuurse. Nende hulka kuulus kahtlemata omal ajal ka Matthias Johann Eisen, keda on Soomeski mitmel korral esile toodud, eriti Soome silla ehitajana. Minu ajal oli ta ülikooli rahvaluuleprofessor ja targemad inimesed andsid nõu, et algajal üliõpilasel tuleks kõigepealt Eiseni loenguid kuulata, Eisen oli aga kahjuks siis juba nii vana, et ta oli kui jõulumees, kes jutustas muinasjutte. Ta rääkis Kaval-Antsust ja Vanapaganast ja Kalevipojast ja pani niisugust mahedat huumorit hulka, et kui me pärast kokkuvõtteid tegime, siis tundus, et me olime oma aega väga halvasti kasutanud, sest sellest oli vähe kasu. Muidu oli Matthias Johann Eisen aga imekena, väga mahe ja sümpaatne. Ma olen tema kodus käinud, kuna andsin tema üürnikule ladina keele tunde. Seal olles oli mul tunne, et ma elan otsekui Alphonse Daudet' raamatus "Kirjad minu veskilt"! Seal kirjeldatakse niisuguseid vanakesi, kes ajavad pehmet ja südamlikku juttu, aga sealt enam midagi muud otsida ei ole mõtet. (lk 23)
Aga Walter Anderson oli niisugune professoritüüp, kes võis Tartus teile vastu tulla täiesti ilusa selge ilmaga suur vihmavari pea kohal. Temast räägiti väga palju anekdoote, just tema hajameelsusest. Või sellest, et kui palgapäeval tuli Anderson ülikooli palga järele, oli tal alati kaasas vend, kes oli füüsik. Kohe, kui Anderson palga kätte sai, andis ta majapidamisraha vennale, sest vend pidas maja. Enne seda oli just surnud Andersonide ema ja Tartus räägiti heatahtliku huumoriga, et vaesed Andersoni poisid on nüüd jäänud orvuks. Aga Walter Anderson oli äärmiselt sümpaatne, ta oli tüüpiline professor. (lk 24)
Mis õppimisse veel puutub, siis olid meil võrratud võimalused. Me võisime kõikidel loengutel käia, kuskile ei olnud tarvis erilist luba, lihtsalt läksime ja kuulasime, ei mingisuguseid allkirju. Nii käisin ma itaalia keele loengutel, siis tuli meile uus lektor, käisin poola keele loengutel ja oskan veel praegugi nende vana hümni "Jeszcze Polska nie zginęła, kiedy my żyjemy..." (lk 24)
Poola keele lektoriks oli Jerzy Kaplinski, Jaan Kaplinski isa. Tema tuli meile Poola saatkonna kaudu, kust üldse hoiti kontakti Üliõpilaskonnaga. Ühel päeval saime kutse, nii Tartu kui ka Tallinna Üliõpilaskond, et tulla Poola saatkonda lantšile. Me sõitsime sinna, nad maksid meile sõidu kinni. Meid paluti lauda, ja siis avanes uks ja sisse astus piltilus mees. Ta ei olnud eriti Jaan Kaplinski nägu, aga ta oli äärmiselt sarmikas. Teda tutvustati meile kui poola keele lektorit ja Poola saatkond palus, et me "Üliõpilaslehes" sellest mainiksime. Me tegime seda. Tal oli kuulajaid küllalt, ta kasutas väga moodsaid meetodeid, mängis meile keelenäiteid ette heliplaatidelt ja me laulsime vahepeal isegi Poola hümni. Ta oli lühem kui Jaan Kaplinski, aga tumedate silmadega, väga imposantse välimusega. Ja tõeline džentelmen, nagu poolakad ikka. Suudles iga kord kätt ja nõnda edasi. (lk 24)
Ja võimalusi kõigeks muuks leidus kuhjaga, sest Tartus jagunes üliõpilaskond organisatsioonideks. Olid korporatsioonid ja olid seltsid. Korporatsioonid olid ausalt öelda loodud vanal saksa põhimõttel, väga palju oli üle võetud sakslaste traditsioone. Seltsid aga tegutsesid rohkem vene eeskujul, sest Peterburi ülikooli juures ja ka mujal Venemaal oli olnud seltse. Seltsid paistsid silma vabama kasvatusega. Aga kõigis neis oli peaasjaks siiski noorte kasvatus. Noort üliõpilast drilliti selles mõttes, et ta pidi olema kuulekas ja ta pidi tegema nii nagu kästi. Talle ka õpetati, kuidas tuleb käituda ja kuidas peab esinema. Mõnikord isegi sellise täpsusega, et seda ei jõudnud ära kuulata. Kõik need saksa traditsioonid aga hääbusid pikkamööda. (lk 25)
Olin otsustanud, et ma ei organiseeru, aga kui olin Tartus kuu aega ringi kõndinud, siis kutsus keegi mind kaasa ühe naiskorporatsiooni õhtule, öeldes, et need on väga tõsised ja korralikud, et tule vaatama. See oli korporatsioon "Indla". Selle asutajad olid arstiteadlased, kes tahtsid elustada kainet ja karsket eluviisi. Oli lubatud ainult tervisevein. Kogu eluviisilt nõuti puritaanlust. Mina olin tulnud korralikust kodust, töötanud koolis väga tõsiselt, mulle see sobis! Ma astusin "Indlasse" ega käinud kuskil mujal vaatamaski. Ma olin seal rebasena ühe semestri, teisel semestril sain värvid, aga mind ei tõmmanud see. Olin huvitatud rohkem õppimisest. Ma andsin esimesel aastal eriti palju eksameid ja eriti heade tulemustega. Need olid rohkem nagu lektorikursused, neid oli mul väga kerge teha. Ja pealegi selgus ühel "Indla" koosolekul, et paljud astuvad sellest ühendusest välja, et midagi on selles organisatsioonis täiesti viltu. Selgus, et ajavaim ei aktsepteerinud sellist ranget süsteemi. Mindki kutsuti kohale ja veeti kohe juhatusse. Ja kuna ma seal juba olin, siis pidin midagi ette võtma. Otsustasin, et teen kõik, et see organisatsioon end uuesti üles töötaks. Mul olid head mõttekaaslased ja me tegime paar aastat tööd ning tõesti viisime selle ühenduse väga üles. "Indlast" sai suur ja lugupeetud ühendus ja varsti oli meil palju suhteid teiste organisatsioonidega. Minule tähendas see seda, et mul kulus nüüd väga palju aega ühiskondliku tegevuse peale. Vist viis semestrit ühtejärge olin ma esinaine ja elasin ainult korporatsioonile. Tartus hakati rääkima, et "Indla" ja mina olevat üks ja sama, ja see häiris mind kõvasti. (lk 26)
Üliõpilaskonna valimistel esitati mind korporatsioonide rühma kandidaadiks ning ma sain sisse Üliõpilaskonna edustusse, olin juhatuses esialgu abisekretär. Selles ametis langes mulle kaela ka karistus - sain politseilt kirja, kus mulle määrati kas kolm päeva aresti või 15 krooni trahvi pidude pidamise eest politseile teatamata. Seda karistust ma siiski ei kandnud. Minu vend, kes tundis politseiülemat, püüdis talle selgitada, millest see oli tingitud. Politseiülem ütles: "Nad ei ole viis aastat luba küsinud! Ja teevad balli "Vanemuises"! Ükskord ma siis mõtlesin nad korrale kutsuda!" Ma olin väga valmis selleks seikluseks. Olin siis juba tükk aega ülikoolis käinud ja kõik vembud ära õppinud; olin täiesti nõus aresti minema. Üks ja teine lubas isegi sinna pannkooke tuua. Aga Üliõpilaskond ei lasknud. Nad maksid 15 krooni ära. (lk 26-27)
Poolaga olid meil erilised suhted. Mina olen selles süüdi, et asutati Poola-Eesti üliõpilaste sõprusühing. Nimelt käis meil Poolast üliõpilasdelegatsioon ja avaldas soovi luua sõprusühing. Tegime selle minu algatusel ära. Sellega seoses juhtus ka üks lõbus lugu. Nimelt oli seal tõlgiks Villem Ernits, kes oskas ju kõiki keeli ja oli väga omapärane isiksus. Tema oli ju Poolas ka eesti keele lektor. Aga siis keegi kõnelejatest, see oli vist professor Uluots, kes oli väga Poola-sõbralik, kutsus meid enda juurde lõunale. Kui me seal, poolakad ja eestlased läbisegi, istusime, avaldas professor Uluots arvamust, et kui Poola on vaba, siis on Eesti vaba, kui Poola ei ole vaba, siis ei ole ka meil mingit võimalust. Tulevik näitas, et see osutus tõeks! Professor Uluots, kes oli ise korporant, avaldas soovi, et loodaks tihedad sidemed Eesti ja Poola korporatsioonide vahel. Siis tõlkis Ernits selle ja ütles: "Ja ma lisan omalt poolt juurde, et muidugi ka seltside vahel!" (lk 27-28)
Nüüd aga tahaksin ma öelda mõne sõna Tartu vaimu kohta. Noor inimene, kes oma kodust välja tuli, õppis Tartus täielikku sõltumatust ja koges väga suurt vabadust, ta nägi selles Tartu kultuurses ja kriitilises õhkkonnas, et inimesel on õigus kõike ütelda ja mõtelda, nii kuidas ta ise tarvilikuks peab. See oli üks asi. Teiseks, selle vabadusedrilli kõrval õpetati noortele teataval määral ka kombeid ja tavasid. See tundus võib-olla alguses naljakas, aga tagantjärele selgus selle suur tähtsus. Sest suur osa meie üliõpilastest oli esimese põlve haritlasi. Nad tulid lihtsatest kodudest ja neile oli vaja õpetada käitumist esinemist ja kombeid. See on väga tähtis moment. Tartus valitses suur vabadus, palju naisi ja mehi oli koos, aga esinemine oli kõigil korrektne, tänu üliõpilasorganisatsioonide rangetele reeglitele. Igal organisatsioonil olid omad reeglid ja neid ei tohtinud eirata. (lk 29)
Kõigele vaatamata kees Tartus rõõmus elu. Väga laialdaselt harrastati kohvikukultuuri. Kohvikus võis istuda ühe tassi kohvi ja ühe rummikoogi juures kas või pool päeva. Ma olen mitu korda mõelnud, võrreldes nüüdsete oludega, et kuidas tasus ära neid kohvikuid pidada. Ja neid tuli aina juurde! Aga seal leidsid aset väga toredad kohtumised, sealt sai alati uusi ideid või vahetada mõtteid, see oli tõeline seltskondlik kohtumiste koht. Kõige populaarsem oli kahtlemata kohvik "Werner". Aga ka restoran "Sinimandria" oli väga soositud. (lk 29)
Ma ei ole ise kunagi aru saanud rapiiridega vehklemise kultuurist, mida praegugi veel paguluses harrastatakse. See on kindlasti saksa üliõpilastelt üle võetud. Ja palju muud, mis tundus juba sel ajal minule veidrusena. (lk 30)
Vapside liikumine läks hoogu ja nende eeskõneleja Sirk hakkas käima Tartus ja pidas vabas õhus kõnesid. Korra käisin minagi uudishimust kuulamas Artur Sirgu kõnet Tartus Raekoja platsil. Mind vapustas see, mis ma kuulsin. Ta karjus nagu Hitler ja sõimas kõiki, kes olid tegevad Eesti poliitikas: Päts on kaabakas, Tõnisson suli, Laidoneril on kõik maailm täis võlgu! Liikus kuuldus, et vapsid olid saatnud Jaan Tõnissonile koju puusärgi! Jaan Tõnissonile, kes oli kogu elu võidelnud eesti rahva eest ja istunud tsaari vanglas! Sirgu kõne oli minule vastik ja minu arust ka retooriliselt vastutustundetu ja vilets. Mis viga sõimata kõiki põhjuseta! Kuna tundsin väga paljusid, näiteks "Sakala" korporatsiooni liikmeid, ei saanud ma jätta imestamata, et need noored lõvid võtsid sellest osa ja pidasid end kohaseks riigivõimu üle võtma. Istuski tihti kohvikus koos professor Vasara ja Juhan Libega. Nad olid kahtlemata vaimukad mehed, aga mõlemad kaelani võlgades, need võlad olid suuremalt jaolt joomavõlad. Seda nad ei salanud, nagu mina nende ees ei salanud oma arvamust vapside liikumisest. Ühel päeval tuli üks minu korporatsiooni liikmeid minult küsima, kas ma ei tahaks liituda vapsidega, nemad paneksid mind naiste juhiks! Naersin ja tänasin selle au eest. Mitu minule tuttavat vapsi olid pealegi niisugused tudengid, kes ei tundnud mingit huvi eksamite tegemise vastu. Üks neist kuulutas koguni koosolekul, et ta pole paaril viimasel aastal lugenud midagi peale ajalehe. Üks neist oli Tartus pesumaja omanik ja mängis selle kõrval tudengit. Need asjad tegid nalja, aga keegi ei võinud arvata, milleni see välja viib. Juhan Libe oli neil nagu ideoloog, toimetas vapside lehte, oli haruldaselt andekas inimene. Ta ei läbenud eksameid sooritada, aga näiteks professor Cederberg ütles minule sõjaaastail, et Libe oli tema andekaim õpilane. Ta lõpetaski ülikooli lõpuks Tallinna vanglas.

Kui hiljem elus olen näinud võitlust poliitilise ilmavaate eest, pean küll imestama, et võisin Tartus kohvikus tihtigi istuda Libe ja Vasaraga koos ilma ühegi pahanduseta. Vestlesime hoopis muust ja nemad respekteerisid mind millegipärast. Olime kasvanud nii suures vabaduses, et talusime hästi üksteise erinevaid tõekspidamisi. (lk 31-32)

Mulle vapside liikumine ei sobinud. Jäin sellest täiesti eemale. Üks suur põhjus oli ka see, et ma olin Rakveres üle elanud kommunistide okupatsiooni ja see oli minule selgeks teinud, et Eesti iseseisvus on rõõmus ime. Ma olin uhke, et me selle saavutasime. Et Vabadussõda õnnestus, et meil see korda läks. Mulle sai siis selgeks, et nendel eestlastel, kes seda juhtisid, on õigus selles riigis väga oluliselt kaasa rääkida, niikaua kui nad elavad. Seda vapsid ei tunnistanud. Minu arust oli küsimus ainult võimu ülevõtmises. See oli võimuvõitlus meie kitsastes oludes. Sellepärast mina sellega kaasa ei läinud. Ma olin absoluutselt nende vastu. Mulle näis, et üliõpilastest läks nendega kaasa nõrgem element, need, kes eksameid ei viitsinud anda. (lk 32-33)
Muidugi, vapside liikumine oli nii võimas, et see kestis ka paguluses edasi, aga kõik ei läinud ju nendega kaasa. Nendest valitsusvastastest liikumistest annab ammendava seletuse üks Sakari Virkkuneni raamat. Seal on viis-kuus lehekülge ka eesti vapsidest, kus selgitatakse, kuidas nad siin oma isamaa vastu töötasid ja neil oli liitlaseks AKS oma juhi doktor Helaneni näol, kes aitas mässu ette valmistada. "Estonia" kontserdisaalis pidi tapetama Eesti valitsus ja võetama võim üle. Kontserdisaalis toimus nimelt Isamaaliidu kongress. See aga ebaõnnestus. Virkkuneni raamatu järgi ei pääsenud Sirk Soomest minema, kuna merel tõusis torm. Tema sõbrad siin olid väga ehmunud sellest, et ta minema ei saanud, aga veel rohkem ehmunud olid nad siis, kui hommikul kuulsid, et kogu vastuhakk on likvideeritud. Eesti politsei oli vandenõu paljastanud ja leidnud relvakaste Soome vabrikute templitega. Üks Soome ohvitser oli need relvad oma armeelt varastanud ja sai selle eest kaks aastat tingimisi. Aga see on palju hilisem lugu. (lk 34-35)
Sel suvel aga, kui ma Tartus eksamiteks õppisin, võis näiteks juhtuda, et paar virooniust tuli minu järel tänaval ja üks ütles teisele: "Seal läheb Koodi-Jaani kutsikas!" Tõnissoni kutsuti Koodi-Jaaniks. Mina tõstsin pea püsti ja leidsin, et oli suur au olla Koodi-Jaani kutsikas. (lk 35)
Ma mäletan ühte külaskäiku - meid oli viis-kuus üliõpilast, tüdrukuid ja poisse, üks oli Hans Ronimois, kuid ma ei mäleta, kes need teised olid. Jaan Tõnisson tuli, tervitas meid kõiki - ta esines ju alati nagu üks härrasmees - ja hakkas meiega juttu ajama. Keegi rääkis Venemaa ja kommunistide kohta midagi ja siis ütles Jaan Tõnisson: "Kuulge, noor inimene, mis ma teile ütlen. Kommunistlik Venemaa on ainus Venemaa, kes meid on tunnustanud ja tunnustab, ja seda me ei tohi kunagi unustada." Ta vibutas meile veel sõrmega. See oli minu meelest harukordne sõnavõtt, sest minu generatsioonil ei olnud õieti mingit viha sakslaste ega venelaste vastu. Sakslaste võim oli maareformiga likvideeritud, nad olid esindatud ainult oma koolidega, oma kirikuga ja oma kultuuriga. Nad ei teinud meile midagi paha. Ja samuti kohalikud venelased. Nad olid väga viisakad inimesed. Neid oli vähemusrahvustest kõige rohkem. (lk 35-36)
Selle õhtuga, kui üliõpilased läksid tõrvikutega Toomeorgu, algasidki ülikooli pidustused. Ma pidin ronima üles ja ülevalt hüüdma, just hüüdma maha selle kõne. Ma olin õppinud seda terve tee. Aga seda kõnet kuulasid mikrofoni kaudu ka raadiomehed, kuna küsimuses oli just nimelt sel ajal naisdiktori valimine raadiosse. Nemad otsustasid, kas minu hääl sobib mikrofoni. Ja kui ma viimaselt eksamilt väljusin, tuli mulle üks tuttav vastu (tema mees oli raadios ametis) ja palus mul helistada raadiosse Moorile, kes tahtvat minuga kõnelda. Ma saingi raadiosse koha. See oli haruldane asi, sest just neil aastail oli Eestis majanduskriis ja tööpuudus. Ma olin täiesti ette valmistatud, et lähen ükskõik mis tööd tegema, aga ma sain raadiodiktoriks. See oli muidugi vapustav ja üllatav, sest ma ei olnud selleks kuidagiviisi ju valmistunud, ainult ehk proua Suitsu kursused olid midagi sinnapoole. (lk 38)
Ma alustasin väga väikese palgaga. Ülesannete hulka kuulus ka iga nädal tõlkida raadio kava inglise ja saksa keelde ning trükkida masinal ära. Sealjuures oli palk minimaalne - kõige väiksem palk, mida Eestis võis maksta. Kuid ma olin sellega rahul, sest mul ei olnud ju kogemusi. Pikkamööda hakkas kostma arvamusi, et minuga ollakse rahul nii väljaspool kui ka raadios. Muidugi hakkasin ma siis ka unistama suuremast palgast. (lk 40)
Mis puutub raadiosse, siis seal oli muidugi kuningas Felix Moor. Tedretähniline punase peaga väikest kasvu kõhnavõitu mees. Välimuselt mittemidagiütlev. Aga tal oli tõesti ingli hääl. Tal oli nii ilus hääl, et ei võinud teda kuulamata olla. Ta oli onu Moor. Kõik lastetunnid olid tema pidada. Kõik kuulasid teda ja kõik austasid teda. (lk 40)
Raadios kohtas väga mitmesuguseid inimesi. Kuna asusime "Estonia" teatri ruumides, oli sageli tegemist näitlejatega, kes teatris esinesid. Paaril korral põgenes Hugo Laur "väsinud" olukorras "Estoniast" meie tuppa, ronis laua alla magama ja palus öelda, kui teda küsitakse, et teda pole nähtud. See number õnnestuski. Välja puhanud, läks ta teatriruumidesse tagasi. (lk 42)
Felix Moor oli võrratu boheem. Tee raadiokorruselt Valgesse saali oli lühike, Moor eksis sinna tihti ning unustas oma töökorra. Vahel otsiti ja leiti ta sealt puhkamas ja peaaegu et meelemõistuseta olekus. Mehed kandsid ta tööruumi, jootsid talle mõne pudeli seltersit, Moor ajas end sirgu ja rääkis mikrofoni oma imekauni, kõlava häälega, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud. Seda kõike püüdsime ühisel jõul varjata direktori eest, kes ei mõistnud sellist nalja. Tema mõõt saigi kord nii täis, et ta pani Moori tunnipalgale.

Kord oli Moor jälle Valges saalis purjutanud ja ilmus sealt otse auru all hommikuseks saateks kohale vaatama, "kuidas preili käsi käib". Läksin parajasti suurde saali asetama Idlale mikrofoni hommikuvõimlemiseks. Panin Moori tema laua äärde istuma ja palusin oodata. Lasksin mõlema toa uksed hoolikalt sneprisse, lootes, et ta neid lahti ei saa. Mooril oli aga võti ja ta ilmus korraga nagu vaim tasakesi mikrofoni juurde Ernst Idla ette ja hakkas Idla juhiste järgi õige plastiliselt võimlema. Nii Idlal kui ka minul oli raske naeru pidada, aga vilunud raadiomees Moor oli vaikne kui hiir, nii et saade läks kuulajatele normaalselt. (lk 42-43)

Minule meeldis raadios, aga vilumuste lisandudes jäin nagu ootama veidi loovamat tegevust. Ennekõike hakkas palk muret tegema. Olin aastaid kulutanud hariduse ja oskuste saavutamisele ega võinud pikapeale leppida kõige väiksema palgaga. Pealegi kuulsin kindlast allikast, et ringhäälingu eelarves oli naisdiktori palgaks ette nähtud 85 krooni, nõnda siis 23 krooni rohkem, kui mulle maksti. Kui juba teadsin, et olin kohanenud tööga, läksin palga asjus direktori jutule. Tema vastus oli iseloomulik tolleaegsele suhtumisele naiste töösse kogu maailmas. Ta ütles: "Ma saan aru küll, et see on väike summa ja on raske sellega toime tulla. Kui olin ohvitserina kaitseväes, sain ma ainult 180 krooni ja mul oli perekond (tema abikaasa Lully Wirkhaus oli näitleja), aga mõelge sellele, et väga paljud noored neiud oleksid valmis selle palgaga töötama." (lk 43)
Visnapuu oli alguses minu suhtes äärmiselt reserveeritud, ilmselt oli tal eelarvamine akadeemilise haridusega naiste suhtes. Ta vahetas minuga väga ettevaatlikult lauseid, jälgis minu tööd tähelepanelikult. Kui me olime mõne aja koos töötanud, siis ühel päeval ta ütles: "Preili, ma tahtsin öelda, ma olen otsustanud, et ma hakkan ka naisõiguslaseks!" See ilmselt tahtis olla kompliment, millele mina reageerisin nii: "Ma tänan väga, aga mina ei ole naisõiguslane, sest mul on õigusi mõnikord rohkem kui mõistust." Minu suhtlemine Visnapuuga muutus pärast seda vägagi sõbralikuks ja mõnegi riigivanema läkituse mõtlesime väljaja koostasime ühisel jõul. (lk 45)
Propagandatalituse kultuuriosakond tegeles peaasjalikult ettevõtmistega, mis hõlmasid tervet maad. Meil olid abimeesteks maavanemad, vallavanemad ja nende abiga sai väga palju asju korraldatud. Esimene ülesanne, mis minule anti, oli emadepäeva korraldamine, nii et seda pühitseks kogu rahvas. Varem oli see olnud naiste karskusliidu hooleks ja seda pühitseti rohkem koolides ja ka seda mitte kõigis. Nüüd aga taheti, et sellest tuleks üldine püha, sest ikka suuremat rõhku pandi Eestis sellele, et kodumajandus ja koduperenaise amet rohkem austamist leiaks. Rahva iive oli ka väga madalaks jäänud. Mida paremaks olud muutusid, seda rohkem langes rahva iive, nagu igal pool mujalgi. Eesti rahvas suhtus tollal sellesse nii, et kui president Päts kõneles ja ütles, et meie iive on üsna madal ja rahvas liiga väike, siis öeldi, et katsu siis ise ka midagi teha! Eesti rahvas nagu irvitas selle üle. Aga see oli väga suur tõde. Ma mäletan, kui Helmi Mäelo tuli Ameerika reisilt, mille ta tegi riigi kulul, siis ta ütles, et kõige kurvema mulje jättis see, kui ta seal inimestega kõneles, et meie rahvas on liiga väike. Nii see ju on. Eesti rahvast on sõdadega vähendatud läbi aastasadade.

Emadepäeva me korraldasime nii, et sellest sai rahvuslik pidupäev. Päev algas sellega, et kirikutornides mängiti "Ema südant" ja hiljem olid aktused igal pool üle terve riigi. Ma saatsin kõnelejaid siia ja sinna ning ka kõnetekstide näidise saatsin laiali. Üldiselt oli meil aga suhe ajakirjanduse ja seltskonnaga selline, et propagandatalitus ei olnud mingi käskija, me võisime ainult paluda. Ja selle tõttu kujunes mul eriti sõbralik vahekord just ajakirjanduse ja seltskonnaga. See minu esimene ülesanne õnnestus täielikult. (lk 46-47)

Järgmine suurem üritus, mis me ette võtsime, oli eesti rahvakommete elustamine, kus pearõhu panime eesti rahvarõivaste propageerimisele. Ülikooli teadlased Raadi muuseumis koostasid ja andsid välja rahvarõivaraamatu. See oli esimene eesti rahvarõiva raamat, mis on praegugi väga väärtuslik, lausa rariteet, seda ei leia naljalt kusagilt. Tähtis oli ka see, et see raamat anti välja riigivanema rahaga. Ja mulle omakorda oli see tähtis selle tõttu, et just mina pidin tegema riigivanemale ettepaneku raha eraldamiseks ja seda põhjendama. See oli pikk kiri, mis ma riigivanemale kirjutasin! Nii või teisiti - riigivanema raha eest see raamat ilmus, mille kallal Raadi muuseumis asjatundjad paar aastat olid töötanud. Üks naine, ma ei mäleta ta nime, juhtis seda tööd. Ta oli väga asjatundlik, tal olid nooremad abiks. (lk 48)
Hakkasime nimelt välja andma teist raamatut - "Rahvatantsud", mis pidi ilmuma eelmise raamatu eeskujul ning nõudis samuti suurt tööd ja uurimist. Need kaks raamatut ilmusid täiesti propagandatalituse ettevõttel ning nende eesmärgiks oli anda eesti rahvale enesetunnet, eneseteadvust ja eneseväärikust. Mina pooldan sellist moodust. Töö käigus aga juhtus üks naljakas asi. Nimelt tõi Johannes Aavik sõna "rahvarõivas" eesti keelde. Ja seletas sel ajal, et "riie" on kangas, aga kui ta on valmis, siis on ta rõivas. Me võtsimegi selle sõna omaks. Aga hiljem, kui mul oli tegemist ühe teise raamatu korrektuuriga, mida ma pidin Aavikule näitama, esines ka seal sõna "rahvarõivas". Aavik pahandas ja ütles, et see peab olema hoopis "rahvariie". Kui ma talle vastu vaidlesin, et "rahvarõivas" oli ju teie enda ettepanek, vastas ta: "Jaa, sel ajal see meeldis mulle, nüüd enam ei meeldi!" (lk 48)
Järgmisel aastal hakkasime emadepäeval andma lasterikastele emadele auhindu. Seda oli väga lihtne korraldada. Saatsime kirjad maavanematele, maavanem saatis edasi vallavanematele ja nemad tegid ettepanekud. Mul tuleb sellega seoses meelde üks lõbus lugu. Tuli ettepanek, et kuskil vallas elab üks ema, kellel on kümmekond last, ja ta toidab neid üksinda. Siis küsis peaminister, kellele ma need andmed esitasin: "Aga mis tähendab: toidab kümmet last üksinda? Kas ta mees on surnud?" - "Ei, ei ole surnud..." vastasin mina. "Selgitage see asi välja! Mis see siis on, et tema üksi peab toitma oma lapsi!" Tollane peaminister Eenpalu oli tuntud eeskujuliku perekonnaisana. Mina hakkasin siis selgitama, et need lapsed on tal kolme mehega. Ja see viimane mees, kellega tal on viimased lapsed, elab seal temaga koos ja ma juba esitasin neile soovi, et kas nad ei abielluks, mille peale see naine vastas, et niisuguse logardiga ma ei mõtlegi abielluda. Ma ei mäleta, kas see ema sai autasu, mäletan ainult, et me naersime südamest, et ta ei tahtnud selle logardiga abielluda. (lk 49)
Üks väga ilus ettevõtmine, mida me propagandatalituses ühiselt teostasime, oli kodukaunistamise aktsioon. See tähendas seda, et värviti maju, istutati puiestikke ja rajati aedu. See oli kuidagi sümboolne, see oli nagu märguanne, et me oleme kõigega valmis saanud ja nüüd me teeme oma kodud ilusaks. See oli ka viimane, mis me ette võtsime, sest propagandatalitus likvideeriti varsti, siis, kui parlament kokku tuli. Igal juhul läks rahvas selle aktsiooniga suure vaimustusega kaasa. Oli otse silmaga näha, kuidas hallid majad muutusid värviliseks, kuidas puiestikud tõusid. Ja inimesed tegid seda kõike vabatahtlikult. Kusjuures neile anti valitsuse tasemel nõu, selle jaoks olid palgatud vastava eriala inimesed, kes sõitsid välja, kui oli tarvis. Tõesti, see algatus läks suure menuga ja tulemused olid lausa käega katsutavad. (lk 49)
Naisliidule tuli maalt mõnikord kirju, kus naised kurtsid oma elu üle, aga see probleem ei olnud üldine. Oli muidugi juhtumeid, kus abielud läksid lõhki joomise pärast, aga sel ajal ei lahutatud nii kergesti, kuigi naised kannatasid selle tõttu. Karskustööd tehti nagu naljatades, ehkki see oli ju väga tõsine asi. Usun, et põhjus oli ka meie üliõpilasorganisatsioonides. Nimelt joodi Tartus palju. Ülikooli meesorganisatsioonides joodi avalikult ja lubatult. Peaasjalikult õlut, ent kui tuli külla mõni heapalgaline vilistlane, võis see välja teha ka midagi muud. Aga üldiselt nauditi seal õhtuti õlut ja juustu; koosviibimistel, kuhu kutsuti ka naisi, pakuti avalikult veini ja likööri. Aga see ei olnudki eriti suur probleem, sest organisatsioonid hoolitsesid selle eest, et üliõpilasi algusest peale õpetada õigesti jooma. Kui keegi enese purju jõi või hakkas juba välja paistma, et ta on liigselt joonud, siis viidi ta ära "surnute kambrisse", ta ei tohtinud enam seltskonnas olla. See tähendas väga palju. Kui korraldati kohviõhtuid või naiste ja meeste ühiseid koosviibimisi, samuti üliõpilaste suuri balle, kuhu igaüks võis minna kas üksikult või paariviisi, seal ei olnud alkohol üldse mingi probleem. Seal ei näinud ühtegi purjus inimest, sest akadeemiline pere hoolitses selle eest, et purjus olekus ei esinetud kunagi.

Et meid õpetati õigesti jooma, oli üks osa rahva kultuurist. Mulle see meeldis. (lk 50)

Meie tegime oma karskustööd, sest oli selge, et iga joodik on alati ühiskonnas paha, aga see ei muutunud kuskil eriliseks probleemiks. See oli kuidagi raamides. Mis mehed õhtuti omavahel istudes tegid, seda ma ei tea, aga vähemalt avalikkuses ei olnud see mingi küsimus. Nüüd on see igal pool maailmas süvenenud, pahedel on kombeks levida. (lk 51)
Meie rohkem imestasime soomlaste joomist. Nendel olid hoopis teistsugused kombed. Ma olen Soomes omal ajal stipendiaadina pidanud kaks ettekannet; üks oli meie üliõpilasorganisatsioonidest ja seal ma nimelt rõhutasin, et meil õpetatakse ka kultuurselt jooma. Savo osakonna liikmed olid kõik selle poolt, võtsid sõna ja ütlesid: "Täiesti õige, just nii peab tegema!" Soomes oli siis keeluseadus. Ja seal joodi tõesti inetult. Näiteks oli osakonnas aastapäev, minu vastas istus inspektor, professor Puukko ja mulle öeldi, ära võta jooki vasemalt käelt kannust, võta paremalt poolt, seal on piiritus hulgas, vasemal on puhas vesi. Aga inspektorile pakuti vett, talle ei tohtinud ju näidata, et juuakse tembitud jooki. Või siis jälle mõni poiss kutsus restorani, siis oli minul häbi, kui ta võttis oma tagataskust välja lapiku pudeli ja kallas sealt tee hulka. See salajane žest haavas mind! Ma ei olnud harjunud sellega, et lähen restorani, oma pudel põues. Aga see komme oli Soomes siis üldiselt levinud. Niisugune keeluseadus, nagu tollal Soomes oli, ei kõlba üldse. Hoopis muud abinõud tuleb tarvitusele võtta. Ameerikas oli ka keeluseadus, sealt see üle võetigi. (lk 51)
Mulle meeldis Eesti Naisliit, kuhu kuulusid kõikide meie suuremate organisatsioonide esindajad, see oli tõesti vägev organisatsioon, mis töötas naise ja lapse heaks, nad olid teataval määral naisõiguslased. Võiks öelda, et sinna kuulus terve hulk võimsaid naisi. Seal oli näiteks proua Reisik, keda ma väga austasin. Ta oli õppinud Peterburi ülikoolis ja Pariisis, oli olnud Riigikogus algusest peale. Ta oli huvitav ja väga ratsionaalne naine. Siis oli seal Linda Eenpalu, kes oli tema vastand, aga kes ikka sooja suhtumisega tõmbas inimesi kaasa ja muidugi mõjus ka see, et ta oli peaministri abikaasa. Siis veel Stella Veiler, kes oli väga sotsiaalne ja harrastas eriti heategevust. Tema mees oli ärimees ja "Vaba Maa" omanik. Stella Veiler tegi aga kõike muud kui äri. Ta katsus leida võimalusi aidata neid, kes abi vajasid. Siis Johanna Päts, kes oli ju presidendi lähem inimene, ta oli presidendi venna abikaasa, aga täiesti iseseisev naine. Ta töötas ühe suure firma raamatukaupluses; äärmiselt korrektne, tagasihoidlik, aga väga suurte võimetega naine. Eesti Naisliitu kuulus ka Helmi Mäelo Karskusliidu esindajana. Need naised võtsidki minuga ühendust ja mitmeski asjas me töötasime koos. (lk 52)
Maanaiste Keskseltsi kuulus tuhandeid naisi, nad töötasid eesti kodude heaks nii linnas kui ka maal. See oli väga kasulik ja huvitav organisatsioon, seal pidasin ma suurema osa oma ettekandeid kirjandusest. Näiteks siis, kui ilmus Sally Salmineni romaan "Katrina". Keegi saatis mulle selle Soomest tasuks ühe artikli eest, mis ma olin kirjutanud Turu üliõpilaslehele. Ma lugesin selle romaani läbi, vaimustusin sellest kohe ja pidasin ettekande Tallinna Perenaiste Seltsis. Tallinn oli väike linn, see jutt levis. Mõni päev hiljem helistas proua Päts raamatukauplusest ja küsis: "Kas võite öelda, kes selle raamatu on tõlkinud?" Ma ütlesin, et keegi ei ole tõlkinud, see on alles soome keeles ilmunud. "Aga terve hulk inimesi on käinud meie juures seda nõudmas. Te olevat eile lugenud seda eesti keeles." Ma olin soome keelt õppinud ja lugesin seda loengu kuulajatele otse eesti keeles. (lk 52-53)
Kui ma olin Tallinnas ennast juba sisse töötanud, kutsuti mind Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse kesknõukogusse, sinna taheti nimelt nooremaid inimesi, sest seal istusid pangadirektorid ja Jaan Tõnisson ning mõned muud vanemad härrad. Ma sattusin sinna ja mäletan, et kui me pidasime seal koosolekut - meid oli üsna palju, mitukümmend -, läks uks lahti ja Jaan Tõnisson tuli sisse. Ta ei olnud tollal minister ega midagi muud, aga me tõusime püsti! Niisugune võib olla inimese autoriteet, isiklik autoriteet. (lk 53)
Võrdlemisi alguses, kui ma Tallinna tulin, oli just ilmunud Tammsaare raamat "Ma armastasin sakslast". See romaan, mida meie, kes olime ülikoolist värskelt tulnud, võtsime täieliku eesti üliõpilaste haavamisena. Ehk kunagi, vabariigi algul, võis olla selline olukord, et meie olime sakslaste ees käpuli maas, aga sel ajal oli meie iseteadvus juba nii suur, et kui me Üliõpilaskonnaski koos töötasime, ei tundnud me mingisugust alaväärsust. Sakslased olid omaette ja meie omaette ja nad ei rõhunud meid.

Et Tammsaare tegi eesti üliõpilasest sellise sakslaste, pean ütlema, tallalakkuja, peale selle veel sellise, kes ostis turult heeringa ja sõi seda kodus ajalehepaberi pealt - see haavas meid kõiki. Ülemaaline Eesti Noorsoo Ühendus korraldas kuskil avalikus ruumis kirjandusõhtu ja mina pidin seda romaani refereerima. Paar meeskorporanti olid oponendid. Ma otsustasin kohe, et teen seda ettevaatlikult ja refereerin omamoodi, ütlesin, et see romaan ei vasta enam praegustele oludele. Olud on muutunud ja meie oleme muutunud, et kokkuvõttes on see vanameistri puhketunni töö.

See aga käis Tammsaarele vastukarva! Ma ei olnud üldse pannud tähele, et seal oli mikrofon. Järgmisel päeval tuli professor Vasar mulle vastu ja ütles: "Teie rääkisite täiesti õigesti, nii see just on!" Küsisin, kust te seda teate, teid ei olnud ju seal? Ta ütles, et kuulas raadiost. Ka Tammsaare oli kuulanud, sest Tammsaare kuulas kõiki neid, kes temast rääkisid, aga ta ise ei ilmunud kohale. Mulle tuligi sellest pahandus. Mina mõtlesin, et inimesel on alati õigus oma arvamust öelda. Tammsaare aga leidis, et see oli kriitika kogu tema isiku ja töö kohta. Kuid see oli ju minu arvamus ainult ühe romaani kohta. Ja kui ma ütlesin: vanameistri puhketunni töö - see juba näitas, kuidas ma teda hindan.

Mõni aasta hiljem, kui ma pidin Tammsaare ausamba avamisele minema - minister Oidermaa saatis mind sinna kõnelema -, siis kuulsime Tammsaare parimalt sõbralt ärimees Bernhard Lindelt, kes korraldas Tammsaare kontakte välisilmaga, et Tammsaare väga imestab, et niisugune inimene, kes tema toodangut on maha teinud, läheb tema auks kõnelema. See oli minule täielik mõistatus. Ega ma Tammsaaret alahinda, jumal hoidku! Aga seda romaani ma küll ei või heaks pidada.

Hiljem lugesin ma "Tulimullas" üht Eliaseri artiklit - Eliaserid olid Tammsaare väga head sõbrad -, et Tamsaare oli ise selle romaani ilmumise puhul öelnud: vahel tuleb ka raha teha. Nii et võtke kinni, kellel on õigus!

Mõne aja pärast aga ilmus Nõukogude Eestis ühe naise sulest Tammsaare kohta raamat. Seal toodi esüe seesama episood, et mina olevat seal ausamba avamisel kõnelnud, aga ise olin Tammsaaret maha teinud. Mina olen maha teinud Tammsaaret!? See oli vist Leenu Siimisker, kes seda kirjutas? Et see võeti veel siis ette, see oli tõesti minu arust täiesti absurd. Pealegi, Tammsaare ei olnudki ju avamisel kohal ja ma rääkisin seal temast tunnustavalt Vargamäe naistele. Vargamäe naised olid kohal! Neil olid suurrätikud ümber, sest tuul oli kõva.

Aga mul on meeles, et oponendid sellel ammusel arutelul, need meeskorporandid, ütlesid väga raskeid sõnu. Nad olid kohe päris ärritatud, et üks kirjanik võib niiviisi kirjutada. Seda mina heaks ei kiitnud, igas asjas peab olema piir, aga see kõik tuli minu arvele, ja võib-olla Tammsaaret ärritasid just nende arvamused. (lk 54-55)

Samal koosolekul küsiti üht ja teist selle raamatu kohta. Aga siis tõusis üles noor ajakirjanik Tallmeister ja ütles, et naisliikumises on kaks voolu, üks on naisõiguslus ja teine on kodumajandus, ja küsis siis: "Kumba preili pooldab?" Ma mõtlesin natuke ja kordasin oma seisukohta: "Olukord on nii, et mina olen väga tänulik neile naistele, kes on naisõigusluse eest võidelnud. Aga praegusel hetkel on naistel juba nii palju õigusi, et mõnikord ma tunnen, et nüüd ma olen siiski rohkem kodumajanduse poolt." Sellest peale see ajakirjanik tõstis alati kauge maa pealt kübara kõrgele, kui ta mulle vastu tuli. Temale kuidagi meeldis see vastus. Ja see tegi mulle rõõmu. (lk 55-56)
Polnud mul kerge ka Tammsaare ausamba avamisel. Isiklikult polnud ma Tammsaaret kunagi näinud. Seda au mul ei olnud. Ta liikus üldse väga vähe väljaspool kodu. Ta käivat hommikuti turul, nii oli kuulda, aga mina ei käinud hommikuti turul.

See oli harukordne juhtum, et ühele kirjanikule tema eluajal pandi ausammas.

Ma sõitsin sinna kohale bussiga. Mulle tehti ülesandeks kõnelda just naistele - minister Oidermaa ütles, et minge kõnelge Vargamäe naistele, sest Suits kõneleb kindlasti muud, samuti ka kindral Laidoner, teie aga rääkige naistele. Niisiis sõitsin sinna bussiga ja kui hakkasime Albule lähemale jõudma, siis nägime, et sinna voolas kokku jalgrataste, hobuste ja bussidega määratult palju inimesi. Kõikidel oli üks suund. See oli tõeline rahvapidu, mida peeti Albu vallamaja ees, kuhu see sammas ju püstitati. Ja Suits alustas oma kõnet: "See Vargamäe karjapoiss, kes täna seisab siin samba otsas..." See oli väga ilus kõne. Kahjuks oli tuul vastu ja kõnet oli raske kuulda. Vargamäe inimesed seisid - väga tuuline ilm oli - ja katsusid meeleheitlikult kuulda. Minul on väga hea häälematerjal, ma alati kiitlen, et räägin nii, et kõik tõesti kuulevad; seal karjusin siis üsna kõvasti. Kui ma järgmisel päeval läksin oma ema külastama, oli ta päris õnnetu ja ütles, et mis sul viga oli, kõik teised rääkisid ilusti, aga sina karjusid. Mina ei olnud aru saanud, et seal oli mikrofon. Oleks pidanud rääkima nagu teisedki. (lk 56)

Pärast aktust oli vallamajas koosviibimine, millest võttis osa ka Vargamäe rahvas. See oli tõesti tõeline rahvapidu. Tammsaare ausamba kujur Ferdi Sannamees oli napsuvõtja mees, ta oli varsti auru all, aga ta käitus väga viisakalt. Ta istus mu kõrvaL Teisel pool istus Jakob Liiv, kellega minu ema oli nooruses Väike-Maarjas tantsinud, aga keda mina ei tundnud. Sel päeval saime tuttavaks ja käisime koos Vargamäed vaatamas. Ferdi Sannamees, Gustav Suits, Jakob Liiv olid kirjanike esindajad Vargamäel. Seal oli ka Karl Mihkla, kes kirjutas Tammsaare ja Vargamäe kohta.

Vargamäe nägi siis välja täpselt nii, nagu teda on raamatutes kirjeldatud. Need olid väga omapärased vanad talud. Nägime ka Pearu ja Andrese järeltulijaid. Tammsaarel oli aga vahekord nendega täiesti läbi ja ta ei käinud seal üldse.

Jakob Liiviga rääkisime sellest ajast, kui ta oli Väike-Maarjas elanud ja Jakob Tamm oli seal kooliõpetaja olnud. Minu ema oli siis noor tütarlaps, kes ainult oma ema saatel võis minna pidudele ja seal tantsida. Siis oli kombeline aeg. (lk 56-57)

Välislingid[muuda]