Leenu Siimisker

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Leenu (Helene) Siimisker (27. detsember 1924 Pärnu – 27. november 2012) oli eesti kirjandusteadlane, kirjandus- ja teatrikriitik, üks peamisi Tammsaare-uurijaid. Tiit Hennoste hinnangul aitas ta poleemiliselt julgete ja esseistlikult köitvas laadis käsitlustega kaasa Tammsaare loomingu vabastamisele stalinismiaegsetest vulgaarsotsioloogilistest tõlgendustest.


"Jaan Saul"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Leenu Siimisker, "Jaan Saul", Tallinn: Eesti Raamat, 1979.

  • Jaan Saul oli näitleja. Ning näitleja hauda kaitsevad ainult kaasaegsete mälestused teatrietendustest, sest peale elavate inimsüdamete ja -ajude pole midagi, mis suudaks vahetult vastu võtta ja säilitada näitleja kunsti. Ent mälestused tuhmuvad ja hajuvad, vaimustus jahtub. Mõnda aega elab mälestus olnud vaimustusest, kuni lõpuks jääb ainsana järele kultuurilooline fakt, et oli kord sellenimeline näitleja. (lk 6)
  • Ülivajalik tundus kord iseendalegi aru anda, kuivõrd me igapäevases rähklemises vaevume mõistma inimest enda kõrval, eriti niisugust inimest, kellel on tavalisest suurem mõttehaare, julgemad unistused, kes nõuab iseendalt ja oma teekaaslastelt maksimumi. Selle kava teostamine oli kahjuks ainult osaliselt võimalik, sest liiga vilumatud oleme enesevaatlustes, harjumatud ja abitud seisma tõe palge ees, mälu poolest ebatäiuslikud, et reprodutseerida iseendid, oma seisukohti, arvamusi, meeleolusid ja hinnanguid, liiatigi kui need tulevad ja lähevad sagedasti emotsionaalsete reaktsioonidena, sähvatavad vahel kirgede mölluski, et siis lapselikku unustusse vajuda. (lk 6)
  • Võib-olla just sellepärast, et ta tõepoolest oligi seesugune lõpuni tabamatu, ei seisnud paigal mitte üheski mõttes, mitmekülgne andekus kaasa kõnelemas mis tahes eraldi võetavas tegevusliinis, jõudiski Jaan Saul väga lähedale täiuse mõistele. Isegi omadused, mis eraldi võetuna on ehk taunitavadki, kujunesid tema juures terviku olulisteks lülideks. (lk 7)
  • Teatritöö tuleb lapse juurde kojugi, kuhu ema kutsub harjutama oma lauluõpilasi. Pingutav ja vaevanõudev, on see ometi mingi eriline töö, mida tehakse erilise vaimustusega, mille juurde võivad kuuluda pisaradki, kuid mida alati saadavad nali ja naer ning mingi eriline, joovastuslik rõõm edusammudest. (lk 10)
  • Muusikaanne on tihti kärme ja kuulekas päranduma. (lk 10)
  • Uusim psühholoogia on üsna veendunud, et karakteri põhilise voolusängi määrab juba väga varane lapsepõlv. Ning tahtmatult tekib mõte, et selliste kuldaväärt sotsiaalsete omaduste õitselepuhkemiseks, nagu seda on julgus, ettevõtlikkus, võistluslust, pingutuste ja saavutuste rõõm, ausus, initsiatiiv ja distsipliin, loovad prügimägede "autonoomsed vabariigid" küll suurepärased eeldused. Üheski sellises "vabariigis" ei tunta ju ei seisuslikke ega muud sorti eelarvamusi. Siin olgu igamees ise enese eest väljas. Kes on teistest tublim, hakkajam, leidlikum, ideerikkam, see kujuneb juhiks. (lk 13)
  • Kõik need nii mööduvama tunduvad lapsetujud ja -tuhinad omandavad tagasivaates äkitselt püsiomaduste tähenduse. Näed siin korraga teekaaslaste ja majakatega kohtumiste ajaloolist algust, südant, mis ei oska tuksuda vaimustumata ja kiindumata: käsi, mis on loomuldasa osavad ja isunevad meisterdama, looma. (lk 16)
  • Kui Jaan Saul oleks elanud kümmekondki aastat kauem, kes teab, võib-olla libisenuksime meiegi neist nooruki kujunemisaastaist põgusamalt üle. Sest sellevõrra on juurdunud traditsioon mitte keskenduda külvile, vaid lõikusele. Raamatuidki kirjutatakse ju eeskätt neist, kelle voos on olnud rikkalik, olgu siis kunsti, kirjanduse, teaduse, tehnika või majanduse alal. Jaan Sauli küpse lõikuse tööpäev jäi lühikeseks. Ent meil pole põhjust kahelda selles, et kui talle rohkem aega oleks antud, oleks temagi voos saanud ülirikkalik ning terad tulnud tuumakad. Kas see ei kohusta meid hoopis rohkemat tähelepanu osutama ka külviaastatele? Liiatigi kui selle, kas puu kasvab sirge või kõver, määravad ikkagi just esimesed aastaringid. (lk 19)
  • Kui palju on kevaditi suurt saaki töötavaid õisi puus, kui palju lennuhimulisi verisulis linnupoegi pesades. Et õunad saaksid korvi ja linnupojad pilvepiiri riivama, selieks on vaja parajasti vihma ja parajasti päikest, putukaid ja putukatõrjet, kaitset varaste ja kullide eest, etteaimamatut rassimist, vaeva ning hoolt.
Aga kui palju keerulisem on inimlapse eneseleidmine ning enesekssaamine ka väga heldelt jagatud eelduste juures! Sest nii andekusel kui ka andetusel on omad mured. Ei tohi unustada et eeldusi ja karakteri põhivalemit oleme ikkagi võimelised märkama vaid meie, kõrvalseisjad, mitte asjaosaline ise, ja sedagi tagantjärele. Niisamuti nagu kirjaoskuse omandamisel tuleb kõigil ABC-st alustada, tuleb iseennastki avastada otsekui käsikaudu kottpimeduses kobades. Ning mida selgemaks ja geomeetrilisemaks võib pilt osutuda kogenud kõrvaltvaataja silmale, seda suuremate mõistatuste keskel viibib pahatihti asjaosaline ise. On ju see, mis ootuspärane ja enesestmõistetav tollele, kel kõik juba seljataga, esmakordne ja erutav sellele, kel kõik alles ees seisab. Ja ometi on selles midagi erutavat ning esmakordset ka kõigi jaoks, sest nii, nagu pole puu võras kaht täiesti kattuvat lehte, pole ka olemas kaht täiesti sarnast inimlast. Kõik kordub, kuid mitte täpipealse täpsusega. (lk 19-20)
  • Tundub, nagu oleks peaaegu kõik Jaan Sauli elus allutatud ühele kindlale põhieesmärgile — püüdele igakülgselt kasvada, areneda. See on loominguliste inimeste põhihoiak, mis annab nende sõprusvahekordadele tihti pisut individualistliku, isegi egoistliku värvingu. Kuid lisab ka nõudlikkust, mis kohustab võrdseks edasiliikumiseks, aktiivseks, intensiivseks eneseteostamiseks.
Ainult armastuse ime võib sellised loomused sootuks uude tonaalsusesse tõsta, üllataval hulgal altruistlikke, poeetilisi, seni adumata tundeid ja toimekust vallandada, saada ootamatuks käiguvedruks. (lk 25-26)
  • Kui inimese mõtted ja kujutelmad võiksid tõusta nähtavaina tema pea kohale, siis oleks maailm rikkam paljude liigutav-koomiliste vaatepiltide poolest. Saaksid avalikuks ka mitmed lustakad kausaalsused. Koolivennad-õed saaksid näiteks teada, et koolivend ei ostnud neile ühel päeval kolm korda järjest šokolaadikompvekke mitte sellepärast, et ta sel päeval oleks olnud eriliselt maias või koolikaaslased talle iseäranis armsad, vaid et ta lihtsalt ei osanud teisiti ära rõõmustada oma suurt rõõmu selle üle, et tema kaugel viibiv Malle ometi kord talle kirjutas. (lk 28)
  • Võib-olla on see hinnang pisut liiga ränk. Ent kas ka ülekohtune? Vaevalt, sest miks peaks meid nii väga üllatama, et meie noorsugu juba maast-madalast kohaneb isade tavadele, kes meie vabariigi on kuulsaks teinud alkoholitarvitamise üleliiduliselt kõrgeimate näitajatega! Aga hetkel on meile oluline eeskätt ikkagi see, et üks noormees otsustas elada teisiti. Tõsi, selle eluhoiaku tingis paratamatult ka haige süda. Ent alkohol polnud talle ahvatluseks; see on ainuke keeldumine paljude hulgas, mida ta tervis nõudis ning millele ta ka lõplikult truuks jäi. Purjus inimene oli tema meelest nii esteetiliselt kui eetiliselt eemaletõukav. Purjus naine hävitas igasuguse sümpaatia enda vastu. Purjus mees, olgu ta kõiges muus ka taevani kiidetud, kutsus tem as esile humoristliku üleolekutunde. (lk 34-35)
  • Eetiliselt tundeerksana võinuks ta vabalt elada oma südametunnistuse kirjutamata seaduste järgi. Ent just südametunnistuse sunnil püüdis ta tõmmata kindlaid piire selle vahele, mis on hea ja mis on halb. Sest mõistus vajas paragrahve, mille varal hingeahistuses enda üle kohut mõista või ennast õigustada. (lk 35)
  • [M. Birjukovi näidendi "Tüliõun" menukast lavastusest "Vanemuise" teatris 1962. aastal:] Ilmselt on elul oma arengusuunad ja vajadused, mis on nii tungivad, et alistavad endile kõik ideoloogilise pealisehituse vormid, eriti aga kunsti kui inimese ja tema suhtumiste kõige vahetuma peegli. Mõistmaks kriitikute vahel puhkenud tülide juuri, meenutagem "Tüliõuna" kord ajastu aktuaalsete probleemide taustal. Kas ei tõstnud just eriti siis ägedasti pead tendents võrdsustada kommunismi majandusliku küllaga? Selle eesmärgi nimel käis äge rühkimine järele USA-le piima, või, liha ja kanamunade tootmises ühe inimese kohta. Kommunism näis käegakatsutavas kauguses. (lk 145)
  • 1962. aasta suvi toob kaasa veel teise suure sündmuse Jaan Sauli elus.
28. juulil registreeritakse tema abielu Aime Piirsaluga, Tallinna Pedagoogilise Instituudi viimase kursuse üliõpilasega, kelle noormees oli enda jaoks ära valinud juba aastat poolteist tagasi. Pulmapidu peetakse kõigi kommete kohaselt, aga pulmareis jääb ära ja mesinädalad meenutavad pigem Koidu ja Hämariku kohtumisi, sest kohe augusti algul läheb "Vanemuine" sügisesi külalisetendusi andma. Ometi on elu nüüdsest otsekui teises valguses.
Tihtipeale läheb nüüd "Vanemuise" tegelastebussi juurest liikvele põrisev mootorratas ammu enne teisi: meie noormees kiirustab ööbimispaika, jagama päeva muljeid oma noore naisega kirja teel või sõidab läbi sumeda augustiöö talle hoopis ehale.
Kuldne võru sõrme ümber ei lase ennast unustada. Veel pole temaga jõutud harjuda, veel on ta aina kombatav ning tema tajumine on terve sümfoonia. Tõsi, see süda on ikka olnud aldis ägedatele kiindumustele juba varases lapsepõlves, koolipoisiaastate tundetormidest kõnelemata. Ning ikka on aeg andnud kiindumustele sisu ja värvingu. Ja ikka ja uuesti püüab mees otsida mõtestatud eluõigust sellele, mis on tahtest ja mõistusest vägevam. (lk 148)
  • Ent rahu ja puhkus on Jaan Sauli elus siiski tulisuhtelised, hirmhetkelised mõisted. Minna temaga koos, tähendab sammu pidada, sammu pidada tähendab — lisada sammu. Tema jaoks pole midagi ilusamat lakkamatust edasiminekust. Arengujooned on ainsad jooned, mis tema arvates võiksid teha veelgi kaunimaks isegi väga kauni naise. (lk 150)
  • Ja tõepoolest — just noore inimese võimete, mõtete ja tunnete lai diapasoon lõi arvatavasti kõige paremad eeldused Oidipuse loomiseks. Nooruslikud unistused kangelastest, tugevate inimeste kultus leidis äkitselt lavalise läbielamisvõimaluse. Mees, kellel elu poolt antud mis tahes rollis lööks lõkkele kirg tõe järele, õigluse järele, selguse järele, leidis kergesti ühise keele laval juba enne meie ajaarvamist sündinud Oidipusega. Nende kirgede kultuses tabas ta ilu ja võlu, selle kaudu oli ta kaunis ka laval, kus ta, raske tumepunane rüü vabalt õlgadele langemas, mõjus nagu külalisena kuskilt aja- ja ruumikaugelt saagade ja kangete karakterite maalt. Ei lavastaja ega näitleja püüdnud Oidipust kaasaegsustada igamehe sinasõbraks. Talle jäi ta kroon, ta väärikus, ta liikumiste pidulik rütm, ta kirgede lai ja võimas poognatõmme. Ent ikkagi oli see kuninglik roll eelkõige kaunis oma inimlikkuse, oma valusa, isegi puhtsüdamliku vahenditusega, millele näitleja enda väga puhas, väga aus lähenemine kinkis taas erilise sarmi. (lk 159)
  • Teater pole riik riigis, vaid otsekui sotsiaalse organismi baromeeter, väga tundlikult reageeriv sellele, mida me nimetame ühiskondlik-poliitiliseks atmosfääriks. Ta kujundab seda atmosfääri ja on ise selle poolt kujundatud. (lk 168)

Tema kohta[muuda]

  • Tolle ajajärgu tähtsaim teema on Tammsaare vabastamine vulgaarsotsioloogilise vaaba alt.
Läbimurde tegijaks on siin Leenu (Helene) Siimisker (1924), kes kirjutab sarja artikleid Tammsaarest ning kaitseb nende põhjal 1963 kandidaadiväitekirja. Töö kokkuvõtteks saab 240-leheküljeline monograafia "A. H. Tammsaare" (1962), esimene avaldatud monograafia, milles on käsitletud kogu Tammsaare elu ja loomingut. Sellel tööl oli omas ajas tugev vabastav mõju, mida on palju märgitud. Ühtlasi sai sellest uus kaanon, mis tõlgiti ka vene keelde. Siimisker toob veidi uusi fakte, kuid olulisem on muutus suhtumises.
Siimisker annab pildi Tammsaarest kui mõtlejast, psühholoogist, karakterite loojast. Enim analüüsibki ta tegelasi ja nende käitumise motiive. Ta toob välja Tammsaare sotsiaalse konservatismi ja filosoofilise idealismi (lk 170). Oluline märksõna on humanism (mis Stalini ajal oli veel teravalt negatiivne mõiste). Ühtlasi kordab ja arendab see käsitlus edasi legendi suurest töömehest, tema raskest majanduslikust olukorrast ja seltskonnapõlgusest.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel