Usulise kogemuse mitmekesisus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Esmaväljaande kaas

"Usulise kogemuse mitmekesisus: uurimus inimloomusest" (The Varieties of Religious Experience: A Study in Human Nature) on Ameerika filosoofi ja psühholoogi William Jamesi Giffordi loengute toimetatud versioon, mis ilmus 1902. aastal. Eesti keeles ilmus raamat Indrek Meose tõlkes 2013. aastal.

Tsitaadid väljaandest William James, "Usulise kogemuse mitmekesisus: uurimus inimloomusest", tlk Indrek Meos, 2013


  • Püüe näidata, et tingituse tõttu organismi seisundist ei saa religioossusel olla kõrgemat hingelist väärtust, on seega ebaloogiline ja meelevaldne — kui just ei ole loodud psüh­hofüüsilist teooriat selle kohta, kuidas on vaimsete väärtuste liigid üldiselt seotud füsioloogiliste muutuste liikidega. Vastasel juhul ei jääks ühtegi mõtet ega tunnet, ühtegi teaduslikku teooriat, isegi ühtegi kahtlust mitte, mis võiks tõe väljaselgitamisel mingi väärtuse säilitada, sest kõik nad ilma erandita tulenevad nende omaniku keha seisundist antud hetkel. (lk 29)
  • Sisemine õnn ning kasulikkus ei käi alati käsikäes. Mis tundub otsekohe "hea", ei ole alati kõige "tõesem", kui hinnata meie ülejäänud kogemuse alusel. Erinevus purjus Philipi ning kaine Philipi vahel on klassikaline seda mõtet kinnitav näide. Kui ainult "hea tunne" oleks otsustav, siis võiks purjusolek olla kõrgeima väärtusega inimkogemus. Kui rahulolu pakkuv ka poleks purjusolek antud hetkel, ei võimalda keskkond niisuguses seisundis pika aja vältel hakkama saada. (lk 30)
  • Loodusteaduses ei tule kellelegi pähe püüda mingit arvamust ümber lükata, näidates, et selle autor on neurootik. Arvamusi kontrollitakse seal loogikast ja eksperimendist lähtudes, arvamuse autori närvikava ei puutu asjasse. Religioossete arvamustega ei tohiks olla teisiti. Nende väärtuse saab kindlaks teha, lähtudes otse väärtusotsustustest, mis põhinevad eelkõige meie endi sisetundel ning teises järjekorras nende kogemuslikult tuvastatavatel seostel meie moraalsete vajaduste ja kõige muuga, mida tõeseks peame. Vahetu ilmselgus, filosoofiline mõistuspärasus ning moraalne kasulikkus on siinkohal ainsad võimalikud kriteeriumid. (lk 32)
  • Intellekti erakordse võimekusega kombineerudes teevad hullumeelsus, ekstsentrilisus, vaimne tasakaalutus, psühhopaatiline taandareng (mainides vaid mõningaid kasutuses olevaid väljendeid) — ühesõnaga, teatud eripärad ja kalduvused — inimesest suurema tõenäosusega kellegi, kes jätab endast maha jälje ning mõjutab oma ajastut enam kui vähem neurootiline iseloom. Ekstsentrilisuse kui sellise ja erakordse intellekti kui sellise vahel pole loomulikult mingit erilist püsiseost, sest enamikul psühhopaatidel on madalad intellektuaalsed võimed ning erakordsete intellektuaalsete võimetega inimestel on tavaliselt normaalne närvisüsteem. (lk 36)
  • Religioossete nähtuste psühhopatoloogiline päritolu ei peaks üllatama või hämmeldust tekitama, sest on ju selliseid nähtusi peetud inimkogemuste seas lausa kõige väärtuslikumateks. Ei ole sellist organismi, mis pakuks omanikule kogu tõde. Kõik me oleme teatud viisil põdurad või isegi haiged, kuid need tervise puudujäägid võivad meid ootamatult aidata. Psühhopaatilise temperamendiga inimesele on iseloomulik emotsionaalsus, mis on aga just moraalse tundlikkuse eeltingimus; talle on omane jõulisus — see aga on moraalse tarmukuse olemus; talle on sümpaatsed metafüüsika ning müstika — see avardab tema huvisid kaugemale meelelise maailma pealispinnast. Sellepärast ongi loomulik, et just seesugune inimene juhib meid religioosse tõe juurde, universumi äärealadele. Kõik see jääb igavesti varjatuks filisterliku närvikavaga, endaga rahul oleva inimese jaoks, kes on uhke oma tervise üle ning tänab taevast, et iga tema rakuke pakatab heaolust. (lk 38-39)
  • Teoretiseeriv mõistus püüab alati uuritavat materjali liialt lihtsustada. Sellest tulenebki igasugune absolutism ja ühekülgne dogmatism, millest on nakatunud nii filosoofia kui ka religioon. (lk 40)
  • Igasugune religioon on inimese terviksuhtumine ellu ning miks ei võiks seetõttu öelda, et igasugune terviksuhtumine ellu ongi religioon? Terviksuhtumine erineb pealiskaudsest, harilikust ja professionaalsest suhtumisest. Selleks, et terviksuhtumiseni jõuda, tuleb jätta seljataha olemise pealispind ning jõuda kogu ülejäänud kosmose kui igavikulise olemasolu sügavama mõistmiseni. Viimane sõltub iga inimese eripärast ning teeb meid elu suhtes üldiselt hoolivaks või hoolimatuks, vagaks või jumalavallatuks, süngeks või juubeldavaks. Meie tahtmatu ja ebaselge ning tihtipeale poolenisti teadvustamata ellusuhtumine on kõige täielikum vastus küsimusele: "Milline on see universum, milles me elame?" See väljendab kõige täpsemalt seda, kuidas meie maailma tajume. (lk 48)
  • Religioosne tunne tähendab seega indiviidi elu absoluutset avardumist ning uute jõuallikate lisandumist. Kui väline lahing on kaotatud ning väline maailm tõukab meid endast ära, siis see tunne vabastab ja elustab meie sisemaailma, mis muidu oleks vaid elutu kõnnumaa.
Mulle näib, et kui religioon peab tähendama meie jaoks midagi selgepiirilist, siis tuleb meil teda mõista just selle täiendava emotsionaalse dimensioonina, kirgliku omaksvõtu meeleoluna neis valdkondades, kus ranges mõttes moraalsus võiks vaid pea langetada ja olukorraga leppida. Religioon peaks tähendama meie jaoks vabaduse avardumist siis, kui heitlus on möödas, kõrvus heliseb universumi põhitoon ning meie pilgule avaneb igavikuline elu. (lk 61)
  • Neis hingeseisundites, mis ei küündi religioosseteni, on loobumisega nõustutud kui paratamatuse sunniga ning ohvritoomisse suhtutakse parimal juhul kaeblemata. Religioosses elus aga, vastupidi: loobumine ja ohvritoomine võetakse positiivselt omaks, isegi mittevajalikud loobumised lisavad oma panuse õnne suurenemisse. Religioon teeb seega kergeks ja rõõmupakkuvaks selle, niis on paratamatu. Kui see on ainus tegur, mis võib sellise tulemuseni viia, siis on religiooni eluline tähtsus väljaspool kahtlust. Religioonist saab meie elu hädavajalik organ, mis täidab funktsiooni, mida inimloomuse ükski teine osa ei suuda nii edukalt täita. (lk 65)
  • Usu objektiga võib meil nii tugevalt seostuda reaalsuse tunne, et selle mõjul muutub kogu meie elu, kuigi meie mõistus ei saa seda objekti selgepiiriliselt ei kirjeldada ega tunnetada. See on nii, just nagu oleks ilma kompimis- ja nägemismeeleta ning üldse ilma mingi tajumisvõimeta raudkangil siiski sisemine magnetvälja aistimise võime ning kui teda mõjutaksid erinevad tema lähedusse sattunud magnetid, siis võidaks temas teadlikult tekitada erinevaid hoiakuid ja kalduvusi. Too raudkang ei suudaks iialgi väliselt kirjeldada neid tegureid, mis teda nii tugevasti mõjutavad, kuid ta on siiski iga oma osakese kaudu täiesti teadlik nende olemasolust ja tähtsusest tema jaoks. (lk 68)
  • Tegelikult on metafüüsika ning religiooni valdkonnas artikuleeritud põhjendused meie jaoks veenvad vaid siis, kui meie artikuleerimata reaalsustunne juba eelnevalt seda järeldust pooldab. Siis käivad meie intuitsioon ja mõistus tõesti käsikäes ning sellest võivad kasvada suured süsteemid nagu budism või katoliiklik filosoofia. Tõe tegeliku aluse moodustab alati meie impulsiivne usk, meie artikuleeritud filosoofia on vaid selle formuleeringutest koosnev uhkeldav rüü. Vahetu tõsikindlus peitub meie hinge sügavuses, argumendid on vaid selle väljanäitus. Instinkt juhib, mõistus vaid järgneb. (lk 86)
  • Igasugune moraalne vaimustus ning kirg muudab meid teatud kurjuse suhtes tundetuks. Tavapärased karistused ei heiduta patriooti, tavapärane mõistlikkus on armunute peadest tuulde lennanud. Äärmusliku kire puhul võib kannatus omandada ausära, kui tegudele ärgitavad ideaalid, surm ei kohuta enam, haud ei hirmuta. Sellises seisundis näib mingil kõrgemal tasandil harjumuspärane kontrast hea ja kurja vahel kaduvat ning inimese jaoks võib see olla kogu tema elu krooniv elamus. "Vaat see on tõeline elu!" ütleb ta ning juubeldab kangelasena. (lk 102)
  • Teadus annab meile telegraafi, elektrivalguse ja meditsiinilise diagnoosi ning ennetab ja ravib edukalt teatud haigusi. Religioon annab aga hingeravi kujul mõne jaoks rahu, moraalse tasakaalu ja õnne ning ennetab teatud haigusi sama hästi kui teadus, ja mõne inimese puhul isegi paremini. Ilmselt on maailma aaretelaeka avamiseks nii teadusel kui ka religioonil sobiv võti selle jaoks, kes seda vaid kasutada oskab. Sama ilmne on aga, et kumbki neist ei ole ammendav ega välista teise samaaegset kasutamist. Miks ei võiks maailm olla niivõrd keerukas, et koosneda paljudest üksteisega põimunud reaalsustest, mida tuleb ka erinevalt käsitleda? (lk 133-134)
  • Sangviinik ja optimist elavad harjumuslikult oma õnnetuse läve päikeselisel poolel, depressiivsed ja melanhoolsed inimesed aga selle läve taga, pimeduses ja hirmus. Leidub inimesi, kes näivad olevat elu alustanud võlgu ostetud pudeli või kahe šampanjaga, teised aga näivad olevat sündinud valuläve läheduses, kus väikseimgi ärritaja tõukab nad oma saatuslikul moel teisele poole läve. Kas ei ole ilmne, et see, kes elab harjumuspäraselt ühel pool valuläve, võib vajada teistsugust religiooni kui see, kes elab tavakohaselt teisel pool? (lk 146)
  • Võtkem kõige õnnelikum inimene, keda kõik kadestavad, ning üheksal juhul kümnest võib kindel olla, et sisimas ta rahul ei ole. Kas ulatuvad tema ambitsioonid saavutatust palju kõrgemale või on tal soove, millest maailm ei tea midagi, kuid mis ta oma sisimas teab olevat täitumatud. (lk 148)
  • Igasugune väärtus, huvipakkuvus ja tähendus, mis iseloomustab meist igaühe maailma, on vaatleja enda lisatud. Armastus on selle kõige tuntum ja äärmuslikum näide. Armastus tekib, kui ta tekib; kui ta ei teki, siis ei muuda seda mingid argumendid. Armastus aga muudab armastatu väärtust samamoodi, nagu tõusva päikese kiired panevad roosalt särama kahvatuhalli Mont Blanci. Armastus häälestab kogu maailma hoopis teisiti ning elus kerkivad esiplaanile hoopis uued teemad. Sama toimub ka hirmu, nördimuse, auahnuse ja jumaldamise puhul. Kui nad on olemas, siis maailm muutub. Kas nad on või ei ole, sõltub pea alati loogikavälistest, sageli füsioloogilistest asjaoludest. (lk 161)
  • ... näeme, milline sügav lõhe valitseb optimismi ja arusaama vahel, mis tõlgendab igasugust kurjuse kogemust olemuslikuna. Selle viimase jaoks, mida võime nimetada depressiivseks ellusuhtumiseks, näib optimism ütlemata mõistmatu ja pealiskaudsena. Optimistile tundub aga see viis, kuidas depressiivne inimene maailma näeb, ara ja ebatervena. Nood tuhnivad rotiaukudes selle asemel, et elada valguse käes, mõtlevad välja üha uusi hirmusid, muretsevad haiglaselt. Neis teistkordset sündimist ihkavates raevu lastes on lausa midagi rõvedat. Kui ususallimatus ja sellega kaasnevad poomised ja põletamised võiksid taas päevakorda tulla, siis poleks kahtlust, et nüüd — kuidas asjad ka minevikus ei käinud — oleks optimistid vastaspoolest vähem leplikumad. (lk 173)
  • Õnn! Religioon on vaid üks viisidest, kuidas see and võib inimesele osaks saada. Religioon kannab inimese tihtipeale lihtsalt ning jäädavalt talumatust viletsusest sügava ja püsiva õnne seisundisse. Religioon on aga vaid üks paljudest võimalikest terviklikkuse saavutamise viisidest. Sisemise lõhestatuse ületamine ja sisemise dissonantsi vähendamine on psühholoogiline protsess, mis võib aset leida erinevat laadi hingedes ega pea tingimata omandama religioosset kuju. (lk 187)
  • "Inimese äärmine häda on võimalus Jumala jaoks" — niimoodi võiks teoloogiliselt väljendada seesuguse iseenesliku protsessi vajalikkust. Füsioloogia keeles aga tuleks öelda: "Tehkem ise, mis meie võimuses, ning närvisüsteem teeb ülejäänu." Mõlemad ütlused räägivad samast faktist. Meie oma kujundlikus keeles võiks aga selle kohta öelda nii: kui isikliku energia uus keskus on piisava pikkusega alateadliku inkubatsiooniperioodi läbinud ning valmis õide puhkema, siis on meie ainsaks päevakäsuks: "Käed eemale." Las toimub nüüd kõik ilma meie sekkumiseta. (lk 223)
  • Psühholoogilises mõttes ja üleüldse ei ole käsus: "Armastage oma vaenlasi" mingit vasturääkivust. See on vaid äärmuseni viidud suuremeelsus — suuremeelsus, mis on meile üsna hästi teada oma rõhujatele mitte vastu hakkamise kujul. Kui seda käsku aga järjekindlalt ellu viia, siis tähendaks see lahtiütlemist meie tegude instinktiivsetest lätetest; praeguse maailmakorra puhul tähendaks sellel teel kriitilise punkti ületamine täiesti teistsugusesse maailma sündimist. Religioossus paneb meid tundma, et see teine maailm on siinsamas meie käeulatuses. (lk 295-296)
  • Me tunnistame vaid neid jumalaid, keda vajame ja saame ära kasutada, jumalaid, kelle nõudmised meile vaid tugevdavad meie endi nõudmisi iseenda ja üksteise suhtes. (lk 342)
  • Ainuüksi tõsikindluse väline vorm on mõnele inimesele niivõrd kallis, et sellest loobumine on tema jaoks välistatud. Nad nõuavad tõsikindlust isegi seal, kus faktid räägivad selle nõudmise ilmsest rumalusest. Kindel on see, et meiesuguste ajutiste olendite vaatedki ei saa olla midagi muud kui vaid ajutised, provisoorsed. Kõige targem oleks kriitikutest see, kes pidevalt muutub, kes iga päev parandab oma eelmise päeva eksimusi, ning kellel on igal hetkel õigus vaid antud konteksti tervikuna võttes. Kui avanevad uued tõe horisondid, siis on kindlasti parim mitte klammerduda oma vanade arusaamade külge. (lk 344)
  • Kui religioonist saab ortodoksia, siis on läbi tema sisemise rikkuse aeg: allikas on selleks ajaks ära kuivanud. Ortodoksid elavad traditsioonist ning nüüd on nemad need, kes neidsamu prohveteid kividega pilluvad. Uus kirik, kuidas ta ka ei edendaks inimeste headust, on edaspidi ustavaks liitlaseks spontaanse religioossuse ning nendesamade allikate hilisemate pulbitsuste lämmatamisel, millest ta varasemal ajal oli ise inspiratsiooni ammutanud. Nii on see alati olnud, välja arvatud juhul, kui kirik võtab omaks mõned uued vaimuvälgatused eesmärgiga neist kasu lõigata ning korporatiivsetel eesmärkidel ära kasutada. (lk 348)
  • Mineviku hirmutegudes ei saa süüdistada religioosset vagadust. Enim, mida teha saame, on süüdistada vagadust selles, et ta ei hoidnud tagasi meie sünnipäraseid kirgi ning varustas neid mõnikord silmakirjalike ettekäänetega. Kuid silmakirjalikkus toob endaga kaasa ka kohustusi ning ettekääne seab omad piirangud. Kui kirelõõm on möödas, siis võib vagadus endaga kaasa tuua patukahetsuse, mida uskmatul inimesel olla ei saaks. (lk 349)
  • Tugevad tunded vajavad tugevat tahet, tugev tahe vajab tugevat intellekti, tugev intellekt aga tugevat kaastunnet — ainult siis püsib elu stabiilne. Kui valitseb tasakaal, ei ole ükski inimese võime liiga esiletükkiv, meil on vaid tegemist üleüldiselt tugevama karakteriga. Formaalselt võttes on pühakute hingelised võimed tugevad, kuid liialduse mulje tekib nende puhul tavaliselt sellest, et nende intellekt pole samavõrd tugev. Hingeüllus omandab patoloogilised vormid siis, kui muid huvisid on vähe ning intellekt liiga piiratud. Selle kohta leiame näiteid pea iga pühakuvooruse puhul: vaga armastus Jumala vastu, hingepuhtus, ligimesearmastus, askeetlus — kõik need võivad eksiteele viia. (lk 351)
  • Vagadusega on nii, et kui seda miski ei tasakaalusta, siis ta muutub fanatismi paheks. Fanatism, kui tegemist pole just kiriku ambitsioonikuse väljendusega, on äärmusesse viidud truudus. Kui äärmiselt truud, kuid piiratud intellektiga inimest on kord vallanud tunne, et teatud üleinimlik isik väärib täielikku pühendumist, siis selle esimeseks tagajärjeks on vagaduse kui sellise idealiseerimine. (lk 351)
  • Teoloogiad kujutavad jumalaid oma au suhtes tundlikena, kirikud oma imperialistliku poliitikaga õhutavad aga selle varjus inimeste kirgi tagant, nii et sallimatus ja tagakiusamine on need pahed, mis mõnede jaoks meie seast on pühakutest lahutamatud. Nii see kahtlemata ongi. Pühaku meelelaad on eeskätt moraalne, moraalne meelelaad on aga tihtipeale karm ning julm. (lk 353)
  • Fanatismi võib kanda religiooni pahede kontosse seni, kuni religioossete inimeste intellekt püsib tasemel, kus neid rahuldab despootlik Jumal. (lk 353)
  • Teadus, idealism ja demokraatia on meie kujutlusvõime viinud selleni, et vajame täiesti teistsugust Jumalat kui see meie esivanemaid täiesti rahuldanud "olend", kes tegeles eranditult vaid oma isikliku soosingu jagamisega. Meile, kes me hindame kõrgelt sotsiaalset õiglust, ei näi ülevana Jumal, keda huvitab vaid tema ülistamine ning kes armastab vaid oma lemmikuid. Varasemate sajandite pühadus oma parimateski ilmingutes näib meile häirivalt pealiskaudne ja masendav, kui ta piirdub vaid sellise arusaamaga. (lk 357)
  • Kogemusel põhineva terve mõistuse ja argieluliste eelarvamuste baasil tuleb ausalt tunnistada, et tegelikus maailmas on ligimesearmastuse ja kurjale mitte vastu panemise voorus juba niigi liiga tugevalt esindatud. Pimeduse jõud on sellest süstemaatiliselt kasu lõiganud. (lk 366)
  • Küllap te üldjoontes nõustute, vaatamata evangeeliumile, kveekeritele ja Tolstoile sellega, et tule vastu tuleb võidelda tulega, anastajad maha lasta, vargad vangi panna ning hulkurid ja petised minema kihutada.
Kuid siiski olete kindlad, nagu ka mina olen, et kui piirdutaks vaid selliste järeleandmatute, halastamatute ja pedantsete meetoditega ja kui ei oleks kedagi, kes aitaks kõigepealt oma kaaslast ning alles seejärel mõtleks, kas ta seda vääris, ja kui ei leiduks ühtegi inimest, kes andestaks teisele ülekohtu, ja kui keegi poleks nõus pigem saama korduvalt petetud kui elama kõiki pidevalt kahtlustades, ja kui keegi ei käituks inimestega kirest ja impulsist lähtudes, vaid juhinduks ainult kaine mõistuse üldistest reeglitest — kui see kõik nii oleks, siis oleks maailm lõputult hullem kui see, milles me praegu elame. Siis ei oleks meil lootustki, et kunagi saab käitumise kuldreegel kõigile loomulikuks. (lk 367)
  • Me näeme, et mida vanemaks askeetlik pühak saab ja mida rohkem elutarkust ta kogub, seda vähem paneb ta reeglina rõhku lihasuretamisele. (lk 372)
  • Meie, kes me kuulume n.-ö. parematesse klassidesse, kardame enam kui kunagi varem ajaloos eluraskusi, lükkame abiellumise edasi seni, kuni pole suutnud oma kodu lossiks muuta, võpatame ainuüksi mõttest, et sünnib laps, kui puudub priske pangaarve, ning mõttest, et peaksime tegema füüsilist tööd. Nüüd, kus see nii on, on viimane aeg protesteerida seesuguse helliku ja irreligioosse mõtteviisi vastu.
Rikkus annab tõesti aega seada ülevamaid sihte ja teostada end vaimses mõttes, rikkus on muidugi parem kui vaesus. Kuid niimoodi kasutatakse rikkust vaid harvadel juhtudel, ülejäänutel viib aga soov koguda rikkust ja hirm seda kaotada arguse ning kõlbelise allakäiguni. On palju olusid, kus rikkuse külge aheldatud inimesest saab ori, kuid vaesust mitte kartev inimene jääb vabaks. Mõelge selle tugevuse üle, mille annaks meile ükskõiksus vaesuse suhtes, kui teenime ebapopulaarset eesmärki. Me ei peaks siis enam keelt hammaste taga hoidma ega kartma anda häält vajalike reformide poolt. Meie varud võivad kahaneda, meie edutamislootused haihtuda, me võime jääda ilma palgast, meie klubi uksed võivad meie ees sulguda, kuid ikkagi saame seni, kuni elame, häirimatult tunnistada seda tõde, mis on meile kallis ning aidata oma eeskujuga vabastada meie põlvkonda. (lk 378)
  • Lüüriline luule ja muusika elavad ning omavad tähendust vaid sedavõrd, kuivõrd nad toovad esile elu jätkumise ebamäärase perspektiivi — ahvatlevalt, kuid tabamatult. Kunsti igavikuliste sõnumite jaoks oleme elus või surnud vastavalt sellele, kas oleme avatud või suletud kõige müstilise jaoks. (lk 392)
  • Üks ja sama nähtus näib imetlusväärne või kohutav sõltuvalt kontekstist, millesse me ta seame. (lk 393)
  • Purjusolek toob inimese kõledast perifeeriast otse säravasse keskusesse ja teeb ta hetkeks tõega üheks. Mitte ainult rikutuse tõttu ei ahvatle inimesi alkohol. Vaeste ja harimatute jaoks on alkoholiuim sümfooniakontserdi ja kirjanduse aseaine, ta on osa elu müsteeriumist ja tragöödiast, tema põgusaid hetki peavad paljud suurepärasteks, kuid tervikuna on see siiski allakäik. Joobnud teadvus on osake müstilisest teadvusest ning meie lõpparvamus selle kohta peab kajastuma ka meie arvamuses terviku kohta. (lk 396)
  • ... normaalse ärkveloleku seisund on vaid üks eriline teadvusseisund, mille ümber, vaid õhkõrna vaheseina taga, paiknevad täiesti teistsuguse teadvuse potentsiaalsed vormid. Me võime oma elu ära elada ka nende olemasolu aimamata. Teatud stiimuli kasutamine toob nad aga esile kui teadvuse teistsuguse vormi, millel on arvatavasti olemas ka oma kasutusvaldkond. Meie arusaam universumist ei saa olla täielik, kui jätame sellest välja teadvuse teistsugused vormid. Iseküsimus on, kuidas neid käsitleda, sest nad ei haaku hariliku teadvusega. Siiski võivad nad mõjutada meie hoiakuid, pakkumata mingeid juhtnööre, ning avardada meie silmapiiri, varustamata meid kaardiga. (lk 396)
  • Müstikute teostes esineb tihtipeale iseendale vasturääkivaid väljendeid, nagu "pimestav pimedus", "vaikuse sosin" ja "viljakas kõrb". See näitab vaid, et müstiliste tõdede parimaks väljendusvahendiks on muusika, mitte aga sõnad. Paljud müstikute kirjatööd ei ole midagi muud kui vaid muusikalised kompositsioonid. (lk 431)
  • 1. Selgeltväljendunud müstilised seisundid on tavaliselt absoluutselt usaldusväärsed (ja on seda täiesti õigustatult) nende jaoks, kellele nad osaks saavad.
2. Neil, kellele nad osaks ei saa, ei ole mingit kohustust neid ilmutusi kriitikavabalt tunnistada.
3. Nad õõnestavad ainult mõistusel ja meeltel põhineva mittemüstilise ehk ratsionaalse teadvuse usaldusväärsust, näidates, et see on vaid üks teadvuse liikidest. Nad avavad võimaluse teistsuguste tõdede jaoks, mida me võime vabalt edasi uskuda, kui nad meile eluliselt vajalikud on. (lk 433)
  • Religioon püsib ju mitte abstraktsetel definitsioonidel ja sõnajadadel, mitte sellel, millega tegelevad teoloogiafakulteetides professorid. Kõik see on vaid teisejärguline, vaid lisand juba paljude näidetega illustreeritud elavale suhtlemisele nähtamatu jumalusega, mis lihtsate inimeste elus leiab aset igavesest ajast igavesti. (lk 456)
  • Religioon ütleb, et jumalik on tegelikult olemas ning et tema ja meie vahelised andmise ja saamise suhted on samuti päriselt olemas. Kui isegi niivõrd selgetel faktitajumustel pole kindlat jalgealust, siis abstraktne mõtlemine ei suuda neile ammugi tuge pakkuda. Mõistus võib fakte liigitada, iseloomustada ja tõlgendada, kuid ei saa neid luua. Alati on veel miskit lisaks, mille saab anda vaid tunne. Filosoofia on selles vallas vaid sekundaarne, ta ei suuda usu tõepärasust garanteerida. (lk 463)
  • Filosoofia stiihiaks on sõnad, kuid tõde ja faktid tulevad meie ellu viisil, mis ei ole sõnades väljendatav. Elavas kogemuses on alati midagi tabamatut, mida refleksioongi ei suuda kinni püüda. Keegi ei tea seda paremini kui filosoof. Just tema annab oma kontseptuaalsest relvast uute sõnade kogupaugu, sest selline on tema amet, kuid sisimas teab ta ometi, kui õõnsalt ja kohatult see kõik kõlab. Tema formuleeringud on kui stereoskoopilised või kinetoskoopilised pildid, vaadatuna ilma aparaadita: neil puudub sügavus, liikumine, elu. Eriti religioosses elus ei asenda formuleeringud kunagi isiklikku kogemust. (lk 465)
  • Katoliku kirik pakub kujutlusvõimele niivõrd head toitu ja varju, temas on nii palju kärjekannusid eri sorti meega ning ta on sedavõrd leebe inimloomuse nõrkuste suhtes. Protestantism jääb katoliiklase silmis millekski vaestemaja sarnaseks ning tema kibe negatiivsus mõistetamatuks. Intelligentsemate katoliiklaste jaoks on mõned kiriku soositavad vanamoelised uskumused ja riitused sama lapsikud kui protestantide jaoks, kuid nad on lapsikud heas mõttes, see tähendab süütud ja armsad, ning, arvestades inimeste vaimset taset, väärivad heldinud naeratust. Protestandi jaoks aga, vastupidi, on nad lapsikud idiootliku valelikkuse mõttes. Ta rebib neilt kõik liialdatud ilustused, pannes katoliiklased võpatama sellisest hirmsast tähenärimisest. Protestant näib katoliiklasele sünge ja tuima pilguga koletu roomajana. Need kaks ei saa kunagi teineteist mõista, sest nende emotsionaalse energia keskused on niivõrd erinevad. Karm tõde ning inimloomuse keerukus vajavad alati tõlgendamist. (lk 469)
  • Kes ütleb "hüpotees", see loobub ambitsioonist, et tema argumendid peaksid kõiki veenma. (lk 515)
  • Jama on jama, isegi kui ta kannab teaduse nime. Inimkogemus tervikuna, kuivõrd näen teda objektiivsena, sunnib mind hülgama "teaduse" ahtad piirid. Kahtlemata on tegelik maailm palju keerulisem, kui peab võimalikuks loodusteadus. (lk 523)