Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2023/märts

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember

Mu rinnale rabiseb suhkrut ja kass magab mu üsal
must särav suhkur ja käginal keerleb unede masin
öö tummades sõrmedes väike siniseis sädemeis vasar
lööb mu valede alasil: unustasin unustasin unustasin

  • Triin Soomets, "* Mu rinnale rabiseb suhkrut", rmt: "Valitud omadused", 2016, lk 53

Raamatukogus magasid kodutud, istudes püsti
pikkade laudade ääres, hoides avatud raamatuid.
Istusin seal, kuulates omaenda südame
aeglast lohinat, kasutut kirja,
mida ta üha uuesti kirjutas. Mu taskus oli
paberitükk, mille surus mu pihku nädalaid tagasi
kurt klient, kelle raevukaid märke ma lugeda ei suutnud.
Keerukas glüüf, viiulivõti okastraadis -
iga raamatu maetud pealkiri, mida ta vajas.

  • Belgia külades võtavad külaelanikud Saksa väge sõnnikuharkidega, akendest sihitud kuulidega ja kõiksugu teistsuguste koledustega vastu. Mõnedes on nad päeval sõbralikult vastu tulnud, öösel aga, kui väsinud sõjamehed puhkama juba heitnud, kallale tunginud. Nendes külades olla naised lastega väljadele aetud, mehed pidanud küla peauulitsale ennast ritta seadma. Mõnes külas on iga teine mees, mõnes iga kolmas, mõnedes olla ka naised ja lapsed maha lastud. Naised ja lapsed on siis surma mõistetud, kui mõnes külas on vastu hakatud.
Kas ma pidin ütlema: "Ilus, suurepäraline, oli küla ja nüüd ei ole teda enam."
Külad pistetakse venelaste viisil põlema. Oli küla ja nüüd ei ole enam. Tuhaasemetel undavad koerad, viljaväljadel uitavad karjad, tulest puutumata aedades õitsevad tumepunaselt jorjenid, lõhnavad imelised matjoolad ja uulitsatel lamavad tardunud silmadega, avatud suudega, krampliselt kokku rusikasse pigistatud kätega külaelanikud.
  • Ellen Vilbaste, päevik, 6. september 1914, rmt: "Ellen. Esimene maailmasõda eesti naise mõtteis. Ellen Koppeli 1914. aasta päevik Potsdami õpingupäevilt", 2014, lk 33-34
  • See, kes tiitli pärib, peaks seda võtma kui temale pandud hooldusülesannet. Kui isand või emand on nii rumal, et lõikab korraga liiga palju metsa või jätab viinamarjaistandused hooletusse või laseb loomakarja väärtusel langeda, võivad hertsogkonna inimesed üles tõusta ning tulla kuninga juurde õigust nõudma. Nii on juhtunud ja kõik ülikud on sellest teadlikud, et nii võib juhtuda. Rahva heaolu kuulub rahvale ja neil on õigus häält tõsta, kui nende hertsog selle eest hea ei seisa.
    • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane", tlk Kaaren Kaer, 2000, lk 99
külmavõetud kartulid + (H2O)3 + NaCl = elu + armastus.
  • Mu eestlastest tuttavad olid "Seitsmenda rahukevade" paljastustest ärevil. Raamatus esinesid avalikult metsavennad, romaan kajastas nõukogude aja materiaalseid puudusi ja ühiskondliku korra naeruväärsust: muresid inimeste toidu ja loomade sööda pärast, absurdseid tursakursusi jne. Kui mu eesti tuttavad kuulsid, et ma tahan raamatut norra keelde tõlkida, hakkas aga üks ja teine kõhklema: vist ei tasu! Olin hämmeldunud: kas neile on järsku režiim hakanud sümpatiseerima? Aga ei. Nende kõhklemise põhjus oli teine: romaani tüdrukust peategelane oli nii ulakas! Nad ei tahtnud, et niisugune pilt eestlastest välismaale jõuab. See oli mu esimene kokkupuude kujutlusega, et kirjanik on rahva eetiline juht. Kui raamatu tegelane ei käitu eeskujulikult, on rahvas reedetud.
    • Turid Farbregd, "Tõlkija mälestusi ja mõtteid seoses romaaniga Seitsmes rahukevad", rmt: "Looming - olemise kehtestamine: Viivi Luik", 2007, lk 39
  • Mammona mõjul inimene väärastub, see on sulatõsi. Liiga raske rahakott rikub kõik. Rahajaht võtab pimedaks. Lastest kujuneb kapital, sest neisse investeeritakse hiiglasummasid, mis on saadud palehigis, rängas ja julmas pureluses kaaskodanikega, kes samu eeliseid ning ametikohti, sama eluruumi jahivad ja alati arvulises ülekaalus on.
    • Marie Cardinal, "Võti väljaspool", tlk Ilotar Aavisto, 1985, lk 24-25
  • [Katja:] Ma tahtsin end seestpoolt soojaks vooderdada ning pitsa mõjus nagu südame ümber mähitud kasukas.

Õunapuud
näivad aias külalistena,
ootamas õiget hetke,
et tõsta oma valged seelikud,
kõndida minema mööda teed ja jätta mind maha.

Mina olen sama kaugel kui too ratsanik, kes hõõrub silmi
villides kätega, kes vaatab, kuidas viirastus paneb selga
tema jaki ja saapad, ning seisab nüüd alasti keset maanteed.
Sama kaugel kui tühemik sõna ja sõna vahel,
kui täiuslikult armastatu raske uni
ja sõdade sireenid, mida ükski elavaist mäletada ei suuda,
sama kaugel kui see tuba, kus pole lausutud ühtegi sõna,
sina oled sama kaugel kui leiutis ja mina sama kaugel kui mälu.

Õhk räitsakakilde ei tuiska enam.
Maad kirgastab smaragdrohelus
ja lillede uhkav kirevus,
on taevaski helesinavalt kenam,
ja päike kõrgelt käib lootusteel,
kus kuu on kahvatult rändand eel.

Musttuhat olendit välimust muudab,
kõik liigub, kasvab, tulvab ja käib,
ürgmuusikast algab, lõpp luulena näib,
päev-päevalt maailm uududa suudab,
kuid üle kõige kui õilistaim
on elupuul õitsemas inimvaim.

  • Jumal ei armasta kõiki inimesi ühepalju. Ta armastab vaid ülemaid ja rikkaid, vaeseid mitte. Vaestele saatis ta kõiksugu valu ja piina, vaeva ja viletsust, surus nad nii raske ikke alla, et inimesed viimseni välja kurnati. Nõrgemad murdusid; teised, kellel rohkem elutahet oli, andusid pahedele, ja nõnda põhjustas ajalik viletsus neile veel igavese hukatuse. Ei ülemad ega rikkad tarvitsenud oma laste tuleviku pärast muremõtteid mõlgutada; harva, kus nende hulgast mõni kurjategija tuli, nemad ei lõpetanud oma elupäevi vangi-, vaeste- või lõbumajas.
    • Minna Canth, "Vaene rahvas", tlk Toomas Huik, 1960, lk 33
  • Hr Martius!
Minu kannatus on nüüdseks lõpule jõudnud. Kui kaua Te arvate, et ma pean seda klavessiini ootama? Kaks kuud on mööda saanud ja muutunud pole midagi. Mul on kahju Teile sedasi kirjutada, kuid teisiti ma talitada ei või. Te peate tooma selle ära heas seisukorras ja viie päeva jooksul, muidu me sõbraks jääda ei saa. Adieu.
Leipzig, 20. märts 1748
JOH. SEBAST. BACH
  • J. S. Bachi kiri hotellipidaja Johann Georg Martiusele, ära trükitud kogumikus: Christoph Wolff, Arthur Mendel, Hans T. David (toim), "The New Bach Reader: A Life of Johann Sebastian Bach in Letters and Documents", 1999, lk 234

Märtsikellukeste tilingi on vaibunud varju,
tuul ei mängita tammelehti, rähn on kohkunult vait.
Ses hämarvaikuses kõik kehad on hetkeks hingetud,
natuke hirmul. Ootuses. Tardunult tasa.
Ja siis - silmapiiri tagant tabab kõrv nukkermagusa hõiske,
ürgse ja igavikulise trompetisoolo,
nõidusliku kruugatuse, mis murrab kõik loitsud ja väed!
Sookured! Kevade hallisulised haldjad,
valguse ja varju piirialade valitsejad,
hommikused äratajad ja uduõhtute unelaulikud!
Te tants on alanud, te laulud on siin.

  • Berit Petolai, "Kevadine pööripäev" kogus "Meoma ümisevad tuuled" (2019), lk 18
  • Kas me pole une ajal mitte kõik üksipäini? Unes on nii neid, kes aknast välja lendavad, neid, kes jäävad maha alguspunkti, kui ka neid, kes on juba sihtpunkti jõudnud. Me pole juba algusest peale samas ruumis. Kas kuulete, kuidas kohanimed kohutava kiirusega magamisaseme alt läbi kihutavad? Kiirus, millega koht jalge alt kaob, on igaühe jaoks erinev. Mitte keegi ei pea maha minema. Kõik meie, kes me oleme, ilma et me siin oleksime, jookseme laiali igaüks omaette ise suunas.
    • Yōko Tawada, "Kahtlased kujud öises rongis", tlk Lauri Kitsnik, LR 16-17/2020, lk 90-91
  • Kui inglise kultuuris omavad salaaiad märgilist tähtsust, siis meil hakkab kuju võtma salasalude austamine. Nende otsinguil tuleb siblida võpsikus ja trotsida puugihirmu ning kõndida üle rohkemate raielankide, kui arvasid, et metsa üldse mahub. Eriti lastele oleks padriku kogemine vajalik, enne kui termin "mets" muutub nende jaoks abstraktseks filosoofiliseks kontseptsiooniks, mis võib tähistada ka koosluse kaotanud tühermaad, ja ainus lugu, millega nad seda seostada oskavad, on see, kus mitte mõmmi, vaid kass lapsi lugema õpetas. Seal istus peategelane mäletatavasti kännu otsas.
Õppisime inimest tundma nii, nagu pole varem teinud ükski põlvkond. Mis siis on inimene? Inimene on olend, kes otsustab, kes ta on. Ta on olend, kes leiutas gaasikambri. Aga samuti on ta olend, kes läks gaasikambrisse püstipäi ja huulil palve.
  • Viktor E. Frankl, "... ja siiski tahta elada", tlk Piret Metspalu, 2002, lk 117-118

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2023/märts/27

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2023/märts/28

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2023/märts/29

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2023/märts/30

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2023/märts/31

alamlehed