Jaatus
Ilme
(Ümber suunatud leheküljelt Jaa)
Proosa
[muuda]- Kogu maailma alguses oli jah. Üks molekul ütles jah teisele molekulile ja sündis elu. Kuid enne eelajalugu oli eelajaloo eelajalugu ja oli ei iial ja oli jah. On alati olnud. Ma ei tea, mis, aga tean, et universumil ei ole kunagi olnud algust. (lk 7)
- Clarice Lispector, "Tähetund". Tõlkinud Leenu Nigu. Loomingu Raamatukogu 35/2017
- Süžee ja tegevustik mängisid Woolfi romaanides väga ebaolulist osa. Püüd kätkeda sõnadesse elu ja surm, armastus ja vihkamine ja rahu oli talle tähtsaim. Väga tihti sai raamatu tõeliseks sündmustikuks loomeprotsess ise ning ilmutuslikult nagu mažoorne lõppakord minoorse heliteose finaalis kroonis seda peaaegu alati sihile saabumine, saavutus, jaatus.
- Mai Levin, "Marju Mutsu. Näituse kataloog", 1982
- Kahetäheline sõna "ja" tuleb öelda, aga see on armu vastuvõtmise esimene, otsustav samm. Edasi Jumal enam sõnadega ei küsigi. Edasi asetab ta igal üksikul hetkel, iga üksiku märgilise sõna ja teoga selle küsimuse uuesti. Vastata tuleb sõnas ja teos. Ja kõik need sõna- ja teovastused meie eluaja kestel moodustavad siis kokku "ja" või "ei".
- Laine Villenthal, "Telkhoonest igavesse eluasemesse – võtad sa vastu või lükkad tagasi? (2Kr 5:1–10)", Kirik & Teoloogia, 7. juuli 2017, peetud introduktsioonijumalateenistusel 19. novembril 1967 Pindi kirikus
Luule
[muuda]- Juhan Viiding, "Vana mehe laul" (viisistanud Olav Ehala)