Jumal ei armasta kõiki inimesi ühepalju. Ta armastab vaid ülemaid ja rikkaid, vaeseid mitte. Vaestele saatis ta kõiksugu valu ja piina, vaeva ja viletsust, surus nad nii raske ikke alla, et inimesed viimseni välja kurnati. Nõrgemad murdusid; teised, kellel rohkem elutahet oli, andusid pahedele, ja nõnda põhjustas ajalik viletsus neile veel igavese hukatuse. Ei ülemad ega rikkad tarvitsenud oma laste tuleviku pärast muremõtteid mõlgutada; harva, kus nende hulgast mõni kurjategija tuli, nemad ei lõpetanud oma elupäevi vangi-, vaeste- või lõbumajas.
Minna Canth, "Vaene rahvas", tlk Toomas Huik, 1960, lk 33
