Mine sisu juurde

Minna Canth

Allikas: Vikitsitaadid
Anton Nordgren. "Minna Canthi portree" (1891)

Minna Canth (kodanikunimega Ulrika Wilhelmina, neiupõlvenimega Johnson (19. märts 1844, Tampere – 12. mai 1897, Kuopio) oli Soome esimene naisajakirjanik ja kirjanik, ärinaine, rahvusvaheliste aadete ja kultuurikandja. Alates 2007. aastast tähistatakse tema sünnipäeva Soomes lipupäevana, ühtlase on see sotsiaalse võrdõiguslikkuse päev. Eesti keeles ilmus 20. sajandi alguses mitu Minna Canthi näidendit, tõlgitud on ka valimik tema jutustusi (kogumik "Vaene rahvas" 1960).

Proosa[muuda]

Tsitaadid jutukogust: Minna Canth, "Vaene rahvas", tlk Toomas Huik, 1960.

"Vaene rahvas"[muuda]

  • Petu ja Ville olid võõraid kogu aeg üksisilmi tunnistanud. Ville seisis neile päris lähedal, pilk terane ja käed püksitaskus. Ta oli tõsine nagu vastasranna kiisk. (lk 22)
  • Väike Anni kätkis, — kes oskaks tema saatust ette arvata? Ta vist sirgub kauniks neiuks, oli teine nüüdki oma siniste silmade ja valkjate kiharatega nagu issanda ingel. Aga küllap just siin ähvardas kõige kurjem hädaoht. Ilus, kuid vaene neiu võib varsti halvale teele sattuda. Mehed hakkavad võrgutama, ja kui tütarlaps viimaks järele annab, peavad nad ta ära nagu vana luuakontsu. Kummatigi oleks säärane halb naine kõige hirmsamas olukorras, — vaevalt et keegi teda sülgamata vaataks. Siis juba oleks Hellu vaestemajas õnnelikum ja peaaegu ka Petu... Issand jumal, kas see ei olnudki suur patt, et nad seesugusesse ellu lapsi muretsesid? Vaesekestel oleks parem olla sündimata, kui selle maailma muresid taluda. Olematu ei tunne tuska ega näe nälga. (lk 31)
  • Jumal ei armasta kõiki inimesi ühepalju. Ta armastab vaid ülemaid ja rikkaid, vaeseid mitte. Vaestele saatis ta kõiksugu valu ja piina, vaeva ja viletsust, surus nad nii raske ikke alla, et inimesed viimseni välja kurnati. Nõrgemad murdusid; teised, kellel rohkem elutahet oli, andusid pahedele, ja nõnda põhjustas ajalik viletsus neile veel igavese hukatuse. Ei ülemad ega rikkad tarvitsenud oma laste tuleviku pärast muremõtteid mõlgutada; harva, kus nende hulgast mõni kurjategija tuli, nemad ei lõpetanud oma elupäevi vangi-, vaeste- või lõbumajas. (lk 33)

"Lapsetüdruk"[muuda]

  • Siis jättis Emmi oma mured sinnapaika ja vaatas üles sinavasse kõrgusse, kus taeva küünlad nii heleda leegiga põlesid. Kes võiksid olla nood õnnelikud, kes nende juures on? Ja kes nüüdsetest inimestest sinna peaks pääsema? Kas pääseb teenijatüdrukuist üksainuski? Härrasrahvas läheb kindlasti kõik. Päris päevaselge, kui nad meist juba siin nii mõõtmatult palju paremad on. Ta arutas veel, kes neid küünlaid küll igal õhtul süütama peaks, — kas inglid või inimesed? Või kas inimesed muutuvad seal ingliteks? Ja mis saab väikestest lastest, kes vara surevad? Kes neid seal kussutab ja hoiab? Või polegi neid taevas vaja hoida? (lk 59)
  • "Kuule, Silja," küsis Emmi riidest lahti võttes, "mispärast me nii halvad oleme, meie, teenijatüdrukud?"
"Kas sa ei tea?"
"Ei."
"Sellepärast, et meil tuleb nii palju ärkvel olla. Me jõuame poole rohkem pattusid teha. Näe, härrasrahvas magab hommikuti kaua, kella üheksani või kümneni, sel kombel jääb neil mõnigi nurjatu tegu tegemata." (lk 59)

"Salakari"[muuda]

  • "Teie olevat jäänud vanaks?" küsis Nymark ja mõõtis teda armunud pilguga.
"Muidugi, ma olen varsti kolmekümnene."
"Balzaci järgi naisterahvas alles siis hakkab olema huvitav."
"Balzac on surnud, ja teatavasti mehed ei kiitnud heaks tema vastavat õpetust. Endiselt on troon seitsmeteistkümne-aastase valduses."
"Põhjusel, et kolmekümne-aastane loobub sellest." (lk 75)
  • Tuline pilk mehe silmade sügavusest tabas Almat. Ta põimis käed ümber Johni kaela.
"Ma armastan sind, John. Üle kõige. Rohkem kui midagi muud taevas või maapeal."
"Ma tean seda, armas."
Ta surus Alma tugevasti rinnale ja suudles teda veel kord.
"Kuid sa pead olema mõistlik. Sa ei tohi olla armukade ei soomlusele ega isamaale."
"Need ju hõivavad kogu sinu südame."
"Ei, seda teed sina. Valitsed seal päris ainuvalitsejana."
"Jah, ainult need mõned nädalad siin maal. Linnas ma ei tule sulle peaaegu meeldegi."
"Alma, Alma, mida sa kostaksid, kui ma armuksin mõnesse teise naisesse?"
"See veel puuduks!"
Alma hüppas hämmastusest püsti.
"Noh, noh, ära hakka kartma, seda muidugi kunagi ei juhtu. Tahtsin ainult juhtida sinu mõtteid kõrvale, et sa lakkaksid olemast armukade isamaale."
"John, edaspidi ma püüan olla mõistlik. — Ma pean seda olema," lisas ta ohates.
"Vaat seda sa teed õigesti," kiitis John. (lk 83)


"Seaduse järgi"[muuda]

  • Maria käis ka paremini riides kui teised. Need kadestasid teda sel põhjusel, aga mis tühja! Ise oleksid nad küll heameelega tema asemel tahtnud olla. Tänavalgi härrad muudkui seisatasid talle järele vaatama ja kui ainult pitskinnastega daame ei juhtunud läheduses olema, siis hüüatasid: "Pagana pihta, kui ilus neiu!" (lk 152)

"Kasvukaaslased"[muuda]

  • Yrjö oli sohilaps. Isast ei olnud tal aimu ja ema suri, kui poeg veel päris väike oli. Ega Yrjö tedagi enam suurt mäletanud. Vaid hämaralt püsis tal meeles, et ta kunagi kuskil võõra tare nurgas rebis üht naisterahvast ja nuttis, sest too ei kostnud talle sõnakestki ega liikunud paigalt. Vägisi talutati poiss sealt nurgast minema. (lk 224)
  • Peaaegu ühel ajal hakati neile lähti õpetama. Aabits anti Kalle kätte, kuid ka Yrjö tohtis seda vaadata, et Kallel oleks rohkem õppimislusti. Õigupoolest sai ta selleks koguni käsu. Aga Yrjöl oli terasem pea, ta õppis imeruttu tähed selgeks ja seejärel kohe lugema. Kalle oli alles veerimisega kimpus, kui Yrjö juba sai jagu mistahes raamatust.
Perenaine oli pahane.
"Kõik see on ainult Kalle kiusamiseks," ütles ta. "Aga ei Yrjö kaugele jõua, jääb teine oma tarkusega sinnapaika, kui Kalle kooli pannakse."
Nii sündiski. Kalle saadeti kooli õppimist jätkama. Yrjö omakorda võis samal sügisel lehmakarja minna. (lk 227)

"Lektor Hellmani naine"[muuda]

  • Enamasti ta [Selma] jutustas neile romantismi-aegseid, Marliti, Emelie Flygare-Carléni ja teiste romaane, sest need olid põnevamad ja neis leidus rohkem fantaasiat. Uuemat, realistlikku kirjandust ta ei sallinud — see sisaldas liiga palju kuiva, igapäevast tõelisust, mida elus niikuinii oli ülikülluses, tarvitses seda veel raamatuist otsida!
Kooliõed olid sama meelt. Ilukirjandus pidi olema kaunis, paleuslik, see pidi viima lugejad tõsielust fantaasiamaailma, kus nad ohjeldamatult võisid unelda magusas hurmas. Luule ei olnud muidu üldse luule! (lk 245)
  • [Hellman:] "Naisküsimus on üks nüüdisaja haigusnähtusi, ja kõik. Selle nagu iga teisegi "uue aate" juureks on inimloomuse ääretu isekus, mis kaasajal häbitu julgusega ilmsiks tuleb põhjusel, et maailm on vajunud ebausku, on unustanud jumala. Aga kõige kahetsusväärsem on just naisküsimus, kuna see hävitab perekonnaelu ja demoraliseerib kogu naissoo. Naisküsimus kaotab naistest kõik selle, mis neis on ilusat ja head — nende allaheitlikkuse, nende vooruslikkuse ja nende paleusliku mõtteviisi."
Tüdrukud kuulasid kikkiskõrvu. Lektor Hellman mõistis ikka nõnda kõnelda, et see tungis läbi luu ja üdi. Tõepoolest, mis nad oskaksid talle vastata, need Helsingi emantsipeeritud? (lk 248)
  • [Hellman:] "Naiselikkus väljendub meeldivuses, õrnuses, andumuses, truus armastuses. Kuid mida kujutavad endast naisliikumise fanaatikud? Ebanormaalseid värdjaid, kiusakaid, tigedaid, nurjatuid, kes küünte ja hammastega võimule tikuvad. "Me tahame õigusi," ütlevad nad, "inimõigusi!" Oota aga! Ei, nad tahavad võimu, ainuüksi võimu. Õigused on neil juba olemas — nad võivad areneda vastavalt oma iseloomule; naise ja ema kohustusi peab au sees kogu kristlik ühiskond; naised on kõlbluse vahimehed, elu puhtuse sümbolid. Ent nüüd nad tahavad end sellest kõigest lahti öelda. Tahavad muutuda samasugusteks nagu mehed. Keegi ei soovi enam varjus püsida, vaikses alistuvuses lapsi kasvatada ega olla mehele toeks, ta elukaaslaseks selle sõna tõelises mõttes." (lk 249)
  • "Aga realistliku kirjanduse aeg ongi juba möödas," väitis lektor Hellman rahuldustundega. "Inimesed on juba küllastunud ja nõuavad jälle luulet ning ilu. Veel mõni aasta — ja Zola nimi on ununenud."
Selma ei olnud lugenud midagi Zola'lt.
"See on tubli," ütles lektor, "ärge ka edaspidi lugege. Mina samuti ei ole lugenud ühtki tema teost, olen hoidunud neist päris põhimõtteliselt, et anda noorsoole head eeskuju. Nii et te tõesti ei ole teda lugenud? See valmistab mulle rõõmu. Teate, ma ei suudaks lugu pidada noorest neiust, kes on lugenud Zola'd."
Selma tänas õnne, et ükski Zola teos ei olnud talle kätte sattunud. Tulevikus teab ta küll neist hoiduda. (lk 251)
  • Selma läks tagasi oma tuppa. Ta meel muutus raskeks, tundus, nagu oleks raske kivi langenud südamele. See surmas kogu elutahtmise, kõik soovid ja rõõmud.
Igapäevased askeldusedki kaotasid tema jaoks oma võlu. Need ju ei saanud iialgi valmis, vaid aina kordusid. Söögi valmistamine, söömine, laua koristamine, nõude pesemine, ja uuesti: söögi valmistamine, söömine, laua koristamine, nõude pesemine. Nõnda kolm korda päevas ja päev päeva kõrval. Kestvamaid tagajärgi, nagu muude tööde puhul, ei olnud iialgi. (lk 274)

"Kodunt ära"[muuda]

  • Proua Ahlholm oma täies hiilguses laiutas sohval: peas valge tanu, kust laiad siidlindid õlgadele langesid, kõrvades kuldsed rõngad pikkade ripatsitega, mis nii kenasti kaelal keerlesid ja lõikusid, iga kord, kui ta pead pööras. Seda viimast juhtus muide äärmiselt sageli, arvatavasti põhjusel, et ta tahtis ripatseid alalises liikumises hoida, sest võib-olla poleks neid teisiti märgatud. (lk 311)
  • See noorem naisterahvas oli proua Lindeman, keda tagaselja üldiselt Kalendriks kutsuti, põhjusel, et ta täpselt teadis kõigi inimeste kõiki asju, jah, hoopistükis täpsemalt, kui nad noid ise teadsidki. Tal oli võimatult terane pea. Ta mäletas punktipealt, kui mitu kleiti, kübarat, jakki ja muud rõivastuseset oli igaühel tema tuttavaist. Tundmatute inimeste rõivatagavarast ei olnud tal nii selget ülevaadet. Ja siis oskas ta veel pennipealt öelda, mis need maksid, teadis, millal need tehti, missugune õmbleja need õmbles, millisest poest riie osteti, ühe sõnaga — võis vastata kõigile seitsmele küsimusele, mis selle tähtsa asjaga mingis ühenduses seisid.
Niisama terava tähelepanuga avastas ta samuti inimeste pisimadki nõrkused, tõi need esile, suurendas neid ja lisas neile värvi säärase oskusega, et sellest vaesekesest, kes parajasti sattus kõne all olema, ei jäänud paistma midagi muud, kui ainult tema nõrgad küljed.
Keegi ei teadnud linna klatšiuudiseid nõnda hästi, nagu proua Lindeman, kes neid rääkides õieti lõbu tundis. Lõbu tundsid teadagi ka kuulajad. Mis on meie, mullaussikeste, meelest meeldivam, kui ligimeste kohta laimavaid ja teotavaid jutte kuulda? (lk 312)

Allikata[muuda]

  • Mind huvitab üsna vähe see, mida inimesed minu kohta ütlevad!
  • Elu on võitlus, imeline võitlus!
  • Kõik naised ärgu tehku käsitööd.
  • Elagu kõik intelligentsed mehed. Rumalad võivad rahus surra.
  • Olgu kõike muud, ainult mitte uinuv, poolsurnud elu!

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel